Sügis käes ja süda ihkab… 15

Põhja-Goa, kuhu lähen tagasi üsna pea. Väikene reisijutt siis sellest eelnevast! Süda ihkab tagasi paitava päikese, sooja ookeani ja roogade järele. Samas tahaks oma kehal tunda nn.eesti rannas Anu´õrni ja pehmeid käsi mudimas olematu hinna eest mu keha.Samuti ihkan näha Katšat,kes oskab natuke eesti keelt, kes teab eesti laule rohkem peast laulda, kui mõni eestlane ja kelle unistuseks oleks tulla Eestisse kunagi ja laululaval laulda nii, kuis rind võtab!

Alustaks ühest 2-e päevasest reisist džunglisse, kus võttis meid vastu sõbralik elevantide paar. Kuna olen varem Tais pika matka teinud elevandi seljas ja sadulas, otsustasime naisega, et seekord ilma sadulata…., mis oli muidugi viga!Elevandil tunduvad seljas olema hõredad ja õrn- õhukesed karvad, mis aga on kui jõhvid, kõvad ja torkivad, kuid põgeneda polnud enam kuhugile. Naine istus ette ja mina taha londiste pahkluudele. No algul õõtsutas ja kui hakkas mäest alla minema…oh jummel! – kellel on silme ees koer hurt, kui ta jookseb?…need pahkluu otsad on kui oda otsad, mis togivad sulle perse ja siis kui nina veel allapoole, siis on tunne, nagu keegi virutaks jalaga kahelt poolt vaheldumisi tagumikku ja tunne, et kohe- kohe kukud.

Sai see sõit läbi, kui londiste viidi bassu, mis on temale selline kaif, et hakkab kohe arbuusi suurusi palle tagant välja ajama, mis elevandi juht rõõmsalt peopesadele võttis ja tõstis ühte tünni! Siis laskus londiste nn.põlvili, tema ees oli voolav puhas vesi, pistis oma londi sinna vette ja siis keeras selja taha ja puristas selle mulle silmnägemisse. Selline tunne oli, nagu oleks surve pesuri ette sattunud. Sain just silmnäo veest puhtaks tõugatud, kui tuli uus sahmakas vett ja nii kordi 8!

Tänutäheks, et ta mind džungli tolmust puhtaks pesi, söötsin banaanhaaval teda. Panin kenasti tema lahti tehtud suhu, keele peale, banaani. Ta lausa lasi seda silitada, siis neelas alla ja tänutäheks hüürgas nagu tuletõrje sireen. Andsin siis oma kimbu talle kõik sinna keelekese peale, mis on selline pehme ja siidine…

Edasi käisin vürtsifarmis ja seal nägin üht imelikku aparaati, mis pärast välja tuli, et on puskari ajamise aparaat! Nimelt kasvab džunglis selline kena õuna sarnane pehme ollus,mille sees on 1 pähkel,mida proovisin ka purustada, kuid mingi võim peale ei hakanud. Selles on India pähkel ja kui nägin, mismoodi neid õblukesed naised purustavad, siis puhastavad ja sorteerivad…siis mõtlesin, et kui Eestis maksab India pähkli kilo 149.-eek-i, siis jummel jummel, missuguse töö ja vaevaga see meieni jõuab? Sellest õunast aga aetakse džunglis puskarit, mis müüakse riigile. Riik paneb pudelisse lahjendatuna ja on lõpuks müügil poodides nime all FENNI.

Peale seda oli söömine nn.rootsi lauas, kus oli väga rikkalik söögivalik ja mis maitses ülihästi + õlle. No mis sa hing enam ihkad? Läksime peale sööki laagrisse, kus kunagi asus linnuvaatlejate meka. Seal olid suured telgid, milles elekter, lai voodi, laud, toolid ja pehme kušett. Telgi tagant otsast välja minnes oli tualett, klosetipott veega, seinal peegel ja kraanikauss. Ja kui lakke vaatasid…seda lage polnud,vaatasin otse taevasse! Kui siis põit hakkasin tühjendama,vaatan, et seinal mingi roheline konn, arvasin et mulaaž aga võta näpust! Kui puutuma-vaatama asusin, hakkas ka konn liikuma. Tal olid sellised laiad lestad nagu iminapad, millega siis klammerdus seinale kinni.

Siis riietati mind kohalikku riietusse, mulle tõmmati riiet 8 m.ümber ja asusime teele džungli südamesse, kus oli 13-st sajandist säilinud tempel. Seda polnud Portugaalased leidnud,muidu oleks hävitatud! Sinna ei lasta kristlasi sisse, kuid kuna olin riietatud Katša poolt nagu hindu, siis sain altarile päris lähedale ja asetada sinna küünla,viirukid… . Seal põleb sees tuli aastaringselt. See tuli ei või kustuda. Selleks on olemas lausa valvur, kes ukse lukust lahti keerab ja uued küünlad-viirukid paneb. Selle templi ümbrus oli kuidagi maagiline. Tekkis sisemine rahu ja õnnis tunne, viibisin seal oma 1,5 h.Istusin, filmisin, tegin pilte…ja siis tagasi laagrisse, kus oli süüdatud lõke, pakuti ikka seda ehtsat fennit. Kui korraga kargas kuskilt välja Katša ja teadustas: “Nüüd esineb teile kohalik kanakari ja kukekari”….naera puruks!…Ja siis hakkas laul ja tants peale, pakuti ikka fennit ja lõpuks tõmmati ka mind tantsima. Anti kätte 2 puu pulka, millega rütmi tagusin ja ürginimese moodi tatsusin tantsu, mida kohalikud ees tantsisid. Oli kõvasti juba üle südaöö ja siirdusin oma telki magama.

Hommikul ärkasin lindude laulu ja ahvide kisa peale ülesse. Kuna liikumist polnud veel kuulda, lebotasime voodil niisama. Kui korraga hakkas telgi ukse taga laul peale:”Ärka juba ülesse, kana tahab pissile, ära enam maga siin, vii kana pissile… . No see oli alles mõnus ärkamine ja äratus Katša poolt!

Läksime  eemalolevasse jõkke suplema. Vesi oli kosutav ja mõnus. Siis söök-jook ja siirdusime edasi kurikuulsa Dudhsagari kose juurde.

Oli ikka vaatepilt! Ülalt allikast tulev kosk, all +5 vesi, raudteesild ja sealt üle kukkuv vesi! See tõus mäkke on rongile  nii ränk, et ees on 2 vedurit ja 1 tõukab veel tagant! Seal nägin ka oma elu jämedamat liaani. Algul tekkis mulje, et tegu puuga!

Siis ahvikari ootamas söötmist. Üldiselt ei tohi neid toita. Neil tekib üle söömisest allergia ja nad surevad peale turismi hooaega lihtsalt ära, kuna ei oska looduses toime tulla enese toimisel. No ja siis sõitsimegi tagasi Calangute keskusesse, embasime Katšaga ja oligi tore 2 päeva möödunud kui linnulennul!…

Kuid nüüd lähen tagasi ja viin Katšale meie laulukaare foto…ja naudin taas seda Indiat, kus päevas näed vähemalt 5 imet, mida varem pole elus näinud ja ei oska ettegi kujutada!

15 kommentaari

  • gaal kommenteeris

    Väga hea lugu, parajalt huumorit kah.

  • Linda Ots kommenteeris

    Aivar nii mahlakalt kribad ,et kui poleks voodis vist võtaks paneks viirukid põlema ! Nii ehe ! Lase ikka smas vaimus edasi !

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma sain ikka korralikult naerda. Alguses see elevandi torkimise jms teema.. No väga mahlakalt kirjutatud 🙂

  • Aix kommenteeris

    Tänud siiri,et innustasid mind ka edaspidigi kirjutama!

  • Siiri kommenteeris

    No ma huviga ootan 🙂 Selliseid lugusid ju lausa lust lugeda 🙂
    Kuhutasin kõike vaimusilmas ette ja naersin nii, et peaaegu pisarad väljas 😀

  • Siiri kommenteeris

    Lugesin loo ette ka oma abikaasale ja pojale, nad nautisid ka lugu. Mulle isiklikult meeldib hullult Sinu väljend “Oi jummel” 😀

    Kas Katša räägibki siis Eesti keeles ja elab tegelikult seal kohapeal? Kas ta on teie peretuttav või on võimalik ka tema kontakte saada?

  • Siiri kommenteeris

    Tegelikult olen ma lausa hull reisijuttude järele, sest väiksest saadik olen tahtnud minna reisile ja kui olen lugenud, näinud või kuulnud midagi soojadest maadest, siis mu fantaasia hakkab tööle ja… Ohh.. Kahjuks pole ma kusagil soojal maal veel käinud

  • Siiri kommenteeris

    Ma siin praegu mõtlesin, et äkki ma peaks jätma oma kontaktid , et kui ei taha Katša kontakte kõigile kirjutada või.. Ma võin jätta oma e-maili aadressi kui see paremini sobib 😉
    Nüüd sai nii mitu kommentaari, aga kui paned juba kommentaari teele ja uus mõte tekib, siis eelmist kommentaari ju muuta ei saa 😀

  • Aix kommenteeris

    Tänud Siiri,vastan siis kõigepealt küsimustele:Alumisel pildil olen koos Katšaga ja ta elab tegelikult džunglis,tema isale kuulus suur maa-ala….ma pean sellest vist kirjutama pikema jutu,see ei mahuks siia kirja lihtsalt ära….kuid niipalju infoks,et Katšal ei ole mingit e-maili,vaid ta käib oma vennaga koos Goas tööl,et ehitada uut maja džunglis!

  • Siiri kommenteeris

    Aga minul ju on e-mail ja mina saaks anda oma, et Sinuga pikemalt vestelda.. Tahaks teada, et kuidas saaks sinna kõige soodsamalt ja kas Katša ka meid juhendaks kui mul tekiks võimalus sinna minna.. Oh, nii palju tahaks teada ja lahe oleks minna kui keegi kohalik ees oleks 🙂 Miks ma küll arvasin, et Katša on naine 😀 hahahaha 😀
    Aga me võime hetkel ka siin kirjutada ja iga kell kui tekib vajadus, siis võin jätta siia oma e-maili aadressi 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Lahe..väga lahe:)

  • Aix kommenteeris

    Tänan Marilin,mõnus on tunda inimeste sooja olekut ja tunnustust,kui kui ,,keegi” nagu mina,millestki kirjutan!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Taaskord üks hea lugemine 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    ja vinged fotod ka 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Aga järgmine kord sõida ikka sadulaga siis, traumat vähem 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga