Nüüd olen juba Coimbras, portugali tudengipealinnas, üheksa kuud elanud. Tegemist on linnaga, kus on sündinud riigi kuus kuningat ja kus asub riigi vanim ülikool. Teen siin Erasmuse praktikat ülikooliraadios. Radio Universidade de Coimbra on eetris olnud 28 aastat. Kuulda võib teda eetris Kesk-Portugalis, sagedusel 107.9 FM. Raadio on eetris 24/7, üle saja programmi vahel valida. Ükski tudeng või melomaanist korüfee ei saa palka. Eks ole tegemist siis raadio-armastusega.
Paras aeg natukene Kesk-Portugali eluolust kirjutada. Algatuseks võib mainida, et Coimbrat võib Eestis võrrelda Tartuga. Coimbra ülikool on riigi preztiisikam ja vanim ülikool. Rajajaks muidugi riigi kolmas kuningas Dom Dinis, kelle võimsat kuju ülikoolilinnaku keskel võib näha. Turistid ja Erasmused muudkui pildistavad ausammast, kõik juurdlemas, kas onul ka päris elus nii suured m unad olid.
Ehk oligi suuri mune selleks vaja, et iidstel aegadel uhkeid trubaduuri laule kirjutada, ülikool püsti panna, riiki ümber konstrueerida ja Portugali edukast tabada.
Linn on jagatud ( alto) ülalinnaks ja all-linnaks. ( bairro). Kogu ülikoolilinnak koos oma kellatorni ja teaduskondadega on nähtav igast linnakaarest ja -nurgast. Ülikoolilinn laiub pisikese kalju otsas, ja tundub sealt eemalt nii pompoossena, mil kogu elu ühes kitsaste tänavate, tolmuste majade ja tänavatel istuvate mammidega ennast temani punub. Terve linn vaatab teadmistele, kultuurile justkui alt üles, olgu tegemist siis Mondegol trenni tegevate sõudjate, tudengite poolt peetud kunstigalleriide või pisikesteste cafedega, kus krobeliste kätega papid aeglaselt erinevaid võikusid suure hoolega meisterdavad. Mondego jõel käivad kohalikud suviti ujumas, sõidavad paatidega. Mõned hulljulged hüppavad Pedro ja Inese sillalt alla. Sai sama tehtud. Munad said põrutatud, korra tundsin ennast kui Dom Dinis.
Tudeng on Coimbras nagu Harry Potter
Iga tunni aja tagant lööb kellatorn takti, et kõik Harry Potterid tarkust ära ei unustaks. Linn on paksult täis mustade keepidega tudengeid, kes keepe ühelt õlalt teisele viskavad, vahel kitarri tinistavad. Öö on täis erinevaid tudengilaule, leelotamist. Ülikooli eetika koodeks PRAXE määrab ära kindlad mängureeglid: kuidas peavad kohalikud tudengid riietuma, mida laulma, kuidas käituma. Iga tudeng kandmas talaaril värvilinti, sümboliseerimas tema teaduskonda. Kollektiivsus – kelle poolt kirutud, kelle poolt nõutud – on igal pool. Kõik teaduskonnad ja kursused m arsivad oma keskis. Laulud on omad, hobid, väljaskäimised, huvid ja õppimised on kõik koos. Igaüks peab sellega nõustuma. Anti-praxe´le kalduvaid tudengeid ähvardatakse, et nemad ei või kunagi Potteri r iideid kanda, nemad e i leia ühtegi sõpra ülikooli ajal. Paljud aga ei taha traditsiooniga kaasa minna. Ei taha taluda alandust, vahel lausa masohhistlikke retsimisi – jääkülmas jões täispeaga suplemisest vanema kursuse tudengi saabaste suudlemiseni.
Ülikooli rebasteristimine kestab lausa ühe aasta, mille jooksul võlurimehed ja -naised peavad läbi käima mitu kadalippu, pervessusse kanduvat alistusaktsiooni ja üle elama vanemate kursuste tudengite koerustükke. ( Sellest pikemalt tulevases artiklis, mil kirjutan Coimbra tudengitraditsioonidest).
Tasu b main ida, et et Harry Potteri märkus ei ole juhuslik. J.K Rowling sai võlurimeeste ja -naiste riietuseks inspiratsiooni just Portugalist, Porto lähistelt, kus andekas kirjaneitsi inglise keelt õpetas. Lisaks sellele pani kirjanik ühele oma tegelasele nime Portugali diktaatori Oliverr Salazari järgi..
Kui Coimbras padukat trotsima peab, mõjuvad need sahmivad võlurikeebid, tugevad kontsaklõbina munakivisillutistel, sajad kurvailmelised marssivad näod otsekui kaadrid varemmainitud filmist.
Kui Tartu uhkustab oma meditsiiniõppe kvaliteediga, võib ka Coimbra uhkelt uusi võluriplikasid teaduskonda meelitada. Pärineb ju üks kahest Portugali noobelipreemiatest just siit linnast. Edgar Moniz õppis sajand ja natukene peale tagasi siin medisiini, nägi samuti suuri D. Dinise munasid, ja imetles võluripoisse. Hiljem võitis ta meditsiinipreemia lobotoomia leiutamise eest. Teine nobeli preemia läks Portugalile kirjanduse eest, kuldsete sõnade loojaks vastuoluline Jose Saramago.
Vanimaks teaduskonnaks on muidugi õigusteaduskond. Teaduskonna ees uhke väljak, Joao kolmanda kuju ja pidevalt kõmisev kellatorn. Uhked saalid ja manueli arhitektuur, lehvivad keebid – kõik teevad koolimineku võluvaks, kergeks unemaaliks. Meremotiivid tuletamas meelde riigi Kuldaega – karavellid, uued maad ja rikkused.
Ära ei saa unustada samal väljakul asuvat Joanina raamatukogu. Sisenedes hakkavad jälle jooksma kaadrid esimest Potteri filmist, mil võlurid istusid pika laua taga ja ootasid – milline teaduskonna tiiva alla nad kuuluma hakkavad. Kullatud ja eksootilisest puidust rikkad saalid ja riiulid kolmesaja t uhande raamatuga.
Feministlikkes korporatsioonides tuleb valida oma sõnu
Linnast võib leida 29 republicat, mis Eesti mõistes tähendab korporatsiooni. Coimbra on parim näide sellest. Pealinnas on ainult üks republica, Portos alla viie.
Republica on samuti kollektiivne üksus, koos korraldatakse üritusi, koos süüakse ja loetakse luuletusi.
Samas tuleb välja ka veider vastuolu. Üks republica Real Republica Baco, kus minu sõber Pedro elab, on täielikult PRAXE- vastane. Nad taunivad võluripoiste ühiseid tegevusi, pidevat koosolemist, ühiseid marssimisi ja kooslaulmist. Samas kui minna Pedrole külla, on just needsamad karvased hipid, isehakanud kunstnikud ja filmimehed alati omakeskis, oma juttude ja eludega. Väga raske on võõral nendega kontakti saavutada. Veel enam, tihtilugu on Pedro korporatsioonis ämblikmehed, klaasistunud silmadega lõngused, kes eriti rääkida ja vestelda ei armasta, vaid pigem mentaalselt mööda seinu ja lage ronivad.
Sassis punkrid ühes meeletut raamatuvirnade, psühhedeelsete piltide ja narivooditega – kõik seda võib suvaline inimene tänavatelt korra kuus näha. Republicad korraldavad siis centenarioid, lahtiste uste päevi, mil jagatakse tasuta veini, feijoada-t – Brasiilias ja Portugalis ausees olevat oarooga.
Paar korda olen Pedro korporatsioonis ka filmiõhtutel ja kontserditel käinud. Hoopis teistsugune elamus, miskit Coimbrale omast. Ainult kui neid klaasistunud pilkude ämblikmehi vähem oleks!
Korporatsioonid kuuluvad ülikooli alla, mis tähendab, et iga tudeng – isegi Erasmus ja välisüliõpilane saab liituda. Keskmiselt on kuu üür 150 euri, mis kattab elamise, koristuse, lõuna- ja õhtusöögi. Muudel inimestel on võimalik republicas söömas käia. 40 euri kuus ja kaks korda sööki päevas on teie oma! Republicasse sissesaamiseks peab inimene tavaliselt esmalt välja teenima õhtusöögi kutse. Pärast seda peab tudeng korporatsiooniga kuskil kuu aega läbi käima. Pärast teevad sealsed inimesed otsuse, kas tudeng vastu võtta või ei.
Isiklikult jõudsin õhtusöögini. Mitte küll Pedro korpis– liiga palju ämblikmehi ja pissihaisu koridorides. Teenisin õhtusöögi välja Pedro korpi kõrval olevas korpis, mis mõeldud feministidele. Majas kümme plikat, kes armastavad avalikult rääkida tampoonidest, päevadest. Lisaks sellele armastasid nad taimetoitu ning neile meeldis poliitiliselt naiste eest välja astuda. Sestap käisidki nad oma radikaalsest feminismist meil raadios rääkimas, pärast mida ka meie õhtusöögikutse saime. Naistepäevaks printisid tüdrukud palju flaiereid ja plakateid välja, võtsid ruuporit ja läksid linna peale kisama, et mehed on pahad, mehed on õelad ja naisi ei armasta keegi.
Üks õhtu istusingi sõbraga armsa kanakarja sees, nautisime nende hurmavat taimetoitu ja kuulasime suu ammuli tampoonidest ja päevadest. Tundsime kaasa neile, mil nad kurtsid, et akna all lõõritavad Harry Potterid pole oma kitarritiniga üldsegi romantilised. Veel enam, pärast nende andele sülitamist, kuidas julgesid nad plikasid lesbideks kutsuda! Järsku läksid neiudel silmad põlema ja nad hakkasid meid piidlema – äkki oleme meie sarnased? Äkki ei mõista meie samuti tampoone ja üritame neid voodisse meelitada romantikaga? Hirmus oli olla seal, seega enamasti vaikisime ja noogutasime. Nõustusime tampoonide ja leidsime, et tänavale karjuma minemine on ainuõige lahendus. Peagi võtsid nad meid omaks. Kui aga hiljem jutt jälle tampoonidele ja raseerimistele läks, ja minult arvamust antud temaatika kohta küsiti, vastasin, et ei tea naiste asjadest midagi.
„ NAISTE ASJADEST!“ hüüatas terve kanakari ja sattus marru. Kuidas julges see võõramaalane, veel enam meessoost isik, midagi sellist öelda! Neiude respekt kadus kibekiiresti, kõik hakkasid meid portugali keeles sõimama. Pidime teesklema vajadust ära minna – meie sõber on liiga purjus ja ei leia koduteed, peame appi minema – ja kadusime. Ilmselt ei ole me enam sinna oodatud.
Iidsed uhkused kipuvad piduses linnas kergelt ununema
Kui roomlased Mondego kaldale linna lõid, ei olnud neil kindlasti aimu, et naised tulevikus nii kurjad võivad olla. Iidsetel aegadel kandis paik Conimbriga nime. Arvatakse, et tegemist oli suurima roomlaste asustusega Portugalis. Nimi pärineb eel-indo-euroopa keeltest ja tähendab „ mägist kõrgust.“ Kelti keeles tähendas briga aga kaitstud kohta. Tänapäeval võib roomlaste asustusega tutvuda samanimelises paigas, mis on 16 kilomeetri kaugusel Coimbrast.
Samas ei taha kohalikud nii väga kunagise k8rgaja mentaliteediga sammu pidada. Paistab, et fakt, et Coimbra oli iidsetel aegadel riigi pealinn ei lähe siinsetele tudengitele korda. Tudengitraditsioonidest – lauludest, koosloomisest ja linna ilu säilitamistest – on saanud läbumaratonid, kus droogid, vaibakloppimismuusika, oksendamised ja kahtlased armusuhted korralikule inimesele ahastust tekitavad. 2000 välisüliõpilast aga hoiab omasoodu. Paljud aasta aega ainult oma keelkonna, vennaskonna ja tavade seltsis. Alkohol ühendab kõiki. Keegi ei looda muutuseid. Šokid – kuus tudengit surid tudengirituaalide ajal Lissaboni lähedal asuvas rannas, 3 tudengit Portos – raputavad inimesi uudises paar nädalat. Peagi jätkub meeletu joomine, läbutsemine samal või kõrgemal tempol edasi. Coimbras peab ju valmistama Quiema das Fitaseks. See on üritus, mis sümboliseerib rebaste ristimise lõppu. Toimub lintide põletamise tseremoonia.
Terve linn – välisüliõpilastest kohalikeni – räägib sellest. Kaks lava, viis päeva erinevaid esinejaid. Tänavatel paraadid ja pillerkaarid, veinised ja oksesed Harry Potterid, paljad tagumid ja tissid. Öö läbi koristavad traktorid pärast okset, verd, pudeleid ja klaase. Paistab, et linna suurim sümbol ja uhkus on fakt, et Quiemal juuakse rohkem õlut kui Oktooberfestil. Kellelegi – peale hukkunute vanemate – ei lähe korda, et iga aasta on sajad alkoholiloputusega haiglas ja kuskil 3-4 tudengit saab surma. Kõik teavad finu( klaas õlut portugali keel.) hinda, kuid keegi e i tea, et linna keskele, Santa Clara kirikusse on maetud kaks portugali esimest kuningat.
Kesklinnas riigi üks vanimaid kirikuid Se Velha. Meenutab kindlust, katedraali väline rikkus selgesti veel säilinud. Kui päeval tundub kõik ilus, peale meeletute turistide ja kerjuste, siis öösel kohe kindlasti k irik nutab. Kiriku kõrval Erasmuse peo tänav. Kaheldav muusika, oksesed põrandad, lollid vestlused ja heureka: odav õluhind. Terve vanalinn ei saa magada, kõik jauravad ja lällavad. Vaevalt mõni neist teab, et kirikus trooniti portugali teine kuningas.
Loodus paneb luuletama
Aga näe seal voolab Mondego jõgi, mida kunagi kutsuti poeetide jõeks! Kirjandusest saab aimu Sõnade teaduskonnas. Sõnade teaduskonnas( portugali k eeles faculdade de letras) saab õppida ajakirjandust, kirjandust, keeli ja muid humanitaaraineid. Linnas on elanud nii Jose Saramago, nobeli auhinna võitja, Miguel Torga, Eca de Quieros, Fernando Pessoa. ( keda peetakse vist portugali parimaks luuletajaks.) Loodusteaduste osakonnast saab otse botaanikaaeda astuda.
See on riigi suurim. Rajatud Marques de Pombali poolt 1772. aastal. Võimas riigijuht viitsis lisaks Lissaboni täieliku ülesehitamise ja riigijuhtimisele ka Coimbras loodusteaduskonna asutada. 1200 taime, mõrkjad ja magusad lõhnad, punased kalad ja puude all suudlevad tudengid. Mõned rahumeelsed käivad raamatuid lugemas, loodusmeelsed tuiavad bambusmetsa vahel. Hulljulged turnivad puudel Sky Gardenis.
Parkidega on Coimbra õnnistatud. Kohe kesklinnas, suurväljaku Praca de Republica juures on Jardim de Serreia. Uhked fontäänid, aia fasaaad, puupingid ja muinasjutulised rohepondid. Linnulaul ja magus magnoolia-aroom, lõhnavad preilid loevad raamatuid, armunud käivad musitamas. Jõe ääres käivad papid kala püüdmas, vanapaarid istuvad aga pühapäeviti Rohelises Pargis tammepuude varjus ja peavad piknikku. Mööduvad jooksvad kohalikud.
Öösel istuvad poeedid Penedo do Saudades. Terve linn paistab oliivipuude tagant. Kui pilk siblivalt linnalt mälestustahvlitele eksib võib mõista koha erilist aurat. Eksootiliste lillede, salakäikude, vulisevate ojade ja pinkide kõrval on kursuste mälestustahvlid ja lisaks neile marmorisse taotud luuleread. Kostub vaid tsikaatide sirinat, ja veesulinat. Tähistaeval ja läbutseval tudengitel p ole seost.
Kurvad inimesed käivad fadot kuulamas. Iga õhtu kostub kuskilt portugali uhkus – enneolematult intentsiivne kurb laul. Coimbra ei karda laulda. Nii Fadomajad kui ka tudengimajast võib pidevalt kuulda võimsaid üürgavaid meeshääli. Nõme, et Coimbra traditsioonilisus on teinud siin reegliks, et ainult mehed võivad laulda. Õnneks Lissabonis nii hullud lood ei ole. Lissaboni fado on rõõmsam ja veel tähtsam: naised võivad laulda. Amalia Rodriguez või Mariza – hääled, mis panevad lihtsalt kuulama. Sestap soovitavad kõik turistiportaalid fadomuusikat Portugalis k uulata. Kuulajaid on palju. Nii välisüliõpilased k ui ka turistid on kohal erinevates tascades. Isiklikult leian, et vahetum kogemus on kuskil n urgataguses tascas, kui kindla ajakavaga ja steriilise sissejuhatuse ja rafineeritud presentatsiooniga hirmkallites karpides. Aga isiklikkus ei tähenda Coimbras ju midagi.
Pildid on erakogust, ja mõned eesti vagabundide blogist. http://vagabundid.wordpress.com