Sihtkoht Portugal 26

12nenda lõpus tekkis plaan kaua unistatud Portugalis ära käia, et aga võimalikult odavalt seda teha, otsustasime odavlendudega läbi Saksamaa ja Hispaania minna. Ja lõpuspurdi teha Madriidist Lissaboni hääletades. Mõeldud, piletid ostetud!

Juuli alguses alustasimegi teekonda Tallinnast Berliini ning sealt võõramasse ja seni veel tundmatusse Hispaaniasse. Ettevalmistust kultuuri/keelekonfliktiks meil polnud – isegi sõnaraamatu unustasime kaasa võtta, aga pole hullu. Meil oli siiski Hispaania-Portugali kaart, mis pidi meid järgnevatel päevadel juhendama.

Esimesel päeval tegelesime Madriidist välja saamisega, mis tähendast ka minu esimest metroosõitu – ja pikanäpumehe püüdlusi vaese hääletaja rahakotti varastada. Õnneks ma märkasin kahtlast nihelemist ja tabasin ta teolt ning kurjustasin temaga niimoodi, et rahakott ta värisevate käekeste vahelt välja maha kukkus ja ma oma peaaegu kaotatud vara tagasi sain. Esimeseks päevaks piirdusime traagikaga (ja raha kaotus oleks seda olnud, mind pikaks ajaks nälga jättes), vaid mustad onud tahtsid meid endaga koju kaasa viia, kuid me siiski keeldusime lahketest peo pakkumistest ning  jäime kaunis Toledos ööle. Hommikul ärgates nägime jõe kaldal meest paarikümmet hane toitmas saiaga, väga armas vaatepilt. Huvitav, kust ta need haned väljavõlus?

Edasine reis viis meid Malagasse, kuhu viis meid türgi rekkajuht ning minu eelarvamused ei läinud seekord luhta ning ta üritas meid endaga kluppi vedada. Seetõttu lahkusime temast kohe kui ta oma masina rekkade hoiukohta pani, kuid Saatus astus vahele. Nimelt esimene auto, mis peatus oli sama türklase ja tema sõbra oma, nüüd saime klubikutseid kuulda tema eraautos. Kuid nii ebaloogiline ja vastuvõetamatu nagu see talle tundus, keeldusime me endiselt peoplaanidest. Meie asusime hoopis magamiskohta otsima, sest õhtuti läheb seal kandis päris vara pimedaks (nagu ka Horvaatias ja Ungaris nagu sel aastal selgus).

Mõtlesime ühest hotellist hosteli asukohta pärida, seal nad tahtsid meile väga taksot kutsuda, sest nimelt puuduvad Malagas kõnniteed. Selle huvitava teadmiseg asusime hosteli poole teele, kuna kündides pidavat olema sinna nii veerandtunni tee. Kuid vahepeal kohtasime keset teid olevat lagendikul lõhnavat sidrunipuud, mis tundus hoopis meeldivam, või vähemalt lõhnavam koduke. Hommikul ärgates oli muidugi mu lebomatt ogasid täis, kuid ohvreid tuleb tuua.

Malagast asusime läbi mägisema ala teele Rhonda poole. Mägiteedel liigeldes imestasin juhtide hulljulgust ning osavat kurvivõttu. Ning kui üks inglasest suvitaja küsis, et kas pea valutab juba, ei taibanud ma midagi. Mõte, et siin nii kõrge on, et kõrvades valus hakkab tuli alles koos valu enesega.

Aga samas saime läbitud linnadest tasuta apelsine, et ju siis see võrdustab negatiivset. Sai näha ka kauneid, ainult valgetest majadest koosnevaid külasid ning kauneid loodusvaateid. Tee Huelvasse möödus kenasti, keelebarjäär andis küll kohati tunda aga siis ma vastasin igaks juhuks “no” ja oligi asi korras. Mõnel pool kohtasime ka inglise keele kõnelejaid, see aga oli pigem haruldus.

Kuna Huelvast on Portugali väga väike maa, lootsime õhtu eel veel peale saada aga keegi ei paistnud meie soovi märkavat. Nii siis pidime valima enesele kauni koha magamiseks, kas sopane järveke ja selle kallas, maantee või tee kõrval asuv mägi, kus hobused ja koera ringi jooksevad. Me siis üritasime loomasõbralikult hobustest ja koertest kaugemale asudes und saada, sest järgmisel päeval peame juba vara Portugaliga tutvuma hakkama.

Me ei eksinudki ning tänu kolmele inglise keelt kõnelevale juhile saime Farosse. Esimene oli muidugimõista ärimees. Teiseks oli noor naine, kes sõitis metsikult kiirelt oma lillas sädelevas ja lilledega kaunistatud Fordis ja kuulas vist portugali folki. Ja nii minut peale seda kui naine oli meid keset kiirteed maha pannud, peatus üks mees, kes kohe ütles, et te olite nii halvas kohas, et ma mõtlesin, et tuleb ikka kinni pidada, kuna te olete vist väga kaua oodanud. Me muidugi rääkisime ka, et me praktiliselt olime just teise auto ukse kinni pannud kui tema tuli ja ta oli väga üllatunud.

Aga me olime nüüd Portugalis ja tahtsime kohe natuke elu nautida. Niisiis läksimegi Faro sadamasse, ostsime piletid väiksele laevale ja sõitsime lähedal asuva saarekese liivaranda merd nautima. Rannas lõbustasime ka end teokarpide korjamisega, millest sai peagi hukutav obsessioon ning vaatasime jalgpalli mängivaid väikseid poisse. Ööseks naasime Farosse, vaatasime linna ja asusime inimeste akna alla magama, sest akna ees olid privaatsust pakkuvad põõsad ja  selja taga turvaline sein.

Hommikul tekkis plaan Lissaboni minna. Selle teekonna peal sai meil huvitavaks kaaslaseks üks vanamees, kes vedas oma tütre restorani moodi asutusse apelsine. Ta viis ka meid kõige pealt sööma ja korraks oma istandusest läbi, sest enne kui ta Lagosesse nudistide randa saab minna, pidi ta oma sõbra või töölise maha panema istandusse. Mul oli sellest töölisest väga kahju, selline tore must onuke, kes pidi oma toitu sõitvas autos sööma ja ajas seda maha niiviisi ning tundus väga passiivne ja õnnetu olevat. See ei takistanud aga juhil, nii 60-70 vanusel hallide juustega mehel meid temaga nudistide randa tulema keelitamast. Ma sain selle pealetükkivuse peale juba üsna vihaseks, seda teemat alustati iga mõne aja tagant. Lisaks sõitis ta mingeid väikseid teid pidi kogu aeg, et ma ei saanud enamuse ajast aru, kus me olime ning see tekitas mureks. Õnneks me jõudsime aga Portimaosse, kust me lubasime vanale meelitajale, et meil on seal asju teha ning põgenesime nii kiiresti kui jalad võtsid. Tema järgi hüüdmas, et ega me kohvile ei taha minna. Me ei tahtnud.

Üritasime Portimao city centrot üles leida, kus pidavat kauneid vaatamisväärsusi olema, aga kuna sildid näitasid kogu aeg ringiratas sai meil sest otsimise mängust küllalt ja asusime ka Lagose poole teele. Seal shoppasime, pesime esimest korda pead (meres) ja jäime kaljude vahele magama. Hommikul ärgates kuulsin “Dude, some people live on the beach!”, sellega mõeldi vist meid. Aga samas oli kaljuprakku ka üks kodutu pugenud, võib-olla peeti meid pereks? Alustanud hommikut huumoriga, otsutasime täna kindlasti Lissaboni minna.  Kuna ei autod ega eeslitega vankrid meid peale ei võtnud, asusime hiljem veel rongiseiklust tegema. Portugalis on rongiga liiklemine üsnagi inimsõbralike hindadega. Ja Lissabonis me olimegi. Juba varsti tulid nii 5 minutilise vahega kaks narkodiilerit meile kanepit pakkuma. Sellised agarad töömehed siis seal. Või olid seljakotid need, mis meid potentsiaalseteks klientideks tegi?

Ööbimisega oli nüüd tore lugu: vaja kiiresti sobiv park leida. Kuna midagi väga mugavat ei olnud võtta, läksime ühe aia lähedasse parki. See aga tõotas vähemalt kahte gruppi inimesi peale meie ehmatada. Esiteks kui ma riideid vahetasin, olin just pluusi ära võtnud kui võsast ilmub mees oma koeraga. Mõlemad tardume, õnneks Mari taipab mulle rätiku sündsalt ümber panna. Mees koeraga lahkub. Varsti juba lebame mõnusalt oma magamiskottides, kauguses on laste ja isa hääled, kes peitust mängivad. Mõne aja pärast sahistab jälle keegi meie põõsas, seekord on tulija osapool see, kes rohkem kohkub. Hommikul ärgates kohtume veel eilse koerajalutajaga aga seekord on ehmatus väiksem.

Päeval käisime veel linna peal ringi, ostsime puust ehteid ning värskeid puuvilju ning peale lõunat asusime teele Evora poole, mis meelitas oma kuulsa Luukabeliga.  Teel linna saime odavat jäätist ja olime õnnelikud. Linn ise oli kaunis, väga ilus park, kus uitasid ringi paabulinnud ja oli palju lilli ning laste maalitud puukesi. Lisaks veel Luukabel, milles järgmine päev tasuta ekskursiooni saime ning munkade luudest sisustust imetleda.  Uurinud Evora läbi, tuli asuda teele Madriidi poole. Teel kohtasime rekkamees Nunot, kes hoolimata endale helistavast naisest (naise ja lapse pilt ilmus telefonile helistades), tahtis meid õhtu lõpul enda juurde teise linna viia, sest tema juures on soe, aga Salmancas, kuhu me tahtsime, väga külm. Jajaa, ütlen selle peale, sest asi tundus kahtlane, et õhtu pimenedes tema pilk aina maiamaks läks.

Vahepeal pesime Madriidi läheduses olevas vetsu kraanikausis pead ning pidime sipelga rünnaku tõttu oma väljavalitud magamiskoha maha jätma ning ma peaaegu klaasikildudega sisustatud šahti kukkuma suure kiiruse tõttu, mis sipelga hulkade näemine kaasa tõi. Bensukas, küsiti mis meie probleem on aga kuna nende inglise keele oskus piirduski lausega “Whats your problem?”, ei saanud nad meie seletustest aru ning ka ükski tulnud klient ei osanud meiega suhelda.  Lõpuks võttis üks tore aasia päritolu naine meid enda koju põrandale magama ja perele näidata. Hommikul peale kostitamist lahkusime tänulikult ning suundusime Madriidi. Tuleb tõdeda, et kesklinn on äärelinnast palju kaunim ning seekord mingeid varguse probleeme polnud. Küll aga leidub terves linnas palju veiderdajaid, kes erinevatel viisidel raha teenivad. Nt ks kerjav mees, kes möödakäijaid vahepeal sõimas ning siis oma mobiiliga rääkima kadus nurga taha. Viimane öö sai mööda lennujaamas.

Jõudes Saksamaale olime väga näljased, eriti mina kuna Hispaania lennujaamas sai toit otsa ja millegipärast mu kaarti ei tahetud seal aktsepteerida. Niisiis asusime Saksamaal poodi otsima, kõmpisime kaua kuni leidsimegi ühe ja kui olime korvid head ja paremat täis ladunud taheti meilt mingit Hopta kaarti, kurat võtaks ma ei ole sakslane, mis mu Visal häda on!? Nälg ning väsimus tegid üsna tusaseks, seda seni kuni automaadist natuke eurosid ammutasin ja lennujaama lähedalasuvasse metroosse friikaid ostma läksin. Nautisime lennujaama esisel murul oma toitu, kui liginesid kaks musta meest, kes palusid luba meie juurde istuda. Kuna midagi niikuinii teha polnud, olime lahked ja lubasime. tagajärjeks see, et Nigerias number one man tahtis minuga make babysit teha ja mind oma küla printsessiks Nigeerias teha . Tõesti väga meelitav, seebitamise juttu jätkus tal lausa kolmeks tunniks, täpselt nii kauaks kuni tema sõbra lennuk Oslosse pidi väljuma. Sõbranna lubati mul ka juba Oslosse kaasa võtta ja puha.Väga naljakas lõpp meie toredale ettevõtmisele igatahes, sest oma lendu niisama oodates oleks kindlasti igavam olnud!

Eestis tervitasid mind lennujaamas Liisa ja Luise kaasa ostetud hiina toiduga ja mis olekski saanud parem olla?

26 kommentaari

  • Kadri Kalme kommenteeris

    Ilusad pildid 😀

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Aitäh, seal oli ilus olla ka:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Hanepraadi.. mmmmm… mõnuuus 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Lebomatt ogasid täis 😀 ??? Kas see puu ajas siis neid ogasid w?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kihutav naine Fordiga 😀 Ma samasugune hull oma Fordi seljas 😛 Aga mul pole see nii ilus ja sädelev ning lilledega 😀 .. Minu oma kõigest lilla 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Hull vana.. Lootis ilusaid tüdrukuid lähemalt vaadata vist 😀 Hea, et minema saite 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mine metsa, Maarja.. Sa rääkid ikka suurepäraselt oma reisist.. make babys.. väga hea 😀
    Nigeeria printsess oleks ju vahva olnud olla 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Vahvad pildid 😀 Ja tead mis ma märkasin.. Sul on ilgelt mustad lallukesed pildil 😀
    Aga muidu oled ülimalt armas ja ime, et printsessiks ei tahetud 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    hästi lahe lugu:D ja ilusad pildid 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Puu all olid mingid eriti rõvedad kõrrelised kasvamas, mis sirutasid end kenasti läbi mati.. sellest ka siis auguline matt ja torkiv küljealune:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahahaha.. okeyyyyy

  • Maarja . kommenteeris

    Nigeeria printsess jaa, tema rääkis aga oma Nigeeria küla printsessiks, see küla seal jutus muudab mind murelikuks:D Ma ikka pretendeeriks suuremale valitsusalale kui külale 😀

  • Maarja . kommenteeris

    Ja mu jalad olid kohutavalt mustad, kõik tee tolm tuli sandaalidest läbi.. AGA ei portugali kui nigeeria sebijaid see ei takistanud 😀 Kodus oli nii hea päris puhtaks saada, see bensukate wcdes ja rannas pesemine pole nii luksuslik kui arvata võiks 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma täitsa usun 🙂 Vapper tüdruk oled 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Niii hea lugu:) mulle väga meeldis;)

  • Maarja . kommenteeris

    Aitäh! Kuigi ma ei oska nii hästi kirjutada kui võiks, kindlasti meenutades meenuks veel toredaid asju 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oskad küll, Maarja! Mulle Sinu lood väga meeldivad 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    ma olen siiriga täitsa nõus. Sinu lood on lahedalt ja humoorikalt kirjutatud 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Minu jaoks on see hästi kirjutatud, mis tuleb otse ja mis on lihtsasti ja arusaadavalt kirjutatud.. Sinu jutus on muidugi väljendeid, mida mina kui kolmekümnendates eluaastates olev “tütarlaps” ei suuda hoomata ja ainult Sinuealistele arusaadavad on, aga selle elab üle… peaasi, et mõte kenasti siiski arusaadav 😀

  • Maarja . kommenteeris

    huvitav, mis väljendid need on olnud, ma olen püüdnud üsna neutraalselt kirjutada, et mingit jubedust ei avaldaks:P ma eeldan, et inglise keele omaloomingulised eestistamised, selles patus olen tihti süüdi küll 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    jah, midagi sinnakanti.. nendest ei saa ma alati aru 😀 mingi tõlke võiksid igaks juhuks sulgudesse panna 😀 😉

  • Pauliine Klaveriratas kommenteeris

    Que viajera/callejera eres tu!

  • Maarja . kommenteeris

    De nada! (sobib konteksti`?)

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Selle nudistide ranna vanamehe kohta lugedes tuli mulle meede eurotripi film, kus ka mingi paljas vanamees ka nudistide rannas karjus : “Chicas! Chicas! 😀
    Aga hästi kirjutatud ja kaasahaarav lugu 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    😀 eks need vanamehed või ikka päris kahtlased tüübid olla!

    Aitäh!:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga