Jaapan on kindlasti üks kõige omapärasemeid maid, kus olen käinud. Mitte niivõrd eksootika, vaid oma tavade, kommete, arusaamade tõttu. Pluss muidugi vanad templid, võrratud aiad, modernsus ja arhailisus.
Meie Jaapan 16.10-04.11
Kohal!
Pariis-Dubai-väga tüütu ots, palju rahvast, toitu saab alles südaööl, jooke veel hiljem… ja uni ka ei tule!
Dubais 3 tundi ootust-hullult rahvast trügimas, no misasja nad kõik siit ostavad? Elektroonika on suht kallis, kuld ka, kuulsad brändid veelgi enam. Kohalik kaalukuld on sellise kassikullakollast värvi, et kuidagi ei kipu rahakotti avama. Kui siis ainult üheks kalliks pabertopsis kohviks! Lennukis ei antud ju isegi hommikukohvi. See siis ongi luksuslik Emirates Airlines?
Kuidas vastu pidada 9-tunnisele jätkureisile? Dubaisse saabusime nende aja järgi kl 6, meil oli alles kl 4.
Ilus suur Boeing 777, vist oma 300 inimesele mõeldud… ja kohale saabus u 100! Lennuk hilines veidi väljumisega, vist oodati viimaseid tulijaid, et äkki siiski… Lahe! Igaüks saab endale soovi korral terve pingirea, isegi kaks. Niimoodi võib ju lausa pikaliasendis magadagi. Ja kuna lennuteenendajatel pole suurt midagi teha, siis muudkui pakutakse, küll süüa, vett, veini, saket. Mulje Emirates`st paranes hoobilt.
Jaapanis oli päev varem viimase 10 aasta suurim taifuun, ju siis seepärast lennuk pooltühi oligi, aga meile see sobis.
Ja siis sügavas ööpimeduses, peaaegu hommikul 00.05 me saabumegi Tokyosse.
Ruttu takso ja hotelli, mis pidi justkui olema lennujaama vahetus läheduses. Päris elus on asjad siiski teisiti, mingid ühesuunalised kiirteed…alghind 750 jeeni, mis kohe ette lüüakse ja mille eest saab sõita 2 km, muudkui kerkib. Vahetasime küll kotitäie raha, aga kui niimoodi edasi, siis sõida või tagasi, raha saab ju kohe otse. Lõpuks taksomeetri kerimine siiski peatub vahetult enne 3000 jeeni. Uhh, saame siia jääda!
Hotellituba on väike nagu tikukarp, aga yukatan (kittel) ja sussid ootavad meid. Teoreetiliselt peaks neid viimaseid kasutama tualetti minnes, aga kes see viitsib. Voodisse! Tore üllatus: see on kõva nagu laud, sobib hästi seljahaigetele.
Hommikueine on hullem kui Prantsuse kontinentaalne, kohalikud nagunii suurt et söö: saiake, kohv ja minek. Tõttame metroosse, vaja ju päris Tokyosse saabuda. Peamine mure: mitte jääda jalgratta alla, neid tuleb küll iga nurga tagant. Jaapanlannad sõidavad miniseelikute ja stilettodega.. ilus kohe vaadata.
Olime enne netist uurinud, kuidas kohale uude jõuda, aga kuna sildid on ainult jaapanikeelsed pole see väga lihtne. Jaapanlased on super abivalmid, nii kui korraks midagi uurima hakkad kohe tulevad appi, ainult et.. ei saa ju aru, mis nad pajatavad. Rongis istus meie kõrval noormees, kes rääkis inglist ja oli lausa Prantsuses käinud. Eriti sügava mulje jättis talle sealne toit. No pole imestada, ise nad söövad mingeid kuivatatud purgitoite, isegi puuviljad on purkides. Värsket kraami ja kala näeb ainult suuremates poodides ja see on kallis. Vorst-juust- sink on tundmatu värk.
Meie uus hotell Kurumi Mansion asub rahvakvartalis, nii kui jõe ületad, satud pilvelõhkujate seltskonda, kus hommikul tormavad ringi mustas ülikonnas, lipsus ja valges särgis jaapanlased. Nägime ühte sinisärki, tõeline valge vares. Teksaseid ei kanna siin MITTE KEEGI! Täitsa uskumatu.
Hotell on Tokyo kohta superodav, u 50 eurot kahele: tuba täitsa suur, väike kööginurk, külmkapp, induktsioonpliit, veekeetja, nõud. Tegemist sellise korterhotelliga. Väga mõnus. Muidugi ei korista keegi tube, aga samas võid kasutada tasuta nt. pesumasinat või võtta uued-linad käterätid kui vaja peaks minema. Väikesi restorane on siin hullult palju, enamuses 3-4 lauda, hinnad nii 4-10 euro vahel. 100 jeeni poed (osadel nimeks Lawson) samuti. Kõik hinnad pole siiski nii odavad (100 Y, u 1 eur),ometi leidsime ühe Tsiili veini u 5eur eest.
Õhtul tegime suht pika jalgsiretke Akihabara elektroonika linnaosasse: ma ei ole eluski näinud ühte kaubamaja, mis on suur nagu Tallinna kesklinn täis kõikvõimalikku elektroonikat: korrusetäied fotokaid, teine korrus televiisoreid, kolmas mänge….seal võid veeta lausa mitu päeva, kusjuures ostjad on peamiselt jaapanlased. Terve kvartal on üks suur elektroonika. Meil oli ka praktiline vajadus sinna minna, sest Jaapani elektripistikud on Euroopa omadest erinevad ja neid ei müüdud mitte kusagil, Akihabarast me selle siiski leidsime.
Kui ütlesime järgmisel päeval meie hotellimehele, et käisime seal jala, pidi ta pikali kukkuma, jaapanlased tee iialgi pikki jalgsiretki. Aga meie oleme ju eurooplased, meie teeme.
Olles hommikul end kosutanud keedumuna ja saiaga, otsustasime üle vaadata keiserliku aia Tokyo keskel. See on hämmastavalt suur maa-ala keset Tokyo tohutut kitsust, kusjuures keiser seal üldse ei ela. Kahjuks meil ei vedanud, aed oli reserveeritud kutsutud külalistele. Veidi kaugemal sai siiski vaadatud-pildistatud silda, mida sajad jaapanlased fännasid. Tartu Toomemäe sillad on igal juhul ägedamad.
Kohe lähedal asub Tokyo keskraudteejaam. Väljast on see aga väga lahe: eeskujuks võetud (miks?) Amsterdami raudteejaama hoone. Kusjuures sõja ajal see purustati nagu suurem osa linnast. Vanade majade asemele on kerkinud pilvelõhkujad, ent raudteehoone taastati endises punaste telliste ilus. Õhtul oli see eriti kaunis, ees kümnete lampidega kaunistatud puud. Selles jaamas vahetasime me ka oma JR voucherid ära. Rongid on siin maal hullkallid, välismaalased võivad osta oma maalt sõidupassid, 2 nädalat üle 300 euro. Jube kallis küll, aga kui palju sõita soovid, siis tasub see ära. Tokyo metroos saab seda kasutada ka osadel liinidel (Yamanote). Ostsime siis lisaks veel Suica kaardi (2000 Y), millega saab sõita ka eraliinidel ja isegi mõnes poes maksta. See on nagu rahakaart, paned summa peale ja siis makseautomaatides see muudkui väheneb, kusjuures metroos pole tsoone, vaid kilomeetritee järgi arvestatakse (ka kesklinnas) hinda. Väga kummaline.
Pealelõunaks jõudsid kohale ka meie kaks reisikaaslast, kellele asusime kohe nagu vanad tokiolased linna tutvustama hoolimata nende sügavast soovist voodisse heita. Karme meetmeid kasutades kiskusime me nad sealt välja ja tassisime linna. Lõpptulemus üllatas neid enditki, marssisime vist oma 4 tundi.
Meie väikese lõunarestorani leidsime täitsa juhuslikult ühelt kõrvaltänavalt, samas laiutas ootamatult suur tempel, ilmselt ka mungaklooster, kes seal ringi jalutasid. Sisenemisel pidi muidugi jalanõud ära võtma, täpselt nagu meie hotelliski. Täitsa Eesti kombed on siin!
Plaan oli minna Ginza linnaosasse, mis olla nagu 5 avenüü NY-s või avenue de Montaigne Pariisis-ühesõnaga just midagi meie rahakottidele! Enne seda astusime läbi Tokyo International Forumi hoonest (messikeskus vms). Ehitus on seest tõeliselt lahe: tagurpidikeeratud hiidpaat laeks, klaasisillad ühendavad erinevad korruseid. Väljast vaadates näed aga metallsõrestikkust paati õigetpidi!
Sealsamast algab ka Ginza linnaosa. Milline vapustav uus arhitektuur: mõned majad on nagu lained, teistel ripuvad mingid hiidvihmapiisad alla, mõned valged, kõrvad tumedad, värvid, tuled, ühel majal olid akendeks kummalised poolümarad moodustised. Mis ei saadeta Tallinna arhitekte Tokyosse õppima, kuidas teha koledatest karpidest fantastilisi ja lausa kauneid hooneid? Hermese poe viimasel korrusel oli tasuta kunstinäitus, mida me loomulikult vaatama tõttasime, samuti ei saanud ju vastu panna soovile hüpata lausa tänavale avaneva liftiuksest sisse, mis viis meid ..üllatus, üllatus superpeende restorani, mille üheks seinaks oli näiteks paabulinnu vitraazhaken ning vaade linnaosale vaimustav. Õhtusöögist me küll keeldusime: lõuna 3 lauakesega armsas pererestos püsis maos veel kindlalt alles, polnud kohe üldse vajadust kustutada janu nii 500 eurose champanjaga. Aga esimese geicha nägime me seal ära!
Eestis on kell 16.53, meil Tokyos peagu 23, vaja voodisse vajuda, homme ootab kalaturg ja muud põnevused. Pool Tokyot veel tundmata.
Laupäev – kehv päev
Täna oli meil plaanis üle vaadata kuulus Tokyo kalaturg, seda enam, et see viiakse juba aasta pärast Odaiba saarele. Tokyos on ju nii vähe ruumi, ometi laiutab kalaturg peaaegu keset linna. Paraku jõudsime me sinna teatud asjaolude tõttu karpide kokku pakkimise ajaks. Mõni üksildane tuunikalapea prügikastis andis vaid tunnistust sellest, mis siin kõike enne toimuda võis. Kummalisel kombel pole neil seal seda võigast kalalehka, ometi on turg tõsiselt suur. Tallinna Keskturu 3 kalaga letid haisevad juba poole kilomeetri kaugusele. Jaa, Jaapani ime!
Kõik giidiraamatud soovitavad süüa selles kandis eriti värskeid sushisid, aga neid võimalusi polnud üldse palju või olid need juba suletud meie saabumiseks. Pikad järjekorrad mõne üksiku miniresto ees, ei kutsunud üldse sappa võtma ja ega hinnad polnud ka mingid superodavad. Jääb ära!
Jaapanlased on üldse suured järjekorra armastajad. Prantsusmaal elanud inimesele tundub see lausa müstikana: kuidas nad saavad niimoodi rahulikult oodata bussi, metrood, restorani sisenemist. Miks nad ei sõelu, tõukle… Järgmine objekt : Shinjuku linnaosa. Kasutasime esmakordselt metrood, mis on arusaadav vaid jaapanlastele. Esiteks on seal nii eraliinid ja riiklikud liinid, mis omavahel ei ristu. Kõige kummalisem, isegi metroo sama jaama, aga erineva haldaja liini sissepääs on täitsa erinevas kohas, väga raske on sellest aru saada ja leida.
Sama lugu on Jaapani tänavate ja majanumbritega: neid lihtsalt pole! On kvartali nimi, siis veel mingid numbrid kohalikus keeles, mis tähistavad majadeblokki. Majanumber näitab aga selle valmimise aastat! Ühesõnaga, ainult postiljonid ja politseid saavad sellest aru. Kui kuuldavasti küsida kellega aadressi tavainimese käest, siis saad teada küll kvartali ja majadeblokki, edasi aita aga end ise.
Shinjukus asub Tokyo suurim raudteesõlm. Nii kui metroost väljusime, sukeldusime tohutusse rahvamassid, seal oli mitte tuhandeid, vaid miljoneid inimesi, kes suundusid üksmeelselt kuhugi. Meie võtsime suuna Shinjuku -gyoen pargile ja õieti tegime. 200 raha tuli küll loovutada, aga park on rohkemgi väärt. Seal on erinevad aiatüübid: Jaapani, Prantsuse, Inglise. Sügisel ka kuuldavasti krüsanteemide aed, kus peaminister korraldab sügis garden party (kevadel kirsipuud õitsemise aegu ka), aga see oli rahvamassidele suletud. Meie suundusime joonelt Jaapani aeda :tõeliselt zen oma tiikide, ahnete karpkalade, sildadega, erinevate puudevormide ja rohelise toonidega. Väike teemajagi oli seal, teetseremoonia jäi siiski vaatamata, küllap jõuame kusagil mujal seda teha.
Prantsuse aias õitsesid veed roosid, mida ümbritsesid ümarateks pöetud hekid, Inglise aed paelus oma avarusega. Kuigi ilm polnud just päikeseline, nautisid mõnedki kohalikud Inglise aias rohelust piknikukarbi seltsis.
Siis oli meil plaanis minna vaatama n.ö Golden Gaid ehk minibaaridega pisitänavat, aga võimatu oli seda leida ja kuidagi ei jaksanud taas sukelduda rahvamassi.
Shinjukust jäi meelde veel teiste kõrghoonete kõrval stalinistlikke torne meenutav ülikoolihoone (kus on ka moe fakulteet), mis oli ühtlasi heaks orientiiriks.
Uus suund: Harajuku linnaosa, mis olla tuntud noorsoo moekeskusena, eriti Takeshita-dori jalakäijate tänav, omamoodi Carnebey street Londonis. Kui ülevalt alla vaadata, siis tundus, et seal on laulupidu või mingi popstaari esinemine, rahvast, noori oli hullult palju. Sukeldusime siiski nende sekka, täitsa lahe taas. Kõik suunduvad kuhugi sõbralikult, ei karjuta, ei trügita. Müüjad ja reklaamitegijad olid väga eksootilised, kes Miki Hiir, kes Hello Kitty jne. Peaasjalikult on nad kõik pisikesed (vale)blondid nunnukesed. Meie pikk blond Kersti tekitas seal vist paraja segaduse, ei saa ju päriselt selline olla!
Poed, poed, poed-igasugust noortekraami lõpmatuseni. Paaris kohas hakkas ilma ka Love flat silt. Tegemist pole siiski öötüdrukute korteritega, vaid hoopis tavalisele pereinimesele mõeldud toakestega. Kuna Tokyos on korterid megaväikesed (kuuldavasti juba 60 m2 omanikku peetakse rikkaks), siis üürivad emme ja issi mõneks tunniks selle korteri, et veidigi rahus teineteist nautida. Taas vist ainult Jaapani omapära?
Päev hakkas pimedaks tõmbuma, vihma tibutama, hakkasime otsima meile sobivat metrooliini, mis loomulikult võttis aega pea tunni, aga kätte ta saime. Pikk, poolenisti tukkudes sõit tõi meid tagasi oma rahulikku kodusesse linnaosasse. Uhh, hea, et oleme siin!
Vihmapäev Nikkos
Täna kasutasime esimest päeva oma kallihinnalist JR passi sõiduks Nikkosse, Tokyost põhjapoolsetesse mägedesse. (Nanatai mägi).
JR liini tavametroost Shinkanseni kiirliini leidmine Tokyo jaamast läks suht valutult. Olime eelnevalt reserveerinud oma kohad rongis (tasuta teenus, mida ei pea ilmtingimata tegema.Tagasi tulime plaanitust varem ja leidsime siiski mõned vabad kohad). Naljakas üllatus oli see, et kohale jõudes pandi meid ilusti perroonil ritta, lausa koridorid on maha joonistatud selleks, et sa ikka korralikult järjekorraks oleksid.
Tokyo keskjaam on hiigelsuur, seda läbib päevas küll oma miljon inimest, ometi pole seal mingit segadust, kõik kulgevad rahulikult. Täiesti arusaamatu, kuidas saab see jaam nii puhas olla? Nagu terve linngi. Samas ei näe mingeid luuamehi.
Teine üllatus: vagunisaatja teeb rahva poole kummarduse enne kui ta vagunist lahkub. Väga armas!
Nikkosse on u 140 km, tunni läbisime kiirrongiga, siis istusime ümber “tunne kodumaad” rongi, mis meile ju hästi sobis, kuna Jaapanit me kohe üldse ei tundnud. Isegi selles regionaalrongis on korralik WC, mitte küll soojendusega prillaud ja alapesu nagu kiirrongis või mõnes kobedamas kohvikus-restoranis.
Nikko on püha koht, mis on kantud 1999 ka UNESCO maailma kultuuripärandisse ja mille nimi tähendab päikesevalgust. Kaunis punane sild juhatab meid sellesse pühapaika sisse, kus inimesele ilmutab end looduses tukkuv jumalus. Ilus legend räägib, et 767 aastal saabus siia Shodo Shonin oma jüngritega saatis üks jumalus talle 2 üksteisega põimunut madu sillaks, et ületada rahutut Daio jõge. Sellest ongi kuuldavasti saanud nime kami (hing, vaim): Ka-punane tuli, Mi-sinine vesi.
Sissepääse valvavad kaitsjad ni-ohid-kõige algus ja lõpp: kui saabud kohale ahhetad suu lahti, kui lahkud ütled ummm suletud suuga.
Templitega tutvumiseks pidime kõigepealt ronima mäkke, aga see oli suht kerge. Vihma küll kergelt tibutas, no küll ta üle läheb…Kõik templid on muidugi maksulised, ma valisime kõige uhkema ja kallima, mille eest tuli välja käia 1300 jeeni. Enne seda tegime kohvipeatuse armsas suveniiripoes, kus joogi hind küll alguses hinge kinni lõi (u 4.5 eurot), aga eks jumalikus ja pühas kohas olegi elu kallis.
Tosho-gu templi alguses kõrgub kaunis 5 korruseline pagood :maa, vesi, tuli ,tuul, taevas.
Edasi tulevad n.ö.laohooned kaunistet igatsugu ornamentidega. Nt 3 elevanti, kellest üks on täiuslik, teine äbarik: st.kunstnik ei saa kunagi olla võrdne jumala täiusliku loominguga. Kuuldavasti on isegi mõne templi katusest puudu paar kivi, et ikka märkida jumalikku ülimust.
Väga õpetlik on ka ahvide pannoo: kui soovid, et elus poleks probleeme, järgi 3 nõuannet: ära näe, mida ei pea nägema (suletud silmadega ahv), ära kuula, mida sa ei pea kuulama (kõrvad kinni ahv), ära räägi, mida sa ei pea rääkima (käsi suu ees ahv).
Siis jõime veidi püha allikavett ning läbisime suure torii (värav). Päris templialale saabudes hakkas üha rohkem MI võimust võtma, sadu tihenes. Ronisime siiski vapralt kivitreppidest üles (ega ju ei teadnud, et neid nii palju on) ning saabusime Tokugawa Iesauy uhke urni juurde (pühak, Tokyo kaitsja.) Püha küngast ümbritsesid sadu aastaid vanad Jaapani männid, mis on tõesti kunstipäraselt keerdus ja kaldus. Võrad on samuti mitmekihilised otsekui inimese käsi oleks neid kujundanud. Aga ei, loodus ise on nende looja.
Paraku pidime treppidest ka alla tulema, mis polnud üldse lõbus, vihmaojadest treppidel olid saanud jõed. Jaapanlasi ei paistnud see üldse segavat, lapsed, vanurid, kõik muudkui kulgesid omapärases rahus.
Veidi allpool sai siseneda ka templisse, mille lage kaunistasid ühed draakonid, kes vaatasid taeva kaheksasse suunda, teised vaatasid Maa nelja erinevasse suunda. Kaunis jaapanlanna jutustas midagi põlvili olevale rahvale, mille peale nad 2 korda käsi plaksutasid. Ma lugesin hiljem, et käteplaksu peale Nakiryu draakon punastab!
Värve, kulda, barokki kui palju!
Templisse sisenemisel pidi jalanõud muidugi ära võtma, hiljem neid jalga panna oli igavene vaev, märjad ju! Ja ega seal templipõrandalgi kuigi soe paljajalu käia polnud. Vihmavarjud jäid meid ka ootama, saime need oma kohvikust: väljas ukse taga on hästi lihtsad valged plastikust vihmavarjud, mida võib võtta ja need siis hiljem kas tagasi tuua või jätta mõnda järgmisse vihmavabasse kohta. Väga praktiline. Meie saabusime oma varjudega lausa hotelli, sadu jätkus ka Tokyos.
Oleksin tahtnud minna ka Rinno-ji templisse vaatama Senju Kannonit-tuhandekäelist naisjumalat (juba kaugetel aegadel saadi aru, et naine vajab eluks palju käsi) ja Bato Kannonit, kes kaitseb loomi ja õgib halba tuju, aga…
Kõigepealt õnnestus mul kaotada Did ja Kersti. Tiiaga kahekesi käisime siis koos templis sees. Nii kui sealt väljusime, nägin Didier d ja Kerstit, aga Tiia kadus kuhugi jäljetult. Õnneks kohtusime siiski paari tunni pärast Nikko raudteejaamas (väga ilus ehitis). Olime küll Shinkanseni piletid hilisemaks ajaks reserveerinud lootes mütata Nikko metsades tegemaks väikest loodusretke, aga paduvihma tõttu ei leidunud selleks ühtegi vabatahlikku. Niisiis läksime varasema rongi peale, saabusime kenasti Tokyosse, saime isegi õigele metrooliinile ja kuna teele jäi taas 24-7 pood, leidsime end ootamatult veiniosakonnast. Püha päeva peab ju ikka millegi kosutavaga lõpetama!
Kamakura ja EV saatkond
KAMAKURA on kuulus templite ja kirsialleede linn Tokyo lähedal. JR rong sõidab sinna tunnikese läbides lähedalolevad linnad, nagu nt. Yokohama. Rongiaknast paistsid vaid kõrghooned, nii et peatuma seal just ei kutsunud. Kamakuras otsustasime valida teekonna eestpoolt tahapoole, st kõigepealt Kita Kamakura. Ja õieti tegime. Meid ootas väike rohelusse uppunud külake. (hilisemal vaatlusel muidugi selgus, et selles “külas” elab u 170 tuhat inimest).
Oma targast raamatust sain teada, et see koht on zen budismi maa ja surfajate paradiis.
Esimene tempel, mis meile kohe “jalgu jäi” oli Tokei-ji. Selle ajalugu on üsna omapärane: üks Kakusan-ni nimeline naine jäi leseks ning Jaapani kombe kohaselt pidi ta elust tagasi tõmbuma. Ta rajas 1285. aastal templi, mis oli justkui esimesi nunnakloostreid. Naistel oli sel ajal vähe õigusi, Kakusan saavutas aga, et selles templis 3 aastat elanud naised said abielulahutus loa. Seda pühakoda hakatigi nimetama lahutuse templiks. Mehed tõid siia nõusoleku paberi, millele naised alla kirjutasid, ning mille koopia säilitati templis. Kahjuks kaotasid naised selle privileegi 1873. aastal.
Templist pole suurt midagi järgi jäänud, aga aed on vaatamist väärt, samuti selles asuv surnuaed. Väga rahulik oma tagasihoidlike rohelusse uppunud monumentidega. Kõrgemal mäekünkal sahisevad bambused, lilled õitsevad, vahtrad (väikeste lehtedega) hakkavad juba kergelt punetama.
Edasi kulges meie tee “päris” Kamakura poole (kohalikud ei saa taas aru, kuidas on võimalik läbida u 2 km jala, miks me ei kasuta busse?) Aga bussiga kihutades oleks jäänud meil palju asju nägemata: rikaste linnaosa näiteks oma ilusate väikeste majadega. Ühes õues oli varju all lausa 2 luksusautot: Rolls ja Bentley. Did hakkas neid kohe uudistama (kaugelt ikka) ja juba vaatas “naabrivalve” proua kahtlustavalt aknast välja.
Kamakurasse jõudes üllatas meid rahvarohkus ning eriti kaunites riietes väikesed lapsed: tüdrukud ja poisid kimonodes, tüdrukutel käes läikivad kotikesed, jalas Jaapani puukingad, juustes kaunistused. Tõelised imearmsad nukukesed. Vanemad ning vanavanemadki olid piduriietes pildistades ilmse mõnuga oma ilusaid lapsi. Turistid muidugi jooksid nagu papparazzod ringi (meie ka!). Templisse (Tsurugaoka Hachiman-gu) viisid laiad trepid, ka pisikesed lapsed pidid iseseisvalt üles ronima, astmeid oli ikka täitsa palju. Mõni pisipõnn jonnis kergelt väsimusest, aga vanemate innustusel marssisid nad vapralt ülespoole, küllap oli see esimene vapruse proov. Templi sees toimus mingi tseremoonia, mille sisu ja tähendust peaks hakkama uurima.
Kamakuras on tõeliselt kaunis pooleteise kilomeetrine kirsiallee, mille olevat palunud istutada Yorimoto juba 12 sajandil ja mille varjus rasedad naised saavad kõndida ja nii oma vaevusi kergendada. Praegused puud küll nii vanad ei paistnud olevat, aga kes teab, Jaapan on ju pikaealisuse maa, ehk puudutab see ka puid? See on üks kohti, kuhu tokiolased tulevad maikuus kirsiõisi imetlema.
Kirsialleega paralleelselt kulgeb jalakäijate tänav, mis lõpeb raudteejaama vastas. Seal oli nagu ikka hulgaliselt pisipoode ja restorane, odavad ei kutsunud eriti ja kallisse ka ei ihnenud minna. Lõpuks leidsime siiski ühe suht nurgataguse ja sümpaatse koha, kus saime taas riisi lisanditega, nii võib vist öelda. Pulkadega söömine läheb mängleva kergusega, ei tea, kas kahvliga ongi mõnusam? Igaks juhuks ostsime endale pulgad, kenade kaunistustega, hea kodus kasutada.
Kerstit ründasid jalakäijate tänaval koolilapsed (kõik kannavad vormi) soovides koos temaga pilti teha: ei ole ju võimalik, et keegi on pikk ja blond!
Edasi või tagasi Tokyo poole, vaja oli kiirelt hotellist läbi tormata, et minna Eesti saatkonda kunagise kursusekaaslase Toivo Tasaga kohtuma, kes on nüüd Jaapanis suursaadikuks. Tokyos võtab ikka metrooga sõitmine aga, lubatud kl 18 asemel, saabusime kl 19.30, kusjuures lõpus kasutasime taksot. Ega me muidu polekski saatkonnamaja kätte leidnud, see oli väikesel tupiktänaval. Taksojuht vaatas esiti talle antud aadressi, aga kui ütlesime, et tegemist Eesti saatkonnaga ,siis ta kohe elavnes. Me olime kohe väga uhked, aga Toivo seletas hiljem, et jaapanlased on nii viisakad ning soovides teisele head meelt teha, ütlevad, et tunnevad mingit kohta, maad või mida iganes.
Saatkond on muidugi väike, aga ikka kesklinnas, Harajukus. Peasaal on kaunist punasest puust suure lauaga keskel. Seal tehakse ka konsulaarteenused. Paar ruumi on siiski ülakorrusel ning kaunis suur terrass õues, kust saab veidi ruumipikendust.
Alguses oli meie vastuvõtt üsna ametlik, aga siis Toivo “soojenes” ja rääkis meile oma humoorikal moel kohalikust elust ja jaapanlastest. Nt et nende töötempo on uskumatu :kui on teeremont või torude asendamine, siis tehakse seda öösel, hommikuks on kõik korras, triibud maas ja puha. Aga järgmisel öösel võetakse asfalt maha, remont jätkub. Nägime seda muide oma hotelli juures. Viisakusreeglid on siin erilised: kui ulatad midagi, siis kahe käega ja vastu võtad ka kahe käega, isegi visiitkaarti või rahatähe. Mul läks see küll meelest, hotellikaardi võtsin vastu ühe käega, ometi ulatati see mulle kahega!
Söögilauas nina nuuskamine on äärmiselt ebaviisakas, aga röhitsemine ja nuudlite suhu luristamine igati lubatud!
Jaapanlased on väga protektsionistlikud, ega siin peale nende teisi rahvusi suurt ei näe, mustanahalisi oleme vist näinud paaril korral. Nad eelistavad alati oma. Baruto oli küll kangelane, aga ikkagi mitte oma. Kui noor läheb õppima välismaale, siis ei pruugi ta kohe tööd saada hoolimata oma diplomitest, vahest on ta Jaapani elu vahepeal unustanud. Eliitkoolid on peaaegu kõik, konkurents algab kohe varakult.
Kummardataks igal sammul ja seda alates alakehast. Kui ainult peaga noogutad, siis peetakse seda lausa ülbuse tunnuseks.
( Osaka raudtee perroonil kummardas koristaja absoluutselt kõikidele väljujatele, siis koristas ta kiirelt vaguni ära, isegi aknad tõmbas lapiga üle ja uued reisijad said asuda puhtasse vagunisse)
Valgeteid inimesi tolereeritakse, nende muusikat armastatakse, kopeeritakse hea meelega nende arhitektuuri (Tokyo raudteejaam, 1:1 Eiffeli torn), samas peetakse neid kehvemateks jaapanlastest. Raha neil on, kerjuseid pole õieti kusagil. Ruumi aga linnades napib.
Härra suursaadik viis meid ka Tokyo by night retkele. Talle ei andnud vist kuidagi rahu, et me polnud näinud kohalikku Eiffeli torni (roosa-oranzhi valgustusega, veidi pentsik ausalt öeldes, nagu Harajuku teismeline).
Kuna saatkond asub Shibuya linnaosas, siis vaatasime selle ka üle. Kuuldavasti on see koht, mis kunagi ei maga. Ja tõesti esmaspäeva õhtul u kl 21 paiku elu seal kees, rahvast nagu Eestis laulupeol, reklaamtuled kiiskasid. Väga lahe on suur ristmik: kui on roheline tuli jalakäijale, siis igalt poolt, nii nagu kunagi Tallinnas Kaubamaja ees, sajad inimesed ruttavad kuhugi, tõeline sipelgapesa.
Käisime koos ka õhtusöögil, see oli tõeliselt mõnus, ei mingit riisi ja nuudleid. Toivo tellis meile lihaassordimendi, mida igaüks sai ise grillil praadida, lisandiks roheline krõmpsuv salat. Suurtest poodidest pidi saama tooreid juurvilu, puuvilju, aga meie mõistes on nad ikka suht kallid.
Liha olla Kobest, väga pehme, liialdamata suussulav. Joogiks soovitas ta saket, miks mitte! Seda pakuti väikestest flakoonidest ning joodi minikaussidest. Üllatus, üllatuse, jook oli väga pehme, Ma kujutasin alati ette, et tegemist kange riisiviinaga, aga see oli hoopis riisivein. Muudkui jood ning mõnuled, alles hiljem saad aru, et pähe ta hakkab ikkagi.
Hiljem viidi meid lausa hotelli treppi, paistis, et Toivo lausa naudib Tokyos sõitmist. Saatkonnal polegi autojuhti, saadik teeb ise kõik vajalikud sõidud.
Õhtu oli tõeliselt meeleolukas, lisaks hakkasime ehk veidi paremini mõistma Jaapanit ning selle elanikke. Aitäh, härra suursaadik Tasa!
Hiroshima ja Myajima
22.10. pealelõunaks saabusime Hiroshimasse. Tokyo-Osaka kiirrongiga 3,5h, Osaka-Hiroshima 1,5h. Viimane osa teekonnast oli väga kaunis, mõlemal pool raudteed metsaga kaetud mäed, siis merevaated.
Hiroshima raudteejaam on Tokyo omaga võrreldes imeväike ja kui rahulik! Inimesed on siin teistsugused, väiksemat kasvu ja tumedama nahaga.
Linn on muidugi täiesti uus, 6. augustil 1945 ju visati siia maailma esimene aatomipomm, mis hävitas praktiliselt terve linna. Praegu on jäetud alles ühe kupliga maja varemed sellisena nagu ta pärast pommiplahvatust jäi. Selle ümber laiub kampripuude ja roosloorberitega Rahu park, mille keskel Tange Kenzo projekteeritud memoriaalkeskus, kus on kirjas kõikide 140 tuhande hukkunu nimed. Eraldi künka alla on puistatud kremeeritud inimeste tuhk.
Väga emotsionaalne on laste rahu park: monument Sasaki Sadakule, kes pommiplahvatuse ajal oli 2 aastane, aga jäi kiiritushaigusse 12 aastaselt. Jaapani kombe kohaselt pidi ta tervenemislootuses voltima miljon paberkurge. Sajad teised lapsed saatsid talle kurgi. Sasaki siiski suri. Tänapäeval võib mitmes kohas Hiroshimas näha volditud kurgi, samuti saadavad Jaapani eri paikadest ning kogu maailmast lapsed siia volditud linde.
Park on väga mõjuv oma vaoshoituses ja pidulikus rahus.
Kuuldavasti on Hiroshima väga dünaamiline ja kasvav linn, siin elab ju ikkagi 1 200000. Sirged laiad tänavad, kaubanduskeskused nii maa peal kui maa all, ka luksuspoed on siin olemas. Vanast ajast on jäänud tramm, mis elas üle aatomiplahvatuse, päris naljakas seda vanurit vaadata.
Hiroshimas on väga armas tänavate hoiatussignaal jalakäijale: kägu kukub-oota, lind siristab-võid minna.
Täna nägime veel ühte enneolematut asja meie väikepoes: terve riiul oli soojendatud ja sellel kinnised papptopsid kohvi, teed, kakaod, piima või mingit valget ollust, sooja mahla. Mõned soojad kohvid olid isegi plekkpurgis!
Tagasiteel õnnestus meil valida vale tänav, need on siin ju nii sarnased ja nimed on vaid suurtel ristmikel. Palusime ühte kohalikku prouat meid aidata, küll ta oli hädas kaardilt meie asukoha leidmisega. Sama lugu ühes raamatupoes. Ma ei kujuta ette, et keegi Euroopas ei oska üldse kaarti lugeda. Hiljem siiski leidus nutikam mees, kes meile õige teeotsa kätte juhatas.
Muuhulgas torkab siin ka silma noorte tüdrukute supermini armastus ja ilmtingimata mustad sukad, eriti need kolmveerandised “orvukese” omad. Ja ikka pitse satse, isegi taksode istmed on valgest pitsist. Kõrged kontsad on siin ka suurmood. Täna käisime Miyajimas, kus andis ikka mäeküngastel turnida, aga see ei paistnud heidutavat noori jaapanlannasid, kes 10 cm kingades vapralt edasi liikusid.
MIYAJIMA saar asub poole tunni tee kaugusel Hiroshimast ja on nii püha koht, et keegi ei tohi seal ei surra ega sündida, st. seal pole ei sünnitusmaju ega surnukuure. Saart katab tihe mets, inimkäsi ei tohi sedagi puudutada. Ainult loodus ise võib siin toimetada. Saarel luusivad ringi hirved. Kohe saabudes on sildid, mis hoiatavad nende eest, et söövad ära kõike, mis ripakil. Ei usukski, nii armsad on nad.
Saar on kaugetest aegadest olnud shintoistide püha koht, 30 km2 suur. Juba kaugelt hakkab silma uhke punane torii, mis paistab justkui õhus hõljuvat. Tegelikult on ta tõusu ajal vees, mõõna ajal maal: püha maa peale sai minna ainult vee kaudu. Tõusud ja mõõnad olevat siin sama suured nagu Püha Miikaeli mäel Prantsusmaal. Jaapanlased ise leiavad, et see torii on nende üks kaunimatest vaadetest. Kõige olulisem tempel on kohe sadamas Itsukushima, mille algusaasta olevat 593. Seda laiendati 12. sajandil kuberneri merepaleeks. 16 sajandil pühakoda laiendati veelgi ning ta on pühendatud mere,kunstide ja vee jumalannadele. Kuna seal oli mustmiljon turisti, eriti palju koolilapsi, siis tempel rabavat muljet ei jätnudki. Võtsime suuna saare sisemusse tõustes pikkamööda ülespoole. Küll on seal kaunis loodus, väikeste õrnade lehtedega vahtrad (nov, dets on siis kirjute lehtede vaatlused, seda teevad vist küll ainult jaapanlased), kummaliselt väändunud männid, hiiglaslike tüvedega puud. Kõige selle keskel suur templikompleks Daisho-in. Tõeline looduse ja ehituskunsti harmoonia ükskõik kas vaadata seda altpoolt või ülevalt. Kaardus katused olid otsekui osa taimestikust, samuti nagu punased sillakesed. Budakujusid oli oma sadakond, mõned väga lustakad Nt üks justkui kuulas kullakoti kõlinat oma suure kõrvaga, teine magas magusalt, kolmas naeris pööraselt. Osadele oli pähe pandud kootud mütsikesed ja mõned kandsid punaseid pudipõlli. Üks tempel oli väljast ilmetu, aga kui sisse astud, siis hämmastasid selle hämaruses laes põlevad laternad. Ei puudunud ka kuldkalade tiigike, mille keskel kümmekond Buda rõõmsalt midagi arutasid.
Äkki kõlas kume kongilöök, ühes templis hakkas justkui toimuma mingi tseremoonia. Tõttasime kiirelt vaatama: tatami mattidel istus noor minis ja stilettodega neiu, munk palvetas ja hakkas siis neiule midagi naerusui rääkima. Mingil hetkel avas tüdruk oma suure musta koti, milles olid sees 2 koera!
Saarelt ei puudunud ka 5 korruseline kaunis nikerdustega punane pagood. Astusime veel sisse Senjokakusse (16 saj), hiiglaslik kampripuust lõpetamata tempel, mis on saare suurim ehitis (praegu on seal kindlasti mõned korrusmajad suuremadki). Selle suurus on 857 tatamimatti-niimoodi käib seal siis pindala mõõtmine. Nimi Senjokaku pidigi tähendama 1000 tatamimatti. Varem kasutati seda suutrate raamatukoguna, praegu oldi seal lakke riputatud maalid.
Saarel on veel Akvaarium ning kalli raha eest saab sõita köistõstukitel ning imetleda õhust saare luksuslikku taimestikku. Selle atraktsioon jätsime me vahele, läksime hoopis otsima mõnad mõnusat söögikohta, mis ka leidus. Siinse saare spetsialiteetideks on mereangerjad (peenikesed nagu ussid) ja austrid. Küpsetatud angerjad oli tõesti head, kahjuks moodustas kausi suurema osa riis, angerjad olid vaid kaunistuseks. Veebruari teisel nädalalõpul on siin austrite pidu ja Jaapani uhkemaid ilustulestikke.
Hiroshima ja Yamaguchi
Hommikul Hiroshimas ringi käies selgus, et käo- ja linnulaul on enam-vähem sama ooper, ikka selleks, et tänavat ületada (ennekõike pimedatel) ühel tänaval olid käod, teisel linnud, ilus oli ikka. Hilisem kogemus näitas, et sama on igal pool, v.a. Tokyos. Seal on tänavatel nii palju müra, et käod, linnud kaovad automürinasse. Jaapanis on tõesti mõeldud vaegnägijate peale igal sammul: kõnniteedel kulgeb kollane veidi kõrgema reljeefiga triibuline “lint”, tee lõppedes lai täpiline lint. Bussipeatuses samuti lai täpiline, et teaks bussi sisse astuda. Isegi hotellidesse sisenedes on põrandal pimedate tee: alguses pikkade reljeefidega, leti äärde jõudes laiem täppidega rada.
Teine tore tähelepanek Hiroshimas: kallis kaubamaja avatakse kl.10, aga kui oled saabunud veidi varem, siis pole sellest lugu: kahe klaasukse vahel on koridor toolidega, kus klient võib kenasti oodata.
Vaatasime üle ka linna kunagise võimsa kindluse, mis oli osaliselt restaureeritud. Jalanõud tuli ukse taha jätta nagu sageli siin kombeks. Kuna ilm oli vihmane, otsustasime kasutada pakutavaid susse. Otse loomulikult ei saanud me aru, et need on üksteise sees, panime kohe 2 sussi ühte jalga, mille peale muuseumi töötaja otsustvalt sekkus, endal peas nägu, et on need kahvanäod alles tobud!
Kõige rohkem meelis mulle kindluses suur trumm, mida kasutati elanikonnale kellaaja märkimiseks, üks kord hommikul, üks kord õhtul. Kui trummimees liiga vaikselt põristas, sai ta kindluse pealikult märkuse!
Samas oli ka kena aed ning tulemas ilmselt sügislillede näitus. Telgid olid veel eest kinni, aga nähes meie pildistamise soovi, tõstis töömees eesriide üles ja näitas meile paremad võttekohad ette. Krüsanteemid olid seal hiidpikad, nii u 70 cm, suurte õitega, mida veel korrastati all oleval plastiksõrestikul. Ka bonsaid olid näituse või konkursi jaoks üles pandud.
Ikka veel sajab, taifuun ei kavatsegi lahkuda. Vihmavarjudest kipub napiks jääma, vaja minna otsima keepe. Millegipärast kohalik elanikkond neist ei hooli, aga mul õnnestus siiski leida ühe poe nurgatagune, kus neid 1 euro eest müüdi (105 Y). Suurim number L, ilmselt Jaapani mõõdustikus, mahtus vaevu meie kaaslastele selga.
Mina sain endale roosade täppidega jaapani mõõdus keebi, pikkus ju sobib, laiuse osas on mul veel arenguruumi (paar numbrit väiksemaks).
Kuna oli kindel plaan sukelduda onsenisse,siis võtsime ette teekonna Yamaguchisse, mis pidi olema väike maakoht. Tegelikult on see siiski päris suur linn. Hotelli meil polnud eelnevalt kinni pandud, turismiinfost saime aadresse ning maabusime Yuda Yamaguchis, onsenite linnas. Hotell osutus üle ootuste kalliks, aga tühja kah. Onsen seal oli ja seepärast sai tuldudki. Kohalikud tulid sisse eri uksest ja maksid mingi väikese raha ning pesid end tõesti suure hoolega. Meie tulime hotelli poole pealt, makstes 200 Y per nase, saime shampoonid, käterätid kaasa. Samas oli mõnus minna otse toast hommikumantli ja sussidega kuumaveeallikasse. Kõigepealt tuleb end muidugi pesta, siis alles allikabasseini minna. Alguses lööb see küll hinge kinni, nii palav. Pikapeale harjub. Täitsa mõnus. Ja erimõnu on veel vahepeal end kasta külmavee basseini.
Yuda Yamaguchis on tänavatel veel üks erakordne atraktsioon: tasuta kuumad jalavee allikad tänaval katuse all. Sadu ei sega kohe üldse jalgu 60 kraadisse väävliaurudega vette pistmast.
Homseks ennustatakse ikka karmi vihmasadu, vaatame, mis ette võtame.
Yamaguchi järg
Yuda Yamaguchis ei räägi praktiliselt keegi inglise keelt, isegi mitte turismiinfos. Peale selle ei suuda nad kunagi ei öelda. Kui midagi küsid, siis naeratavad, noogutavad, aga vastus?
Hommikueine on siis hotellis rikkalik, jaapanlik: miso supp, riis, külm buffet erinevate salatite, kalalõikudega, mingite arusaamatute juurviljadega jne. Pakuti isegi kukleid ja mingeid maitsetuid valgeid väikesaiu. Kohv tuli suurest automaadist, kust sai nii külmi kui sooje jooke. Tekst rangelt jaapanikeelne. Esimene üllatus: sain külma rohelise tee. Üllatus nr.2 magus kohv. Hotellitöötaja noogutas seitse korda, naeratas 10, aga ikka ta pihta ei saanud, mis ma tahan. Viisin ta siis kättpidi masina ette ja siis selgus, et nupust vasaku pildi all saab musta kohvi, aga sama pildi alt paremalt magusat. Parempoolse pildi alt tuleb koorega kohv, sama pildi vasakult piimaga .Aga kust saada nt. piimaga ja magusat? Õnneks ei läinud mul seda vaja. Yuda Onsenis on väga lahe vapiloom-valge rebane. Legend räägib, et ühed mungad märkasid valget rebast allikal käivat ja end sinna sisse kastvat. Lähemal vaatlusel selgus, et vesi lausa kuum. Ühele mungale ilmutas veel Buda ja siis oli asi otsustet-rajame kloostri ja selle ümber hiljem terve küla.
Järgmisel päeval otsustasime minna päris Yamaguchit otsima, aga tegime saatusliku vea. Paistab, et Jaapanis peab hotellid netist ette tellima. Kui lähed kohale, helistab turismiinfo inimene küll meelsasti (kuidas nad saavad niiii vaikselt telefonis rääkida?), aga teineteisest arusaamine on keeruline.
Tegime siis resa booking.com kaudu Shin Yamaguchisse. Kohale jõudes selgus, et tegemist raudtee sõlmjaamaga, kus suurt midagi teha pole. Päris Yamaguchi, mis olla kena, armas väikelinn, oli hoopis selle Yuda lähedal. Vahet pole! Nagunii oli plaanis minna Iwakunisse, kuna seal on kuulus Kintai sild, ehitet 17. sajandil. Sild oli tõesti muljetavaldav, seda nimetatakse lausa brokaatvööks, selline kaarduv viiest kohast. Sellest tohtisid üle minna vaid aadlikud ja samuraid, lihtrahvas pidi kasutama jõe ületamisel paate. Sild on tehtud Jaapani küpressist täielikult käsitsi, ka selle rekonstrueerimine. Viimane on aastast 2004. Kuuldavasti kulutati siis nii palju puitmaterjali, et sellest oleks saanud ehitada 50 eramaja!
Tegelikult oli Iwakuni linnake peaaegu et ilusam kui sild. Tõeline mõnus maakoht, ei ühtegi turisti. Jalutasime kirsipuude alleel (maikuus on see kindlasti vapustav), siis sattusime bambussalusse. Läksime ikka “metsa” ka, väga naljakas oli seista hiidsuusakeppide vahel, õrnad lehed kõrgel sahisemas.
Edasi jõudsime imekenasse Jaapani aeda. Kõik oli seal olemas: vesi, kivid, isegi koikalade tiik, koos kauni luige ja asjaliku pardiperega. Puud on maaliliselt kõverad, ei tea kas see on looduslik, või aitab ikka inimkäsi ka veidi?
Osa maju on siin väärikalt vanad, osa uusi eramaju. Pea kõikide ees aiake, üksildane kõrge puu, selle kõrval madal ümar põõsas, lilled.. Massiivne u 2 meetrine torii tüüpi värav sissepääsu märkimas. Linnakese üks vaatamisväärsusi on albiinomadu, muidugi klaasi taha. Ta on lausa sümbolloom. Ausalt öeldes mitte just eriti nunnu, eriti kui näed, et toiduks oli neile pandud veel karvateta hiirepoegi. Kuidagi õõvastav oli see pilt.
Linna ümbritsevad tiheda metsaga kaetud mäed. Oleksime võinud minna ka mäetippu Iwakuni kindlust vaatama, aga päev kiskus juba õhtusse. Juba bussisõit jaamast sillani (15 min) oli elamus, tee lookles kärestikulise ja rahutu Nishiki jõe kallastel taustaks mäed. Väga maaliline. Kunstnik Tiia õhkas mitu korda, ju ta siis kujutas juba ette, millise pildi ta siin teha võiks.
Okayama
on keskmise suurusega mereäärne linn, ainult 700 tuhat elanikku! Ta asub Jaapani sisemere ääres. Kliima on siin pehme, küllap seepärast kasvatakse siin puuvilju (aga kus neid müüakse?) Siit läheb 13 km pikkune sild Shikoku saarele. Meie teekonnast jäi see kaugele, peatuse tegime peamiselt ühe aia ja ühe väikelinna (hiljem selgus, et elanikke pea 500 tuhat, aga jaapanlastele ilmselt on see väike kohake).
Saabudes eelmisest kohast Okayamasse, otsustasime panna kompsud-kohvrid jaama pagasihoidlasse, et aega kokku hoida. Taas pidime tõdema, et jaapanlaste reisimissüsteem on väga läbi mõeldud. Pagasikappe asub jaamas mitmel pool, võtmete värv eristab nende asukohta, mis on taas väga praktiline. Väiksem kapp maksab 400, suurem 600 jeeni.
KURASHIKI linn
rikastus kunagi tänu oma asukohale Jaapani sisemere ääres, kust kulgesid kaubateed, siin kasvatati riisi ja puuvilla. See linn on Jaapani suurim teksapükste kanga tootja, ometi ei näe nende kandjaid just sageli tänavatel. Kõik läheb vist müügiks väljamaale. Nii ka siin. Linn rikastus Edo ajastul eriti kiirelt.
Umbes 800 m raudteejaamast asub ajalooline BIKANI kvartal, kunagiste kaubaladude ala. Praegu on seal kunstikauplused, poekesed, restoranid, muuseumid. Vanalinna osa väärib tõesti läbi jalutamist. Praktilised kõik linnad Jaapanis koosnevad kõrghoonetest, samamoodi ka Kurashiki, aga niipea kui keerad ajaloolosse kvartalisse, oled nagu teisel planeedil. Vanad puumajad on mustad, põletatud laudisega. See pidavat eemale hoidma puumutukaid ja säilitama puitu. Isegi uuemad majad olid pealt ilmselt leeklambiga nõgiseks põletatud. Tänavad on kitsad, eriti majadevahelised käigud, ikka kõik päikese peletamiseks kuumal suveajal. Kõrgemal künkal tempel, iluaed ja surnuaed. Kõik kenasti harmoonias.
Selle linna üks rikas tekstiilikaupmees Ohara Magosaburo oli suur kunstiarmastaja, kes kõigepealt soetas endale idamaiseid kunstesemeid, aga kuna ta reisis ka Euroopas, siis avastas ta selle mandri kunstnikud. Ta olevat külastanud nii Maned`d kui Matisse`i, kelledelt ostis taieseid. Tema arvamus oli, et ka väikelinna elanikud peavad saama tutvuda maailmakunstiga. Praegu on ta kogud Ohara muuseumis kauni aia keskel. (nagu ikka sellel maal kombeks). Seal toimus ka kahe Calais kodaniku kohtumine: üks meieaegne, teine Rodini skulptuur. Rahvas vaatas põnevusega, kui Did kujule sügavalt kummardus.
Selles linnas on veel tohutu mänguasjade muuseum. Ei tea, kas nägime õiget, aga ühe maja terrassil oli vähemalt 30 Dalmaatsiakoera, kõik erineva ilmega. Väga naljakas!
KORKU KU
18. sajandi algusel Ikeda Tsunamasa rajatud 13 hektarine aed oli meie teine huviobjekt, mille rajamine kestis vähemalt 14 aastat, aga tulemus oli ka vaimustav. Peremees kutsus siia külalisi lõõgastuma, ratsutama ning vibu laskma.
Aeda peetakse üheks kõige kaunimaks neljast Jaapani aiast.
Selles aias jalutades saad tõesti aru, mida tähendab promenaadiaed: ta pakub silmale ilu ja puhkust erinevates nüanssides. Teed on käänulised, lähed järgmise kurvi taha, avaneb uus aed, uus ootamatu perspektiiv. Isegi samad puud, põõsad on mujalt vaadatutena erilised. Aia keskel oli tiik kohustuslike koikaladega ning väikesaared. Ühest rakursist näed 3 saart, teisest ainult ühe.
Keskel kõrguv väike küngas, ükskõik kust seda vaadata, on ta erinev, samuti vaated künkatipust tiigile, puudesaludele.
Igal aastaajal on aed erinev, kõigele on mõeldud. Aedniku pintsel on reha. Ma lugesin oma targast raamatust, et läänemaailma ja Jaapani aiandus erinev paljuski: siin pole aiad esitlemiseks, vaid soovituseks. Aednik austab looja loomingut, mida ta lihtsalt täiustab, et selle ilu veelgi paremini esile tuua. Inimene peab olema harmoonias taimestiku, mineraalidega. Aed on ruumiline, kaugemal on alati mingi sügavus, taust. Vabadus, naturaalsus, karmus, assümmeetria, lihtsus, sisemine rahu, diskreetsus on olulised märksõnad. Aed peab äratama inimeses spirituaalsust.
Teele jäävad riisipõllud, teepõõsad- need meenutavad aia rajaja rikkuse allikaid. Kaugemal vaheldumisi ploomi ja kirsipuud, tagaseinaks bambus.
Mitte üksi oksake pole sirge, vaid kaunilt looklev, puud kaarduvad otsekui juhuslikult veepinnale. Isegi jämeda tüvega palmipuud on looklevalt maha painutatud.
Veidi kaugemal pakub jahutust puhta veega ojake, pikkuseks 640 m, isegi väike kärestik on seal.
Kivid, kaljunukid-kõik on sulanud tervikuks. Ühes nurgas lösutab suur 20 meetrine rahn, millel juba põõsad kasvavad. Kui ta 3 sajandit tagasi siia toodi, oli ta tükeldatud 90 osaks.
Lookas sillad, teemaja. Üks sild oli hoopis lauatükkidest erinevates asendites kokku pandud: kui sellel käid, pead olema tähelepanelik, et vette ei kuku
Aias on veel valgete haigurute kasvatus.
Jaapani aia puud on korruselised, õhulised, aga samas väga looduslikud. Tundus, et tõesti niimoodi nad siin kasvavad, aga selles aias avastasime puude saladuse: paar aednikku olid roninud puude tippu ja muudkui harvendasid neid. Üks mees köitis noorte puude väikesi oksi kokku, niimoodi nad siis kasvavad need kurvilised ja käänulised oksad.
Kella 5 paiku hakkas kergelt hämarduma, siis sai aed hoopis erineva valguse ja ilme. Täielik ime!
Selle fantastilise koha pärast tasus tõesti Okayamasse tulla.
Aia taga kõrgub võimas kindlusloss, musta värvi, kullatud tornidega. See on väga haruldane, nimi on tal Must vares. (vastukaaluks Himeji kindluslossile, Valgele haigrule) Varem oli valge rikkuse, sära sümboliks, must märkis diskreetust, jõudu. Loss hävis peaaegu täielikult II Maailmasõjas, praegune on täpne koopia aastast 1966 ja tegutseb muuseumina. Meie tegime vaid välisvaatlusi, kuna lossi hakati sulgema.
Õhtuseks söögikohaks leidsime sümpaatse baari, aga paraku ei osanud seal keegi ühtegi võõrkeelt. Menüü oli ka jaapanikeelne. Panime näpu umbes mingile reale, saime sashimit (toored erinevad kalalõigud maitsetaimedega). Maitses hästi. Ega me midagi lisaks ei tellinudki, aga millegipärast otsustas kokk meid veel 2 erineva toiduga üllatada. Arve oli muidugi ka üllatus, aga eks ikka juhtub niimoodi, kui teineteise keeltest aru ei saa. Polnud meil vaja minna jaapanlaste pärusmaale.
Himeji, Kyoto
HIMEJI kindlus kuulub UNESCO kultuuripärandisse ja see jäi ka soodsalt meie teele. Kindlust (ehit 1343) kutsutakse Valgeks haigruks, sest ta viiekorruseline keskosa meenutab haigru lendu. Paraku oli just see remondis. Tööde kulgu sai küll minna uudistama lisaraha eest (200 Y, kindlus ise 400 Y), aga järjekord oli hirmus pikk ja ega huvi ka suurt polnud. Vaatasime siis ülejäänud osi, koridore, kus elas naisvägi jne. Meelde jäi vaid üks kurb lugu: ühte teenijannat kahtlustati taldriku varguses, ta visati karistuseks lossi kaevu, kus ta praeguseni kurval häälel loendab: üks taldrik, kaks taldrikut, kolm taldrikut… Vaeseke! Kui päris aus olla, siis kindlusloss väga muljet ei avaldanudki.
Sama piletiga sai minna vaatama aeda Koko-En, mis oli alles noor, rajatud alles 1992 aastal, 3,5ha suur. Minu jaoks oli see aed palju suurem üllatus. Aias olid loomulikult tavapärased elemendid, vesi, kivid, kaljud, saarekesed, kaskaad, kalad, bambus, kaardus, kõverikud puud, romantilised leinapajud, looklevad teerajad. Aga see aed ei avanud ennast kohe ,erinevaid aedu oli päris mitu. Jalutad, imetled, tundub, et ongi kõik. Ees on avatud väravake, astud sisse-uus aed. Vaatad, jalutad, taas väravake ja taas erinev aed. Niimoodi käisime vist oma 5 erinevas kohas üks kaunim kui teine.
Himejisse sattusime me pühapäeval kus toimus kohalik pidu. Tahaks kangesti öelda külapidu, aga pigem oli see ikka linn oma korrusmajade ja kõrghoonetega. Kõigepealt nägime, kuidas müükase väikesi koikalu, osa olid päris maimud, osa juba prisked posid, kes pesukaussides ringi ujusid ja ostjaid ootasid. Väljakul lauldi, tantsiti. Sattusime rääkima ühe poolatariga, kes on Jaapanis elanud juba 20 aastat, ta selgitas meile, et tegemist 18. rahvusvahelise sõpruse peoga (küll tuletas Nõukaaega meelde), kus peamine atraktsioon on toidul. Iga esindatud maa pakkus oma toitu, karp maksis 150 jeeni, ühest telgist sai osta pileteid ja siis muudkui vali, mida soovid kas kohalikku, Hiina, Vietnami, Austraalia, Venemaa, Peruu, Uus-Meremaa jne. Kaks karpi sööd ära ja kõht õhtuni täis! Päris lahe. Peenemate toitude eest pidi rohkem maksma, eriti hinnas oli Prantsuse veinitelk, klaas 300 Y ja jaapanlased nautisid seda kohe innuga.
Pikas kaubagaleriis esinesid klounid ja miimid, pidu oli täies hoos. Oli põhjust ka: lõpuks ometi paistis päike ja taifuun oli unustatud.
Pealelõunaks jõudsime Kyotosse. Hotelliks on meil Gimmond, täitsa kesklinnas ja mõistliku hinnaga-61 eur kahene, küll ilma hommikueineta, aga kuna siin on kõikides tubades veekeetja, teepakid ning külmkapp, siis saab kenasti hakkama. Hotelli fuajee on veidi vanaaegne, hästi armas ja tuba ka suht suur. Meie oleme senini valinud väikese dbl toa, kus voodi on vaid 120 cm lai, mahume ära küll, veel ei pea rangele dieedile minema. Sellised toad on odavamad kui standard dbl rääkimata kahe voodiga twn tubadest. Meie reisikaaslased pidid 2000 jeeni iga päeva eest juure maksma, aga see-eest on neil tõesti suur tuba, lausa väike diivan on sees.
Hotelli tulime taksoga. Nägime esimest tõesti pahurat jaapanlast. Ei tea, kas talle ei meeldinud välismaalased, aga igast poorist kiirgas rahulolematust. Takso on aga suur, meie arvukad kohvrid mahtusid ilusti pagasnikusse, taksouksed avanevad ise ja istmekatted on loomulikult valgest pitsist, juhil valged kindad käes. Klass!
Väike puhkus ja Kyotot avastama. Siirdusime kohe Gioni linnaosasse, mis on tuntud kunagiste geichade elu-ja töökohtade poolest. Praegu neid muidugi tänavatel ei näe, kuuldavasti esinevad nad kallites restoranides tellimise peale ja annavad ilmselt ka etendusi. Selles linnaosas ongi palju väiketeatreid. Tänavatel jalutas väga palju naisi kimonotes. Mitte üheski teises Jaapani linnas me neid nii arvukalt ei näinud. Ilus kohe vaadata.
Gionis on armas vanalinn: kitsad tänavad, võredega tumedad puumajad, majade vahel ülikitsad käigud. Kui me poleks kõike seda Bikanis näinud, oleksime olnud hullult vaimustuses, aga nüüd tundus see täitsa normaalsena. Aga ilus ikkagi. Samas oli palju kalleid poode ning restorane, kus teenindasid taas kimonotesse riietunud naised.
Täitsa juhuslikult jäi meie teele üks väga naljakas pannkoogikoht. Lausa tänaval visati u 10 cm taignakettad pikale lauale, sinna peale kuhi katet: sibul, muna, krevetid, kalapasteet, veiseliha, ingver, tempura (fritüür) või, jahu, konjakizhelee. Koha ja toidu nimi Issen Yoshoku. Pakuti ainult ühte sama menüüd ja rahvast muudkui voolas. Sees istusid 5 kena kimonotes kipsneiut, kes olid sel olnud küll restorani avamisest saati, värvi kippuski juba veidi kooruma. Põrandal itsitas avatud kimonoga kipsmees noku uljalt püsti: pole siis midagi häbeneda! Võtsime meiegi järjekorda, et maitsta seda Kyoto peaaegu et rahvustoitu. No ega see mingi gurmee just polnud, aga kõhu täitis hästi, selline kodune jääkidest kokku pandud kuhjake.
Kyoto on küll suurlinn, aga palju erinev neist, mida oleme senini näinud. Laiade tänavate vahel on kitsad ristuvad tänavad täis väikesi templeid, söögikohti, poekesi. Peatänavatel elu keeb, reklaamid vilguvad, astud sammu kõrvale, vaikus, vähe valgust.
Kõnniteed on laiad, ikka jalgratturite jaoks, neid kihutab siin ikka palju. Jalakäija peab pidevalt valves olema.
Siin on muidugi luksuspoodide tänavad, aga samas ka väikesed 24/7 poed: Lawson, Eleven 7, Family Mart. Kauba sortiment pole teab mis suur, aga samas on pood ööpäev avatud.
Siin nägime ka suuri toidupoode, lõpuks ometi!
Kusagil olla veel elektroonikakeskus, eks homme katsume selle kätte leida, niisama huvi pärast.
Täna olime terve päeva Naras, mis oli kunagi Jaapani pealinnaks. Lähisrongiga sõiduks kulub u tund. Algul oli plaanis olla seal pool päeva, aga kuna päike paistis soojalt ja muidu osutus linnake väga meeldivaks, siis olimegi seal lausa päeva. Templeid siin jagub, valisime kõige olulisema: Todai-ji (5oo Y), mis otse loomulikult asub hirvepargis. Need loomakased jalutavad seal vabalt ringi aeg-ajalt hajameelseid turiste rünnates. Meie Tiial pistis üks elukas pool linnaplaani nahka. Ega nad seal näljas ei ole, tädikesed müüvad rahvale mingeid kitsetoidu liistakuid, aga ju neil on siis veidi igav
Tempel on vägev, juba ainuüksi suur puust sissekäik muljetavaldav. Sees vapustab hiiglaslik pronksist Buda, olevat maailma suurim, sisseõnnistatud on ta juba 752. aastal. Väga armas olid templit külastav u viieaastaste laste grupp, kõigil sinised mütsid peas. Templi ühes osas seisis jäme puutala lae toestuseks, selle all oli u 50×50 cm laiune avaus, millest lapsed läbi pugesid. Fotograaf siis jäädvustas pea väljapistmise hetke. Mina ka.
Tiia nägi punaste mütsidega ja Kersti kollamütsidega lapsukesi, kes kõik vapralt templit külastavad.
Tõusime pikkamööda mäkke ülesse kus asuvad Hokke do ja Nigatsu do templid. Lausa ilma rahata, aga eks need on väikesed ka. Ühe templi tagaruumis sai võtta tasuta teed või külma vett, pese aga ise hiljem kausike puhtaks. Eks siis pidi ka tualetti minema, mis oli selline niru sara. Aga sees, üllatus, üllatus- ikka soe prill-laud, pesemise nupud, isegi vett polnud vaja ise peale tõmmata, täielik automaatika.
Korraks põikasime sisse Nara puutumata metsa (või neitsilikku), mida inimkäsi ei ole muutnud. Seal saime tõestuse, et Jaapani puud ongi kõverikud, iluaedades aitavad aednikud neid vaid kunstipärasemateks muuta.
Edasi kulges teekond kaunite tiikide vahelt vanalinna, mis osutus väga armsaks oma vanade puumajadega. Väga vaikne oli seal, turiste ka vähevõitu. Otsekui juhuslikult sattusime sake degusteerimisele, 400 jeeni ja 5 saket. Tegelikult pakuti lausa kuut varianti. Väga mõnus jook, 15 kraadi. Maitsed on tõesti erinevad, mina eelistasin kuiva ja kergete mullidega “champanjasaket”. Viimast ei saa kahjuks koju kaasa võtta, ta peab olema külmas. Ostsime pudeli kaasa hotelli sõpradega jagamiseks. Otse loomulikult pakiti see termoskotti, isegi jääkuubikud olid lisatud. Saket degusteeris juba enne meid üks Jaapani paar. Nad soovisid kangesti meiega fotot teha. Me olime kohe lahkelt nõus, ikkagi Euroopa staarid, eriti Did oma Estonia nokatsmütsiga. Mitte ei saa aru, miks Aasia inimesed nii hirmsasti tahavad valgetega end pildistada lasta? Ma küll ei tea Euroopas kusagil, et keegi paluks võhivõõrast inimest oma fotole.
Väike sakeklaas anti hiljem kingiks kaasa, kusjuures naljakas oli see, et kui soovisime osta veel 2 klaasi, siis maksis üks 400 jeeni. Kui me olime tühjendanud 5 klaasikest, mis tühja kõhu peale mõjus vägagi joovastavalt, pakuti sakes marineeritud ampse, nt. kurgitükid. Eriti maitsev oli suitsutatud kirss. Kaasa ostma just ei pidanud, aga me tegime seda siiski, kuidas siis minna koju ilma Nara saketa.
Kyoto
Ostsime Kyoto 500 jeenise päevase bussikaardi, millega oli hea käia templites ja aedades, sest need asuvad kesklinnast suhteliselt kaugel. Ühe bussisõidu hind on 225 Y, nii et see kaart tasus end kuhjaga ära.
Kohe hommikul kihutasime Kuldpaviljoni ehk Kinkaku-ji (14 saj) juurde. Ei hakka selle ajalugu pikemalt kirjutama, pigem muljed. Need olid tõesti vapustavalt vaimustavad. Hommikuvalguses haarab õhuline paviljon kohe enda lummusse: kuldne sära, selle peegeldus veepinnal, puud, põõsad kaunilt ümberringi. Ainult pildista! Kohalikke koolilapsi oli tulnud ka hordidena seda imetlema, neid nägime igas aias. Algupärase paviljoni olla keegi hullumeelne munk küll maha põletanud 1950. aastal, aga see ehitati üles kogu oma hiilguses.
Järgmine, u poole tunni tee kaugusel oli Ryoani tempel. Hoopis teistsugune, tuntud ennekõike oma kuiva aia ehk kiviaia ehk zen aia tõttu.(ehit 15 saj.). Pärast väikest jalutuskäiku aias, satume templisse, jalanõud tuleb ukse taha jätta ja minna siis kive lugema. Neid on 15. Ükskõik kust kohast ka ei vaataks, ikka saab kokku 14! Kuuldavasti näeb 15-dat vaid pärast pikka meditatsiooni. Praegu istuvadki kõik turistid aiakese kohal taraassil ja muudkui arvutavad, aga ikka õiget numbrit kokku ei saa. Eesruumis on kivide makett, isegi sellelt on raske 15 kivi kätte saada, mingist nurgapealsest positsioonist see küll õnnestus. Mis need kivid on niimoodi paigutatud ja mis sümbolid neil õieti on, ei tea täpselt keegi. Sedagi väikest kuivaeda ümbritseb kaunis roheline aed. On tiigike, luiged, kalad, kaardus puud, põõsad, keskel saareke kaunites sügisvärvides. Paaris kohas olid puud õige imelikult ära lõigatud: keskelt tühi, äärtes kasvasid uued võrsed. Ikka ei jõua seda ilu ära imetleda.
Pärast seda templit tekkis aga kummaline soov veidi filosofeerida ja mõtiskleda. Kas tõesti võivad ilmetud kivid riisutud liival niimoodi mõjuda?
Meie kolmas külastuskoht oli kaugemal asuv Ginkakuji ehk hõbepaviljon. Jälle täiesti erinev. Selle eeskujuks on olnud kuldtempel ja rajajaks eelmise lapselaps Yoshimasa endale pensionipõlveks. Tema oli ka see, kes viis teetseremoonia täiuseni. Tema filosoofiaks oli rafineeritud lihtsus. (kuidas seda saavutada?) Hõbedaga ei kaetud templit küll kunagi, aga muljetavaldav on ta sellegipoolest.
Aed koosneb kahest osast: liivaaed-riisutud liivaribad, mis vahelduvad siledate koonustega ja roheline aed, mille oluliseks elemendis on puudealune sammal. Nägime isegi ühte aednikku, kes sõna otseses mõttes tegi sambla maniküüri: väikese kepikesega eemaldas ta pisiprahi. Hullumeelne töö, aga saavutus milline! Teine aednik harvendas mände, tegi neid õhulisemateks. Isegi männiokkad said harvendatud! Uskumatu!
Liiva-aedadel on mitmeid teooriad-riisutud kruusaga valge lagendik kujutab ookeani, kivigrupid sümboliseerivad maad ja taevast. Laiem ala on elujõgi, mis muutub laiemaks ja sügavamaks, kivi langeb muretult alla, aga kilpkonn püüab vastuvoolu ujuda. Vahepeal on sein, mis kujutab kohta, kes meid ründavad kahtlused. Sellega väljendatakse inimkonna saatust, suhte loodusega ja kohta universumis.
Tundub, et Jaapani aednikud näevad loodust teisiti kui läänemaailma omad. Neile on vist kaasasündinud ruumi, sügavuse tunnetus. Oluline on iga detail, mis loob terviku. Kui Prantsuse barokkaedades peab ennekõike haarama tervikut, harmoonia ja tasakaalu loob seal sümmeetrilisus, siis Jaapanis saavutatakse see hoopis justkui juhuslike oksakeste, juurte, lehte, värvide abil, mis tegelikult on väga täpselt paika pandud. Juhusel pole siin kindlasti kohta, aednik ei paranda, vaid suunab looduse ilu uue täiuse poole, samas olles ise vastutav looduse ees.
Vahepeal bussiga sõites tuli sinna u nelja-aastaste laste grupp, kõigil ühesugused mütsid peas ja termospudeliga vesi kaela riputatud. Küll nad olid armsad, oleks tahtnud mõnda lausa kallistada või sülle võtta
Ginkakuji aias väljudes satud otsekohe filosoofi teele: kunagine munkade teel, kus nad kunagi mediteerides jalutasid. Nimi on antud oli Kyoto ülikooli filosoofia professor Nishida (19 saj) järgi, kes tegi siin tervistavaid harjutusi. See on kiotolaste üks armastatumaid jalgradasid, mis asub kirsipuude ja leinapajudega ääristatud kanali ääres. Selle ääres leiab mitmeid templeid, kohvikuid, poekesi ja vanu elumaju. Väga kaunis ning romantiline. Piki rada jõuab välja Gioni linnaosani, Kyoto vägagi elava keskuseni.
Kuna Kyotot sõja ajal ei pommitatud, siis leiab siit uskumatul hulgal vanu puumaju, kus praegu ikka ka elatakse. Vaevalt et need eriti mugavad on, küllap nad on umbes nagu Tallinna vanad puumajad, aga linnale annavad nad hoopis teise ilme kui hiidhooned. Kyoto päästis aatomipommist üks vene päriioluga prantslane orientalist Serge Elisseeff, kellel õnnestus veenda Valge Maja nõunikke säästma ajaloolist linna. See kahjuks ei päästnud õnnetuid Hiroshima ja Nagasaki elanikke.
Shio ostutänava ja Kawaramachi vahel asub pikk Teramachi kaubagalerii, kus leiab kõiksugust kraami, isegi Harajuku ektsentrilistele tüdrukutele on seal mõeldud. Seal on ka linna “kõht”, suur toiduturg Nishiki, kust saavad oma kraami ka parimad restoranid.
Jõega paralleelselt kulgeb imekitsas, u 2 meetrine Pontocho-dori tänav. Seal asusid kunagi geishade elukohad ja teemajad, kus nad kliente oma laulu ja tantsuga võlusid. Praegi on seal säilinud kitsad restistatud puumajadega käigud, kuhu vist küll kunagi päevavalgust ei jagu. “Peatänaval” on aga väikesed kohvikud, restoranid, millede jõepoolsed terrassid avatakse suvel.
Õhtul juba pimedas otsustasime ära kasutada oma bussi päevakaarti ning sõitsime vaatama Kyoto raudteejaama kanti, mille kaasaegne arhitektuur on laialt tuntud. Metrooga tulles ju seda ei näe. Jaamahoone on tõesti hiigelsuur, seal on ka mitmed kaubamajad. Ühes osas oleks nagu torm üle käinud, aknad ja ruumid rippusid kummaliselt seinast välja. Mingil hetkel kuuldusid dzässihelisid, värviline purskkaev hakkas veejugasid pritsima, küll kitsamalt, küll laiemalt, üles, alla. Finaaliks siis ühendati kõik suureks veesambaks. Väga muljetavaldav.
Jaama ümbruses on hulgim poode ja muidugi söögikohti. Ostsime ka Kyoto maiustusi: kolmnurksed pätsikesed, mille sisuks kas roheline tee, shokolaad, kirsiõied, kaneel ja teab veel mis. Enne sai ikka maitsta ka.
Hea asi oli ka see, et meie Tokyost ostetud roheline SUICA kaart kehtis ka. Kyotos võiks olla terve nädala, 3 tärni templeid siin jagub, samuti põnevaid muuseume, aga kõike ju ka ei jõua. Tahaks minna kuhugi loodusse! Homme siis Jaapani Alpidesse Takayamasse ja muudesse väikeküladesse.