Tere Lagos, minu uus linn! 4

Ola Lagos! A minha cidade nova! Pärast 7 tundi bussi sõitu, saabun linna nimega Lagos, mis asub Algarve keskpunktist veidi läänepool, ookeani kaldal! Üksi, kolme kotiga, teadmatuses, kuhu täpselt edasi ja mis üldse saab. Tulin Lagosesse ühe öö bookinguga hostelis, plaaniga leida meile korter ja mulle töö veidiks ajaks. Olin ma hull? Miks ma seda kõike üksi tahtsin teha? Miks ma ei võiunud oodata teistega Coimbras nädalakese ja tulla nendega?

Sest see ei ole mina – ma ei käi kergeid teid pidi.. vähemalt seekord mitte! Niisiis kell oli kolmepaiku päeval ja alustasin hosteli otsimisega, kohati tundus suhteliselt lootusetu, mul ei olnud linna kaarti ega õrna aimugi, kus kandis hostel võiks asuda… lõpuks sain aga koordinaadid kuhu minna ning kohale ma jõudsin. Loomulikult ei saanud ma check-in´i teha, enne kuute, seega kolasin veidi niisama linnapeal ringi ning häälestasin end koretri otsimise peale.

Ostsin lähimast poest ajalehe, et leida korterikuulutusi, ning siis helistama hakata. Leidsin ainult ühe kuulutuse, mis justkui sobis! Helistasin – naine oli inglane ning pakkus välja, et saame kokku ja räägime.

Esmamulje oli väga sümpaatne, Claire oli koos oma 5. aastase pojaga ning jutustas mulle korterist ja hinnast ja kõigest muust, kuidas ta omadega Portugali, Lagosesse jõudis. Nimelt on ta pärit Inglismaalt ning terve oma elu reisinud, kui 9 aastat tagasi ta justkui leidis „oma koha“ Portugalis ning jäi paikseks – ma mõistan täiesti Teda, mida tähendab „oma koha“ leidmist siin Portugalis, kuna Portugal on midagi müstilist. Niisiis leppisime C. Kokku, et järgmisel päeval lähen ma korterit vaatama.
Peale korteri otsingut hakkasin ma uudistama kuidas töökohaga oleks.. Jalutasin linna peal ringi ning leidsin ühe baari, kus oli akna peal silt „staff wanted“ – niisiis astusin uksest sisse ning tutvustasin end ja küsisin töökohta. Niipea kui olin maininud Ricardole (omanik), et olen Eestist, võttis ta oma rahakotist ehtsa Eesti ID-kaardi välja ja mainib nii muuseas, et ta elas Eestis 1,5 astat ja et tal on eestlasest eksnaine! WHAT????? Milline kokkusattumus???
Edasi jutustades, et ma tulen Coimbrast ja, et ma tegin Erasmust siin jne mainib ta,et ta kodulinn on Coimbra jne..haha! Maailm on väike!

Niisiis olin endale hankinud esimesteks päevadeks töö – nimelt esimene päev oli sama päev! Mil olin kaks eelnevat ööd mitte maganud. Ees ootas töö 10-st 3-ni öösel! No mis seal ikka – võimalusest tuleb kinni haarata. Nii läksin, checkisin in´i, tegin kerge uinaku, võtsin tassi kohvi ja kinder bueno ning energia tuli.

Esimeste päevade tööks oli mul Flyerdamine – mis kujutab endast siis seda, et oled isik, kes kutsub inimesi tänavalt oma baari! Palju suhtlemist ja veenmist ning kell 3 öösel olin ma omadega nii kutupiilu, et hosteli jõudes needsin ainult mõtet, et pean ärkama hommikul kell 8!!! Mis seal ikka!

Läksin korterit vaatama… Suutsin vaid öelda WOW! WOW! Kolm tuba, köök ja vannituba, katusel suur terass – vapustav. Ilus disain, samas hubane. Lausun – mind ei huvita mis mu sõbrad ütlevad, mina tahan siin elada!!! Tunne oli õge!

Nii sai C.ga kokku lepitud et kolin sisse järgmisel päeval! Ning esimese nädala eest maksan vähem raha, kuna elan ainult üksi seal! Jei – ma olin leidnud meile korteri ja mul oli töökoht esimesteks päevadeks. Kahel järgmisesl päeval ma tööl ei käinud ning pühapäeval tegin jälle Flyeri värki ning ülemusega sai räägitud, et uuest nädalst alustan baari taga, päevases vahetuses. Juhuu! Olin oma eesmärgi täitnud!

Esimest korda baaritaga, kuid päevases vahetuses, nii palju ei juhtunud, enamus ajast oli igav ja siis sai koristatud kõik mis vähegi koristamist väärt oli.
Nii möödusid esimesed päevad üks ja tööl, kui lõpuks sai läbi nädal, mis tuli üksi veeta ning siis saabus reede ja tulid sõbrad – JEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!! Rõõm kui suur kui helises uksekell!

Majutasime inimesed tubadesse ning sõime õhtust, mis ma valmistanud olin. Nüüd oli kõik jälle hästi! Järgnevatel päevadel käisime rannas, neljal päeval nädalas mina käisin tööl ja teised tegid omi asju.. Käisime õhtustamas Hiina restoranis, ning jällegi rannas. Siin Lagoses on palju erinevaid randu ning seetõttu ei olnud kordagi igav minna randa, kuna peaeaegu igakord külastasime uut randa.

Igapäev on imeline ilm – 30 kraadi ja päike ning selga vaid kleidike ning ei mingit muret mis jakk peale vms. Tööl on kõik hästi ja kõik on hea. Õppisin ka Moijot juba tegema – juhuu. Nii möödus juuli esimene pool.

Teisel poolel hakkasid aga uuesti inimesed lahkuma.. 23. Läks Stefan… Ka tööl muutuvad asjad, kuna ma proovisin olla kena inimene ja öelda oma ülemusele nädalake ja pool ette, et Hei ma lähen varsti minema,mitte, et öelda viimasel päeval – sorri see mu viimane päev. Mille peale järgmisel päeval mu ülemus ütleb, et tore, järgmine nädal me sind siis enam ei vaja … ???? Idioot! No eksole – väitis ta siis, et kuna tal juba on paar inimest, kes tahavd seal töötada ning kes talle ka sobivad, ning et nad ei peaks ootama niikaua, et tööd alsutada on nii kõige parem? Noo jah siis, mis seal ikka…ütlen ära siis ka viimasest päevast – pühapäevast kui peaksin töötama – miks ma peaks oma nädalavahetuse rikkuma seetõttu! Niisiis taastöötu, aga suhteliselt õnnelik! Hiljem baari külastades näen, et vanad töötajad teevad topeltvahetusi nüüd – see siis oligi ta plaan? Haha. Pole enam minu mure!

25. juulil lahkub Marcelo… jäänud on vaid meie neli. Mina, Monika, Flavio ja Jan. Algul mõtlesin, et otsin endale nädalaks uue töö… ühepäeva isegi tegin taas Flyeri tööd, kuid mulle see ikka ei meeldi, inimesed on purjuspeaga liiga robustsed, nõmedad ja ebameeldivad, et seda tööd teha, eriti kui nad on puhkusel! Palju õnne kõikidele Flyeritele, te teete väga kohutavat tööd! =)
Mis seal ikka – teenisin vähemalt natukenegi raha, käes on 29. Juuli ja saatsime Jan´i ja Monika ära, jäänud on 3 päeva ning siis lähen Lisabonni! Seega nüüdsest vaid puhkus ja rand!

Ja varsti kodus!

4 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga