Taldrik number 6

„Me peame lennujaamast läbi sõitma,” teatas bussijuht giididele mõeldud mikrofoni kaudu. „Üks Ameerika bänd tuleb peale võtta.” Kohe-kohe algas kaheksatunnine episood, millest ma kavatsen oma lastelastele igal suguvõsa kokkutulekul rääkida. Aga tookord ma seda veel ei teadnud.

Ma olin elu esimesel välisreisil. Nii Läti kui ka Leedu olid mu isiklikus „tehtud!”-nimekirjas küll juba olemas, ent kuna need koos Eestiga vabade riikide murdmatusse liitu kuulusid, ei kvalifitseerunud visiidid „naabervabariikidesse” välisreisideks. Soome oli seevastu teisest puust kant, kuigi nii mõneski mõttes kuulus Urho Kaleva Kekkoneni pärand Nõukogude Liitu vaata et rohkemgi kui Baltimaad.

1988. aastal oli perestroika kõrghetk ning uueneva režiimi kinnituseks lubati üksikud nõukogude bändid välismaistele festivalidele. Singer Vinger pakkis ühel juunihommikul kitarrid vutlaritesse ning marssis Georg Otsa nimelisele reisilaevale. Meid saatis korralik kaaskond: hunnik komsomoliaktiviste (ehk tulevasi vaba Eesti tippärimehi), paar sümpaatset kultuuriajakirjanikku ja KGB agent, kelleta ei ületanud Soome lahte ükski välisdelegatsioon.

See polnud mingi niisama rock-festival, kuhu Singer Vinger oli kutsutud. Oh ei, me läksime legendaarsele Provinssirockile ja kuigi Ultima Thule oli seal täpselt aasta varem juba mänginud, valdas meid ikkagi tunne, mida Neil Armstrong oma kuulsa ekspeditsiooni ajal koges. Me olime esimesed. Me olime väljavalitud. Ja iga komsomolijunn, kes Singer Vingeriga tol mälestusväärsel 1988. aasta suvel Georg Otsa pardal vabaduse suunas loksus, võis tunda end osana ajaloost.

Sissepääs nii-palju-kui-süüa-jaksad-puhvetisse maksis laeval küll julma raha, aga komsomolimeestel näis seda piisavalt olevat. Koguni nii palju, et nälgivad rock-staaridki esimest korda elus Rootsi lauda aidata. Mind oli lasteaias õpetatud taldrikut alati tühjaks sööma, ent seda, kuidas käituda taldrikutäiega number 6, ei olnud mulle keegi rääkinud. Soome laeval oli minu käes mu esimene taldrikutäis number 6 ning olnuks ma tol ajal pisutki suurema maoga olnud, oleks orgia Rootsi lauas seitsmendanigi jõudnud. Ma ei tea, mis mind Turu sinepi või soojaks aetud singi juures võluda võis. Küllap see, et need olid teistmoodi. Tagantjärele hinnates halvemad kui mis tahes kodune toit, aga teistmoodi seda enam. Olukorras, kus sa oled mitukümmend aastat ainult ühtmoodi elanud, on igasugune „teistmoodi” kulla hinnaga.

Laev jõudis Helsingisse ja kuigi passikontrolli saba ei paistnudki lõppevat, avastasin end ühel hetkel siiski teistpoolt raudset eesriiet. Siin oli tohutult välismaiseid autosid. Vene omi peaaegu polnudki. See oli esmapilgul suurim erinevus kodusest Tallinnast. Ja muidugi tunne, mis mustvalgest filmist ootamatult värvilisse sattudes tekib. Aga noh, sellel pole mõtet pikemalt peatuda, sest see on igale eestlasele sama tuttav kui tunne, mis sind värvilisest filmist tagasi mustvalgesse jõudes endasse matab.

Minu sõber Hendrik elas tol ajal Helsingis. Ta oli abielus soomlannaga ning pakkus mulle mu esimesel ööl küljealuseks diivanit kesklinna korteris, kus nad naisega kahekesi elasid. Ülejäänud Singer Vinger jäi laevale ööbima ning komsomolijunnid võtsid sadamas taksod, et Michelini rehvide vilisedes lähimasse striptiisiklubisse kihutada.

Me kondasime Hendrikuga mööda öist linna ja keset Mannerheimi tänavat tegi mu parim sõber ettepaneku McDonaldsisse minna. Ma ei teadnud, mis asi on McDonalds. Veidral kombel ei teadnud ma seda ka peale McDonaldsis käimist, sest Hendrik tundis endal küll kohustust seal mulle midagi välja teha, aga raha oli ainult friikartulite jagu. Veel aastaid elasin veendumuses, et McDonalds on koht, kust saab öösel friikartuleid. Mis on muidugi tõsi, kuigi ainult poolenisti.

Järgmisel hommikul Hendriku köögiriiuleid revideerides jäi mulle näppu kilekott kirjaga „Kalifornian paahtoleipä” ehk „California röstsai”. Sai nagu sai ikka, lihtsalt nelinurkne ja rosinatega. Ju kasvatatakse Californias viinamarju, ei osanud ma muud järeldada. Küsida polnud justkui kah kellegi käest, nii ma igatahes arvasin.

Tursunud silmadega Singer Vingeri mehed, veel tursunumate silmadega komsomolijunnid ja peaaegu kinni tursunud silmadega KGB agent olid sadama parklas juba ootamas, kui me Hendriku ja tema naisega kohale jõudsime. Me pidime sealt eribussiga festivalipaika Seinäjoele sõitma ning perspektiiv suures luksusbussis peaaegu ainsatena laiutada pani meid ennast tõeliste ässadena tundma. Kuid sohver jahmatas meid halva uudisega.

„Me peame lennujaamast läbi sõitma,” teatas ta mikrofoni. „Üks Ameerika bänd tuleb peale võtta. Seejärel liigume Seinäjoele.”

„Mis kuradi bänd?” küsis ainus soome keelt valdav komsomolijunn pahuralt.

„Red Hot Chili Peppers,” vastas bussijuht.

Meil polnud aimugi, mis pagana asi see Red Hot Chili Peppers oli. Kellelgi polnud.

Pool tundi hiljem keeras buss Vantaa lennujaama ette. Algas kaheksatunnine episood, millest ma kavatsen oma lastelastele rääkida igal suguvõsa kokkutulekul.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

 

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga