„Te võite magada… katusel!” 8

Reisides on minu jaoks täiesti omaette kategooria võlu minna kaasa ootamatute plaaniväliste ettepanekutega, mille peale iga vähegi ratsionaalsem ja pigem giidiraamatuid usaldav rändur kergitaks muidugi kulmu. Kui ühel õhtul avastasin oma sohvasurfi (Beriti vahva eestindus couchsurfing’ust) postkastist ootamatu küllakutse Chandigarhi – linna, mis giidiraamatute järgi mängib India tohutu kultuurilise pärandi taustal küllaltki marginaalset rolli – hakkas see mõte minu peas väärtust koguma.

Reisides on minu jaoks täiesti omaette kategooria võlu minna kaasa ootamatute plaaniväliste ettepanekutega, mille peale iga vähegi ratsionaalsem ja pigem giidiraamatuid usaldav rändur kergitaks muidugi kulmu.

Kui ühel õhtul avastasin oma sohvasurfi (Beriti vahva eestindus couchsurfing’ust) postkastist ootamatu küllakutse Chandigarhi – linna, mis giidiraamatute järgi mängib India tohutu kultuurilise pärandi taustal küllaltki marginaalset rolli – hakkas see mõte minu peas väärtust koguma. Ning ilmselt mööda neid mõõtskaalasid, mida enamik Indiasse sõitnutest millekski ei pea. Linn muutus justkui eriliseks oma vastandmärgilise positsiooni tõttu. Nimelt on Chandigarh tõenäoliselt kõige korrastatum ja organiseeritum India suurlinn, kujundatud arhitekt Le Corbusier’ visionäärse silma ja modernismile au andva käe läbi.

Aga, et India transport on kaugel organiseeritusest, võttis too tolmune tripp koliseva bussiloguga plaanitust märksa kauem aega, ning Chandigarhi geomeetrilistele tänavatele jõudsime alles pärast südaööd. Siis tabas meid aga iga sohvasurferi õudusunenägu – härra Kanti telefon on välja lülitatud ja meie keset öist Indiat abitud.
Tund aega lootusetust ning äkki polnud me oma probleemiga enam üksi. Järgmisest logisevast bussist astus maha veel üks seltskond kodutuid rändureid ning algas kemplus India multifunktsionaalidega, kes kõik võivad korraga organiseerida nii taksot, hotelli, kui neljapäevast tuuri mööda kohalikke vaatamisväärsuseid. Pakkisime end kuuekesi rikšasse ning ründasime linna odavamaid ööbimisvõimalusi, mis siiski lõid meid hinnaklassiga pahviks.

Lõpuks, läbi tundidepikkuse kempluse erinevate hostelitega, leidsime küllaltki räige urka, mis mahtus meie rahakoti kitsastesse piiridesse. Kuigi siin polnud vett, ukselukku ega puhtaid linu, sümpatiseeris mulle vähemalt noorte hotellipidajate entusiasm ja attitude of struggle, milleta linna-Indias muidu ellu ei jää. Aga just siis, kui olime rammestunult voodisse vajunud, koputati taas.
„We are very sorry, but you can’t stay here.”
„??”
Kell oli pool neli hommikul, olime väsinud laibad.
„Te teete nalja.”

Aga poisil, ükskõik kui struggle või handsome või cool ta ka poleks, oli tõsi taga. Nimelt polnud neil välismaalaste registreerimiseks vajaliku C-vormi. Mõtetes kangastus Venemaa absurd – blanketti pole, magada ei saa.
Keegi naabritest olla kaevanud ning nüüd on oodata politseid. Ahhaa – see on India, struggle for life! Meie kompanjonid lasid heaga varvast.

„Te võite magada… katusel!” otsis poiss lahendusi. „Me organiseerime teile madratsid, ja kui peaks hakkama sadama, toome vihmavarju.”
Läksin katust vaatama, aga ükskõik kui pandlik rändur ma ka poleks – silmitsedes seda kummituslikku kaost äärelinna sünge taevalaotuse all, saime kõik ühtemoodi aru, et plaan pole eriti vettpidav. Kaalusime variante võmmide tulekul sinna peitu pugeda või neile altkäemaksu anda, aga pole nemadki kuigivõrd rikkamad kui meie. Kui lõpuks liputati mu silmade all autovõtmeid, polnud mul enam sõnu. Mitte veel ühte ööd Žigulis, nagu lõppes minu ‚blanketti-pole’ lugu Venemaal!

Olukorra absurdsusest ahastuses, väsinud, higine ja räpane (ent samal ajal siiski natuke ka nautides tõelise struggle-India kogemust), sõidutati meid tagasi bussijaama. Meie variandid:

  • ööbida siin koos teiste sadade papitükkidel kerra keeranud kodututega (väga raju);
  • sõita järgmise bussiga Delhisse (aga sealgi pole kodutuna parem seis);
  • loota, et ehk leidub siin linnas veel üks soodne hostel, milles on üks vaba tuba.

Mõttejõud teeb vahel imesid, nagu ka siis. Ja tegelikult on hindud väga abivalmid ning teeksid kõik, et säästa turiste mainekujunduslikult ebasoodsast struggle-India kogemusest. Juhuslikult bussijaama sigarette ostma tulnud noorhärra päästis meie öö. Saime küll lämbe ruumi, aga vähemalt neli seina, katus ja voodi – kõik, mida hing tol hetkel ihkas.

8 kommentaari

  • Jekaterina Kraus kommenteeris

    Väga huvitav reis 🙂

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Väga põnev, ei oskaks ennustadagi, et toa nimel nii palju vaeva peab nägema. Kuigi ise eelistan põõsa alust või pargi pinki reisil:P

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahahha– katusel madratsitega, vihmavarjudega.. see oleks vaatamist väärt olnud 😀

  • Marilin kommenteeris

    😀 Hommikul oleks ehki ilus päikesetõusuga ärgata olnud või miss:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    seda küll.. ma eeldan, et sääskede või moskiitodega oleks siis meeldiv sõprussuhe 🙂

  • Marilin kommenteeris

    😀 irw 😀 seda nüüd kindlasti:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ma ei saanud täna ka neid mõtteid peast.. koolis ka naersin, et vihmavarjuga katusel istuda, aga soojal maal oleks siiski lahe.. sääsevõrk on küll asi, mida peaks ehk kaasa võtma kui sellin reis ees 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Oleks ikka võinud katusel magada, oleks mida lastelastele rääkida kunagi 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga