Teistmoodi Phuket – ootamatu taimetoidufestival

See Phuket, mida paljud Taid külastavad turistid tänapäeval tunnevad oli 19. sajandi lõpus hoopis teistsugune Phuket. Koos ühe kummalise vana traditsiooniga.

Tänu maapõues leiduvatele rikkust tõotavatele tinavaradele oli ennast saarele sisse seadnud üsna suur hiinlaste kogukond, mis koos segunemistega moodustab tänaseks päevaks umbes 30% saare elanikkonnast.

Leevendamaks kaevurite koduigatsust ja kultuurinälga väisas 1825. aastal džungliga kaetud saart pua-hee ooperitrupp Hiinast. Trupiga juhtunust sai alguse tänaseni kestev üheksa päeva pikkune traditsiooni, mille märksõnadeks on templid, küünlad, palved, puhastumine, jumalad, ilutulestik…

ja kuuma õli vannid, näo augustamine, sütel- ja teradel kõndimine ning enesepiinamine.

Juhtus nimelt nii, et kogu ooperitrupp haigestus ootamatult. Lootuses taasleida kaotsi läinud tervis ja austamaks Kiew Ong Tai Teh’i ja Yak Ong Sone Teh’i, kahte mitmest imperaatorjumalast pidas terve trupp rituaalset taimetoidudieeti. Kiirest paranemisest jahmunud tinakaevurid võtsid entusiastlikult riitused üle ja nii toimubki igal aastal Hiina kuukalendri üheksanda kuu esimese päeva õhtul algav üheksa päeva pikkune rituaalidest higistav festival eesmärgiga tagada endale ja kogukonnale järgnevaks aastaks kuhjaga head õnne ja tervist.

Esimesel õhtul aetakse iga templi juures püsti kõrge bambusest ritv (Go Teng), mida mööda jumalad sobiva tuju korral maa peale laskuda saavad. Keskööl riputatakse ridva külge üheksa laternat, edastatakse kutsed veel kahele olulisele jumalale, kellel nimeks Yok Ong Hong Tae ning Kiew Ong Tai Tae ja pidu võib alata.

Ajasime oma võrri kell kuus kuumaks ja võtsime suuna ühele pisikesele templile, mis asub Phuketi saare kirdeosas. Kohale jõudes ootase meid ees harmoonia – terve hunnik valgesse riietatud ja kaootiliselt askeldavaid inimesi, kribe viirukilõhn ja monotoonne trummipõrin, kuni…

Muidu minimaalselt ropendav Tuuli seisis hommikupäikese valguses templiväravas, käed kõrval rippus ja teatas: “Oh sa vana raisk, vaata sinna”. Temast umbes meetri kaugusel pisikese plastmassist toolikese peal istus klaasistunud pilguga noor mees, kelle põsest olid läbi torgatud hekikäärid. Paar sammu edasi istus vaikselt kergelt tüsedusele kalduv härra, kelle põsest vaatas välja aialabidas. Mitte selline pisikene kobestamiseks mõeldud tilu-lilu vaid korralik labidas. Järgneva tunni jooksul kuni kell lõi täpselt 7:19 leidis oma tee läbi põskede, kulmude, keelte ja huulte hunnik mõõkasid, ogasid, täispuhutavad pesapallikurikaid, kaks lillekimpu, lugematul hulgal nõelu, mõni kirves ja kindlasti veel midagi, mis mulle kahe silma vahele jäi.

Ma Song või transis hobused on pühendunud, kelle kehadesse jumalad pidustuste ajaks omale pesa teevad. Nendes avalduvad üleloomulikud võimed ja nad viivad läbi ekstreemseid enesepiinamise rituaale liigutamaks kurja teistelt inimestelt endasse ja toomaks kogukonnale head õnne. Kui kellelgi tekkis kustumatu soov üheks transis hobuseks saada, siis see ei käi üldsegi mitte kutsete või onupojapoliitika alusel. Oma maiseks koduks valivad jumalad inimesed, kelle moraalsed omadused on laitmatud, mis laias laastus tähendab, et enamik inimesi sinna kategooriasse ei kvalifitseeru. Teise, endiselt üsna ebamaise variandina tulevad kõne alla ka inimesed, kellel on olnud nägemust peatsest hukatusest ja nad tahavad teiste vaeva vähendades oma elupäevi pikendada.

Ürituse audiopoole detsibellide eest hoolitsevad monotoonse häälega põrisevad trummid ja justkui ei kuskilt välja ilmuvad punased paugutajad, mida ilmselt iga endast lugupidav festivaliline viimased aasta jagu varunud on. Tekitatava kõrvulukustava müra abil loodetakse kõik halvad vaimud eemale hoida. Pahade näol on ilmselt tegemist üsna sitkete (või kõva kuulmisega) tegelastega, sest müra on pea väljakannatamatult kõva.

Olles juba Taimaal ei saa üle ega ümber toidust. Nagu juba ees pool öeldud, siis peavad pühendunud festivali ajal taimetoidudieeti või isegi vegan-dieeti. Kui pikalt keegi seda teeb on juba tema enda asi. Liiga vähe ei pruugi jumalatele meelt mööda olla, liiga palju võib kurnavaks muutuda. Peaasi, et kõik oleksid õnnelikud ja järgmine aasta tuleks äpardustevaba. Tegelikult ei ole sellel toidul viga midagi, sest siinsed taid ja hiinlased on absoluutsed tofu-meistrid. Pole ilmselt olemas ühtegi toitu, mida nad sellest teha ei suudaks ja vahel on päris raske uskuda, et see liha hamba all, mis kunagi kires ei olegi üldse liha.

Üheksa päeva jooksul saadakse tugevamaks nii vaimust kui kehast, hoidutakse igasugustest pahedest ja ükskõik milliste elusolendite tapmisest. Tulemuseks on sisemine rahu ja naeratavad inimesed.

Meie olnud ja tulevate veealuste ja -pealsete seiklustega saad olla kursis fb lehel www.facebook.com/Sisekosmose.Saadikud

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga