Kyoto, Takayama, Jaapani Alpid, onsenid, Ainokura, Shirakawa, vapustavad sügisvärvid, põnevad maitseelamused – need on reisikogemused ja -elamused oktoobrist 2013.
Takayama
Täna oli väga ilus päev. See algas päikesepaistega Kyotos, kust me hommikul lahkusime. Kõigepealt 45 min Shinkanseniga Nagoyasse, mis on suur sõlmjaam ja siis 2.5 tundi tavarongiga Takayamasse, mägedesse. Ka kohalikud rongid on siin väga mugavad, sellel olid lausa panoraamaknad, õnneks!
Kõikidel rongidel saab istuda sõidu suunas. See rong sõitis mingil hetkel ühtepidi, siis teistpidi, nii et leidsime end selg eest sõitmast. Proovisime, kuidas on istet 180 kraadi nihutada: väga lihtne, ei pea isegi püsti tõusma. Istme võib lausa jätta risti akna ette, hea koos välja vaadata. Istmete vahed on siin ka laiad, ei viitsinudki enam oma kohvrit üles tõsta, ruumi jagus nii jalgadele kui kohvrile ja pealegi ei olnud rong just täis.
Mida kõrgemale rong tõusis, seda ilusamaks maastik muutus. Muudkui ahheta! Metsad ümberringi, lehed hakkavad siin juba sügiseseks muutuma. Milline palett! Punane, kirgas punane, ruuge, kollane, kuldne, vahelduseks hõbedat suureleheliste puude näol Kõik see rohelisel taustal või lainetena alla voogamas. Impressionistist Aednik Loodus lausa pillab värve. Vahepeal sõidab rong piki kärestikulist jõge, mis alguses on sinine, aga järsku muutub täitsa roheliseks. Ja vesi on nii puhas, kalda taimestik peegeldumas vees. Isegi rongiaknast tehtud piltidel on imelised peegeldused. Bambusesalu, sekka riisipõllud. Vahepeal paneb rong lausa metsa, pista käsi aknast välja ja haara puid.
Vahelduseks tuleb ka mõni kena madalate ehitustega asula. Tõesti meeldiv vaheldus.
Takayama on väike rahulik linnake mägede keskel. Suurem osa ehitisi on madalad, mõni kõrgem tuleb ka sekka. Varem oli see mahajäetud kant, mehed pidid lausa Kyotos ehitustööl käima, aga seal omandatud oskusi kasutasid nad oma kodukohas ära. Vanasti kasvatati siin riisi (ka praegu veel on iga lapike riisi või mõne muu kultuuri all), toideti siidiusse mooruspuu lehtedega, pruuliti saket ning valmistati püssirohtu! Siit pole ka üle käinud sõjad, paljud vanad majad on säilinud.
Mõned suuremad hotellid siin siiski on, turiste ju vaja kuhugi majutada. Ja neid siin paistab olevat.
Meil oli kindel soov minna mõnda vabas looduses olevasse onsenisse. Ostsime bussipileti, mis võttis küll alguses vee silmist välja, aga lähemal vaatlemisel polnudki asi nii hull. Saime 2 päeva kaardi 4000 jeeni tükk, mis võimaldab kasutada busse (või bussi, ega neid siin palju pole) limiteerimata. Muidugi tuleb limiit ette bussigraafiku tõttu, viimane tuleb tagumisest külast tagasi juba kl.17 paiku.
Sõit oli veel maalilisem kui rongiga, mida kõrgemale buss tõusis, seda imelisemaks vaated läksid. Oli selline tunne, et sinu ümber on postkaardid või film, tegelikult ei saa ju nii palju värve ja ilu olla.
Alguses oli meil plaan minna kohe viimase onsenini, mida reklaamiti prospektil, aga siis leidsime ühe rahvaonseni ja tulime mingis suvalises külas maha. Kus kuumaveeaurud? Õnneks märkasin ühte inimest käterätikuga kõndivat, kust ta ikka mujalt tuleb kui soojast allikast. Nii oligi. Meil polnud aga midagi kaasas. Kohalik külapood oli ka hirmus väike, ainult minikäterätte seal müüdi ja hea seegi. See onsen oli tõesti kohalike jaoks, ei mingeid duche, shampoone, susse. Meeste ja naiste pool oli küll kõrkjaseinega eraldatud ja riietussara ka. Osa mehi olla aga end laua allika ääres lahti koorinud, asjad kividele ja sisse nautima. Enne seda võib suurema sopa kopsikuga pealt muidugi ära uhada. Naiste poolel polnud alguses kedagi, hiljem tuli vanem jaapanlanna, kes hirmsasti juttu tahtis puhuda, aga mina ju tema keelt ei oska ja talle teised keeled jälle ei sobinud. Ilm oli mägedes täitsa jahe, vahepeal näitas +13 kraadi, aga kui ennast vette libistad, on supermõnus küll.
Pärast kosutavat ja tervistavat kuumutamist, mõtlesime, et kõnnime õige järgmise külani hingates sisse karget mägiõhku, aga siis saabus taas meie truu kaaslane vihm. Ja bussipeatust muidugi ka mitte kusagil. Vahepeal sai küll tunnelisse varjutud, aga seal jälle mürises hullupööra. Bussid käivad kord tunnis, mis teha, eks peab ootama. Ja nii oligi. Taas poolteist tundi piltpostkaardi teed ja olemegi Takayamas.
Meie hotell asub otse JR raudteejaama vastas, väga praktiline. Saime kätte oma toa, mis on veel väiksem kui tikukarp. Õnneks on meil 2 väikest kohvrit ja ise pole ka kõige suuremat kasvu, mahume ära. Toas on nagu ikka külmkapp, veekeetja, tassid, klaasid, hambaharjad, kitlid.
Nurga tagant leidsime supersümpaatse väikese pererestorani. Toit polnud kallis, aga väga maitsev ning tavapärasest palju kaunimini serveeritud. Alguses tuuakse Jaapanis kohe teed või vett ning soojad salvrätikud. Siin pakkus lahke perenaise veel väikese melon magustoiduks. Tõesti mõnus.
Täiusliku päeva lõpetas kuum allikakümblus jalgadele. Üks vangistatud onsen on meie hotellist paarisaja meetri kaugusel. Ilm on läinud jahedaks, kuum jalavann lööb terve keha soojaks. Silmad vajuvad iseenesest kinni…
Takayama järg
Täna oli peaaegu veel ilusam päev kui eile.
Eilsete onsenite kohta lugedes sain teada, et need asusid u 3000 m kõrgusel. Wau, polegi varem nii kõrgel end soojas vees ligundanud.
Eks seal oli ka suht jahe, eriti vihmaga. Kui “alla” jõudsime, siis paistis päike.
Bussides on kummaline süsteem: sisenedes võtad automaadist numbri, väljudes maksad. Bussis on elektroonilised tabelid, saad ise ka arvutada, et nt. kui tulid peale nr 3 ja väljud nr 8, siis maksad…500 jeeni.
Elises armsas restos ütlesin perenaisele sayonara, aga ta parandas mind, sest see tähendavat väga lõplikku hüvastijättu, u nagu prantsuse keeles adieu. Jälle üks tarkus juures!
Kuigi meil oli veel võimalus kasutada bussipiletit maakonnas ringi sõiduks, otsustasime siiski osta veel kallima pileti (6500 Y par paxuke) ja minna vaatama UNESCO kultuuripärandisse kuuluvaid mägikülasid Ainokura ja Shirakawa-go. Mõnikord on sellised kohad veidi a la Disneyland, kus miljon turisti, aga otsustasime riskida, seda enam, et hinnas oli ka jaapanipärane lõuna ja inglise keelt rääkiv giid. Reis tasus end täiega ära, igal juhul soovitan kõikidele. Enne seda tegime sooja jalavanni, mägedes on hommikud ja õhtud täitsa külmad.
Siin on kellaajad väga naljakad, meie reisibuss väljus kl.9.30 ja tagasi pidi jõudma 15.10. Kui giid andis mingi aja, siis nt. 7 minutit, mitte 10. Kaugused teatatakse ka minutites, (nagu ikka mägistes kohtades) ja need on tõesti täpsed.
Suurem osa bussiseltskonnast olid jaapanlased, teised siis anglofonid. Jaapanlastel oli oma giid, kena naine (vanust on raske aimata), kübar peas ja valged kindad käes. See vist kuulub nende univormi juurde. Ta rääkis meloodilise häälega mikrofoni, nii kui suu avas, siis seda enam ei sulgenud. Minu meelest ta isegi ei hinganud vahele, nagu ojake voolas jutt. Vahepeal rahvas plaksutas ja naeris.
Meie giidi english oli veidi arusaamatu, peamiselt näitas ta meile pilte ning jagas prospekte. Sellest täiesti piisas.
Sõit algas taas läbi mägede imeilusate vaadetega. Põhjapoolsed mäed olid veel salapärases udus. Buss sõitis alalõpmata tunnelitesse, üks oli lausa 11 km pikk, kolmas Jaapanis. Teed on heas korras, vahepeal lausa 4 tasapinnal, aga kummalisel kombel ei mõjunud see looduse vägistamisena nagu mõnes muus riigis.
Ainokura oli esimene mägiorus asuv külake gassho katustega, hästi suure langusega, peamaja lausa 60 kraadi, teised 45 kraadi. Üks kena legend ütleb- nagu palves käed. Tugev langus on vajalik lume alla valgumiseks, sest talviti on seal seda ohtralt ning külma kusagil – 20 kraad i.Katused tehakse riisiõlgedest (järgmises külas nägime selle parandamist), toestuseks bambus või tammepuu. Nad on tõsiselt paksud. Mõne peal kasvasid lausa lilled, see on hea niiskuse ja putukate vastu. Naelu ei kasutatud üldse, köite abil seoti kõik vajalik kokku. Osa maju olid suht suured, 13-14 tuba ja seal elas mitu põlvkonda, oma 30-40 inimest. Allkorrusel oli küttekolle, ka toitu tehti seal, üleval kasvatati siidiusse riisimattidel. Katusetipu alust kasutati pööninguna. U 15-20 aasta tagant katust uuendatakse ja see maksab 20 miljonit jeeni
Vanemad majad on lausa 400 aastased. Tegemist on küll justkui vabaõhu muuseumiga: külla sisenemine on maksuline ,aga samas inimesed tõesti elavad seal: pesu kuivab, laste jalgrattad on maja eest, taga väike aiamaa juurviljadega, peamiselt mingid sibula ja kapsa sugulased, suvekõrvitsad ronivad seina mööda üles, kirsstomatid terrassil varjavad esikülge. Kui soovid lausa majja minna, siis tuleb peremehele anda 300 jeeni.
Küla on orus, viidad suunavad väikesele künkale, kust avaneb kaunis vaade. Ühesõnaga turisti elu on taas ratsionaalselt lihtsaks tehtud: fotopeatuseks ei pea mõttetult ringi siblima.
Pärast muljetavaldavat retke tekib loomulik soov külastada teatud asutusi. Kujutaks ette, et sellised keskaegsed külas on ka keskaegne tualett, aga ei, mitte Jaapanis. Hoopis automatiseeritud: vesi tuleb, läheb ja mis kõige ägedam, võid ojavulina või kosekohina hääled ka sisse lülitada. Et ei hakkas igav või et ei peaks mõningaid ebameeldivaid häälitsusi kuulma!
Shirakawa oli lausa suurküla oma 500 püsielanikuga. Ühel pool asus muuseumiosa, mis kuulus ka meie reisi hinda, samuti nagu poole hinnaga sakejäätise maitsmine, mida me muidugi kasutamata ei jätnud. Seal sai siis maju seest ka vaadata. Kõik oli nii romantiline ja kaunis-kirjud puud, koseke, veski, tagaplaanil mets ja mäed, mille tippudel olevat juba lund.
Päris külla viis rippsild, selle all voolamas kärestikuline jõgi, mille vesi on täiesti roheline, smaragtivärvi, kallastel harmoneerumas rohelisega punased ja kollased puud.
Shirakawas saime ja Hida maakonna stiilis lõunasöögi, kõik näksid-niksid kastikestes, eraldi pruun riis, misosupp (või kaste, sest kohalikud segasid seda nii riisi kui sojakastmesse), väikesel tulel mingi soolane moodustis. Mis see oli, aru ei saanud, igatahes maitsev. Väike suitsutatud kala, al dente juurviljad, kõike vähe, aga kõhtu täitis hästi.
Külas kasvatakse endistviisi siidiusse ja tehakse saket, neil on see veidi kangem, nii 20 kraadine. Küllap talve kuluvad lisakraadid soojenduseks hädasti ära.
Paistab, et need kohad on ka kunstnike meelisobjektid, mõlemad külas istusid nii joonistajad kui lausa maalijad kaunite vaadete ees, töö käis.
Selle koha, st kogu Takayama ala üheks suveniiriks on punased nukukesed, kellel pole nägu peas, sest see ju muutub: võid olla rõõmus, kurb, naerune, nutta. Igaüks kujutab ise sobiva hetke nägu ette. Kutsutakse neid Saruboboks ja turustatakse küll võtmehoidjatena, kotiripatsitena, stressipallidena jne. Omandasin viimase, kaamose aeg ju tulemas! Punane pidi tooma õnne, tervist, edu jne. Praegu müüakse ka kollasid (rahatoojad) ja muid värve, mõnele turistile ehk punane värv ei meeldigi.
Kohapeal valmistatakse ka erinevaid kompvekke ja küpsiseid, õnneks saab neid kõiki eelnevalt maitsta.
Kl. 15.05 (ennetähtaegselt) jõudsime Takayama bussipeatusse. Taas jalad ja käed tervistavasse allikasse. Sealt astus 3 minutiks läbi ka üks kohalik neiu, korraks jalad vette, taskurätikuga kuivaks ja kõpskingad jalga. Ei tea, kas ta läks mingile olulisele kohtumisele, et kiire ergutav jalasoojendus oli hädavajalik?
Tegime väikese ringi vanalinnas. See meenutab tõesti Kyotot, vanad puumajad jõe kaldal, kaubagaleriid, väikesed restoranid, kohvikud, peale selle värskendav mägiõhk. Mulle hakkab siin ühe rohkem meeldima. Homme teeme linnas pikema retke, õhtuks aga pealinna.
Kahju, reisi lõpp pole enam kaugel…..
Ring on täis, tagasi Kuruni Mansionis
No ei vea meil turgudega! Kalaturule Tokyos jäime esimesel päeval hiljaks, Takayama turule läksime liiga vara (alles pandi turulette üles, aga neid ei paistnud ka hirmus palju tulevat.)
2.11 hommikul Tokyos otsustasime kohe varahommikul minna uuesti kalaturule, lausa enne hommikueinet. Saabusime kohale kl.8 paiku: hirmus möll käis. Kaubaautod vuristasid igasse suunda, kõige hullemad olid väikesed väga kergesti käsitsetavad elektriseeritud kärud, mis kihutasid nagu motokrossil. Tõsine tegemine, et alla ei jää. Läbisime kaubaautode osa ja saabusime päris turule: kalu ja muid elukaid seal jagus, üks põnevam kui teine. Ja tõsine ost-müük käis. Saime just teha mõned soojendusfotod, kui saabus politsei kena ingliskeelse sildiga, mis lubas turistidel päris turu alale minna alles kl.9! Võta näpust, niipalju siis kaladest. Lugematutes sushibaarides ja müügilahvkades võis küll ringi jalutada nii palju kui soovib, aga seda olime me juba näinud. Hämmastas taas jaapanlaste armastus sushide vastu, juba varahommikust saati pikad järjekorrad. Meie ei viitsinud nendega ühineda, olgu need maiused kui värsked tahes.
Eelmise päeva veetsime ikka veel oma lemmiklinnas Takayamas, kõigepealt mõnus kuum allikakümblus jalgadele, siis jalutuskäik armsas vanalinnas , ostsime veel mõne punase õnnenuku. Linna vaatamisväärsuste hulka kuulub templitega park, kuhu ju ka pidi minema. Teele jäi palju toredaid ja värvikaid aedu, väikelaste kool, mille õues oli tuletõrjeauto ja tõrjujad tutvustasid neile oma elukutset. Mõned väsinud pisikesed olid koos suurtes ratastega kärudes, nii armas. Edasi näitas silt: metsapark ja jooksurada. Loomulikult teeme meiegi veidi sporti ning ühtlasi jõuame templite juurde. Viimasega läks siiski viltu, rada (neid oli kohe hulgim) osutus ülemäära pikaks ja käänuliseks, tekis juba hirm, et ei jõuagi tagasi. Kuigi ilus oli seal jalutada, seda enam, et kargest hommikupoolikust oli saanud soe suveilm.
Lõunale läksime juba tuntud baarikesse. Heianraku on selle nimi. Aadress 6-7-2 Tenman-chou. Soovitan soojalt! Toit maksis 700 jeeni, perenaine tõi lisaks veel pisikese eelnäksi ja magustoidu, mis üldse menüüsse ei kuulunud. Kuuldes, et tuleme Prantsusmaalt, toodi meile veel pirnilõik nimega France, kusjuures pirnid on poes hingehinnaga. Toit valmis tõesti meie silme all, isegi nuudlid aurutas peremees igale soovijale eraldi. Kui selgus, et mina olen Eestist , siis hüüatas perenaine nagu ikka üks korralik jaapanlane, ahjaa Eesti! Aga kuna ta oli väga uudishimulik, siis tõi lausa atlase välja, et asja täpsemalt uurida. Niisugune tore koht oli see!
Meie vahepeatuses Nagoyas rabas fakt, et kahelt vastastikkuselt perroonilt väljusid kiirrongid Tokyosse 5 minutiliste vaheaegadega. Ja kõik olid enam-vähem täis (reede õhtu) ja kõik toimis. Uskumatud need jaapanlased! Absoluutselt igale rongist väljuvale inimesele ütles vagunisaatja head aega!
Hotell on meil sama, mis saabudes, hea tuttav koht. Seekord saime lausa suure jõevaatega toa (maksime standardi eest). Toal oli 2 suurt akent ja 3 kitsast, vist ikka jõevaate nautimiseks erinevatest külgedest. Kuna saabusime hilja, siis jätsime vaatemõnud järgmisse päeva. Mida ütleb selle kohta Eesti vanasõna?…Kahjuks pidime selle toa hommikul loovutama, novembris on Jaapanis palju turiste, tulevad vist juba ette sügisvärve imetlema.
Laupäeva hommikuks oli meil planeeritud Tokyo kõrgeima torni Sky Tree vallutamine (mingi 600 m; Eiffel on ainult tühised 300). Paraku asendus päikesepaiste uduga, nii et tuli teha strateegilisi muutusi. Läheks Hakonesse, sealt kiviga visata Fudjile. Vaate mõttes. JR rongiga saab minna Odawarasse, edasi tuleb osta bussipilet, et teha Hakone maakonna vaatamisväärsuste tiir peale. Paraku pakuti ainult 2 päeva pileteid 55oo raha eest, mida ei tahtnud kuidagi välja käia. Mäge ju udust nagunii ei näe. Valisime siis minu raamatu järgi teise koha, mida reklaamiti kui kunagist kirjanike lemmikkohta. Tore! Meil ju rongikaart olemas. Taas äpardus: kapsauss- rong ei teinud üldse vahepeatusi, mida me hoolega arvestasime ja nii me sõitsimegi mööda. Milles küsimus, sõidame tagasi. Aga see oli niiii väike koht, et mitte ühtegi raudteetöötajat ei olnud perroonil ja rongid Tokyo suunal väljusid taas mõlemast. Kas ta peatub meie külas? Kelleltki polnud küsida. Kohalikud olid küll varmad jaapani keeles aitama, aga ega nemad ka ei teadnud.
Õnneks siiski rong peatus meile sobivas kohas, Yugawaras. Paraku polnud seal midagi erilist peale hakata ja sadama hakkas ka. See oli tõeline jaapanlaste koht, kohe mitte ühtegi muukeelset silti ega inimest (vist) seal polnud. Läksime siiski sööma ühte minikohta, kokaks noor villamütsiga poiss. Hind 1000 raha ja selles riisicurry ning kohv! Teed tal kohe üldse ei olnud. Tõsiselt naljakas. Ilmselt esimeste prantslastena saime auhinnaks mõnusa Jaapani mandariini. Need on nüüd valminud, ühes aias nägime lausa lookas puid. Aga toit oli maitsev. Nii sööjad kui söögitegijad tegid vastastikku fotosid, kõik olid eluga rahul.
Mul oli kange tahmine ikka Jaapani meri ära näha, see ju linnas olemas. Rannapuhkuse koht see küll ei paistnud olevat, suured kivid ja betoontõkked lebasid liival. Paar kalameest viskas lanti. Aga siis juhtus ime: kalad hakkasid veest välja kargama, tõeline veeloomade ballett! Mõni liugles kohe mitu meetrit kaugele, teine hüppas kõrgele üles. Ja neid oli palju. Ma ei ole kunagi elus näinud lendavaid kalu, imeline vaatepilt.
Sellega oligi sombune päev päästetud.
Homme teeme tutvust Ueno linnaosaga ja sealt juba otse Narita lennuväljale. Kahju. Kuhu kulusid peaaegu 3 nädalat? Asi vajab selgitamist!
Olemegi kodus!
Vihma sajab, tuul, külm- ühesõnaga, olemegi kodus! Tuleb harjutada end tagasi Euroopa ellu, kõigepealt peab uue ajarütmi kätte saama, kellaaja vahe on ju 8 tundi.
Tokyo- Dubai lennuk oli puupüsti täis, ei mingeid lamamisistmeid nagu tulles ja umbne oli seal ka. Õnneks korvas Dubai-Pariisi hiidlennuk Airbus 380 eelmised ebamugavused. See on ikka mõnus sõiduvahend: turbulentsi ajal suurt ei kõiguta, avar, lai… lausa lust.
Taas kord sai kinnitust, et maakera pole üldse ümmargune, vaid lopergune. Kui Jaapanisse sõites kulus Dubai-Tokyo läbimiseks 9 tundi, siis tagasi tulles 11.
Kuna meie lennuk väljus alles kl 22, siis oli meil veel piisavalt aega Tokyos ringi vaadata. Ueno linnaosa oligi veel avastamata. See sobis hästi, sest sealt plaanisime sõita otse Narita lennujaama. See ongi kõige odavam variant. Tuleb minna Keisei Ueno peatusse, sealt väljub nii kallis Skyliner (u 3000 jeeni) kui ta “rahvarong” Keisei line, mis teeb küll palju peatusi ja alguses oli ka rong paksult rahvast täis. Lennuväljale saabusime veidi rohkem kui tunniga ja hind oli vaid 1000 jeeni. Võit milline! Pakid panime hommikul Keisei-Ueno metroopeatuse pakihoidu. Seda sai maksta taas Suica kaardiga, ei pea mingeid numbreid meeles pidama. Keskmise kapi hind 400 Y. Kaardi ise vahetasime Narita lennujaama JR kassas rahaks. St kui kaardile on veel jäänud raha, siis saab selle tagasi, samuti makstakse tagasi pool kaardi enda hinnast, st 250 Y. Väga nutikas süsteem.
Kuna oli pühapäev, siis nägime, kuidas pered siia lastega aega veetma tulevad, neid oli tõesti palju. Ueno park on suur roheline ala kõrghoonete keskel toreda tiigiga, millel saab paatidega sõita. Isegi tempel ja pagood ei puudu siit. Purskkaevude juurde oli moodustatud vahva vabaõhu näitus: klaaskuubikute all erinevad püramiidid ja valgest paberist tehtud moodustised nagu lammas, daami kübar, lillekimp jne. Tõeliselt kaunis ja salapärane, kuidas küll annab paberist selliseid asju teha.
Selles kandis on raudteeliinide all suur hiinlaste Ameyoko turg, kus müüakse kõikvõimalikku odavat kraami, ka suurel hulgal kallite firmade võltsinguid. Rahvast oli seal rohkem kui Tokyo pearaudteejaamas. Sattusime sinna kogemata, rahvamöllu keskelt välja saamine oli omaette kunsttükk. Samas on ka miljon mini söögikohta.
Pargis on mitmeid muuseume: Teadus ja loodus, Lääne kunst, Loomaaed, Akvaarium, Tokyo Kaasaegne Kunst ja ennekõike Tokyo Rahvusmuuseum jne. Isegi trummide muuseum on siin!
Meie valisime kõigepealt Kaasaegse Kunsti muuseumi, nägemaks veidi Jaapani enda teoseid. Ega meil palju muud võimalust polnudki: olime just kaarti uurimas kui prügikoristaja meile kiirelt lähenes ja sõna otseses mõttes muuseumi ukse juurde viis. No kuidas siis ei lähe sinna sisse! Hea valik! Raha eest sai vaadata Turneri näitust, aga seda näeb ka Euroopas. Täitsa tasuta olid Jaapani kunsti saalid. Osa maale meile tuntud stiilis, st. nii realismi, impressionismi, veidi pop arti, sürrealismi jne, kõik siiski jaapanliku varjundiga. Paaris saalis sai näha valgeid panoosid mustade tuchijoonistega ja sõnumitega, mis pakkus küll esteetilist naudingut, aga kahjus läks tekstiosa kaduma.
Loomulikult väisasime ka hindamatute aaretega Tokyo Rahvusmuuseumi. See on vanim (1872) ja suurim Jaapani muuseum oma 5 majaga. Ei puudu ka kena aiake ning teemaja. Viimane oli sel päeval reserveeritud mingiks ürituseks, kõik osavõtjad kandsid kauneid kimonosid või yukatane (puuvillast variant)Muuseumi hind- 600 Y, täitsa rahakotisõbralik, eriti kui mõelda, et Louvre maksab juba 12 eurot. (eks ta on ikka palju suurem ka).
Pärast kultuurielu pidi mõtlema ka kõhule. Uenos on üks söögikoht teises kinni, valik on raske. Täitsa huupi läksime ühte 6. korrusel olevasse restosse, menüüpildid ja hinnad all tänaval olid kutsuvad. See oli just sobiv koht meie viimaseks ühislõunaks: jaapani stiilis, kingad pidi jalast ära võtma, sai istuda nii ümmarguse baarileti osas (seal olid suitsetajad) või väikeses saalis, kus laudu eraldasid üksteisest kerged vaheseinad. Teenindajad kandsid rahvusriideid, tõesti armas. Saali tulles või sealt lahkudes, tehti kerge kummardus. Meie valisime sashimid, mida toodi suurel lakitud kandikul, sellel olid omakorda väiksed lakkkarbikesed kala, erinevate kastmete ja miniampsudega. Väga kaunis.
Ja oligi aeg lahkumiseks. Arigato gozaimaaaas (eriti kohaliku aktsendiga), Jaapan!
Kokkuvõtvalt võib öelda, et üksi Jaapanis reisida on suhteliselt lihtne. Kui oled kord aru saanud nende süsteemidest (eriti tänavanimed), siis sujub kõik. Liiklusvahendid on väga täpsed, puhtus igal pool. Süüa saab restoranides, baarides u 6-15 euro eest. Kummaline on siiski see, et kui taldrikutäis toitu maksab nt 700 Y, siis tass kohvi 350-500 Y. Kersti avastas hiljem nutika nipi: McDo, seal on kohv ainult 150Y ja selle saab ju ka kaasa võtta kui koha peal ei viitsi teismelistega taielda.
Muuseumide, templite, aedade hinnad on ka normaalsed. Raha muidugi kulub, sest neid on palju ja vaadata tahaks kõiki.
Jaapanlased on sõbralikud, alati abi pakkumas. Niipea kui korrakski midagi otsima hakkad, tullakse aitama. Mis siis, et kumbki teineteise keelest aru ei saa, kehakeelest piisab täiesti. Meie eesmärk oli kulutada majutuse peale u 50 eur kahele, sellest summast päris kinni pidada ei saanud, aga 60eur piiridesse jäime lahedalt (twn majutus veidi kallim). Kindlasti leiab ka odavamaid variante, aga me olime alati kahestes tubades omaette duchi ja wc-ga.
Koduses kulude kokkuvõttes tuvastasime, et olime kulutanud veidi alla 2000 euro inimese kohta (lennuk, kohalik transport, hotellid, söömine, visiidid, isegi väiksed meened ja seda ligi 3 nädala jooksul, st. 18 ööd koha peal) Tore, Jaapan polegi nii rahakotivaenulik maa, nagu alguses kartsime.
Transport on muidugi kallis, nii metrood, bussid kui kaugrongid. Kui on soovi vähegi maal ringi sõita, tasub kindlasti osta JR kaart. Pealegi on see ääretult mugav. Näitad korraks ette ja võid minna. Sama kehtib Tokyos ja Kyotos ka Suica kaardi kohta.
Mulle meeldis ka see, et jootraha ei anta, see olevat lausa solvav. Ja jaapanlaste legendaarne viisakus! See võib olla küll näiline, aga meeldiv ikkagi. Samuti nende viis kõike vaikselt teha, nii telefoniga rääkides, hotellides, poes, restoranides kliendiga suheldes. Keegi ei tõsta häält, pigem nad sosistavad.
Muljed Jaapanist on igati positiivsed (ainult prügikastidega on seal kehvasti, neid pole peaaegu kusagil, kanna kogu aeg oma kraami kaasas).
See riik erineb täiesti teistest Aasia maadest, mis kindlasti ei avane esimese korraga. Kas kirsside õitsemise ajal peaks taas teekonna ette võtma?