Seiklus Balil – 3 osa 6

Jätkuvad minu seiklused Balil siis. Selles osas saab ära käidud elevantide juures ning white water raftingul. Ning avastasime mingisuguse saksa juurtega restorani ka, kus käisime eestlastele omast hapukapsast söömas. Kahju, et verivorste ei pakutud...

Viiendal päeval otsustasime käia läbi parimad kohad, mida meie väike reisiraamat soovitas. Loomulikult need, mis olid läheml ja mille külastamiseks  ei pidanud reisima väga kaugele. Avastasime palju häid söögikohti, eriti silma jäi saksa söögikoht. Olles juba aasta Eestist eemal viibinud, tundsime kohe, et me PEAME sinna sööma minema. Tellisime kartuliputru ja hapukapsast ning mu reisikaaslane tellis klaasi piima söögi kõrvale.

Kuna selline asi siinkandis pole eriti tavaline, siis algselt toodi piim talle pisikeses kastme serveerimis kannus, siis üritasime seletada, et ei joomiseks ikka ja klaasi sees oleks kena:) nagu palusime nii ka saime. Kahjuks oli see lihtsalt piimapulbrist tehtud nii nimetatud piim ja lõppkokkuvõteks loobusime sellest sootuks. Lootsime midagi muud. 😉 Aga muidu olime söögiga päris rahul.  Veel nägime igasugu ilusaid sambadi või kujukesi, mis igaüks on kuidagi tähtis Bali kohalike, kas ajalooga seotud või siis mingi müütiline tähendus.  Sealne liiklus on tõesti imekpandav, tänavad on väga kitsad, kuid sellele vaatamata kõik toimib.

Elades Austraalias ning olles harjunud tänavatega mis oleksid võimelised mahutama 4 rida autosid, kuid siiski on mõeldud ainult kaherealisteks, siis Bali tänavad tundusid nagu kõnniteed. Ning imekspandav, millise osavusega kohaliku seal liiklesid.

Kuues päev on meie safari ja paadisõidu päev. Tõusime hommikul varakult üles ning sõime hotelli restoranis hommikusöögi. Buss tuli võttis meid peale umes kella kaheksa paiku. Veel oli meie bussis neli inimest, kõik paarid, kes olid tulnud Balile puhkama. Esimesena suundusime white water raftingut tegema. Kuna jõgi, kus sda teha saab asus peaaegu 70 kilomeetrit Kutast, siis sinna sõit võttis veidikene aega, arvestades kohalikku liiklust ning lõpmatuna näivadi ummikuid. Teel olles nägime have puude otsas turnimas ning riisipõlde- ma pole kunagi ühtegi riisipõldu oma silmaga näinud, seega oli see lausa vaatamisväärsus omaette, isegi bussi aknast. Teed olid mõnusad mäest üles ja alla kurv kurvis kinni.

Kui me lõpuks sihtpunkti jõudsime anti meile kiivrid, päästevestid ja aer ning kirjutasime alla lepingule. Ja olimegi valmis minema. Olime paadis viiekesi, mina, mu kaaslane, veel üks paar ning meie juhendaja- väga lahe kohalik mees. White water rafting on midagi sellist, et sa sõidad kummipaadiga jõel, kus on väiksemad ja suuremad langused ning vesi vahutab ja keeritab kivide umber. White water tähendab siis seda valget vett, mis tekib kui vesi voolab üle kivide või langeb veidikene. Igatahes oli väga tore ning giid rääkis päris hästi inglise keelt ja lahutas meie meelt ning vastas väga hästi esitatud küsimustele.

Olles oma lõbusõidult tagasi jõudnud saime riided vahetada ning kerge dussi võtta. Veel pakuti meile seal lõunat ja võimalust osta fotosid äsja toimunud raftingust. Peale seda suundusime elevantide safarile, kus oli lubatud ka sõit elevantidega. Sõit sinna oli jälle täis huvitavaid vaateid bussi aknast – veel rohkem riisipõlde ning mägesid. Olles kohale jõudnud suunati meid kohe esimese asjana sõidule. Istusime kahekesi elevandi seljas oleval “pingil” ning jalutasime läbi pargi. Väga lahe kogemus oli, soovitan kõigile soojalt. Tagasi alguspunkti jõudes läksime koos elevandiga veel vette, kus kohalikud tegid meist soovi korral pilte. Hiljem kui olime juba alla roninud saime ka oma elevanti sööta ning nendega koos ise pilte teha.

Kuna plaanis oli veel vaadata elevantide etendust, mille alguseni oli umbes 45 minuti otsustasime minna kohvikusse kohalikke jooke nautima. Enne etendust hakkas sadama, ning väikesed vantsid toodi vihmaga basseini möllama. Sellele oli ideaalne vaade kohviku aknast. Lõpuks oligi aeg etenduse jaoks. Nägime kuidas elevandid pingile istuvad, arvutasid ning mängisid jalgpalli. Isegi nalja tegid ning publiku pihta vett pritsisid, mis kerges vihmasajus olles polnud õnneks teab mis kurvastus(kui sa pihta said).  Selleks korraks sai meie seiklus läbi ning buss viis meid tagasi hotelli. Läksime jälle keha kinnitama saksa restorani.

6 kommentaari

  • Maarja . kommenteeris

    Ise olles vaid kanuuga sõitnu, tundub parv päris suur ja mugav. Mõned veidi kärestikulisemad kohad võiks päris vahvad olla:)

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Lahedad vantsid 🙂

  • Debi kommenteeris

    tahaks proovida veel rohkem kärestikulisi kohti, kus langus ikka suurem kui need mida algajatele pakutakse 😛

  • Marilin kommenteeris

    woow…depz…kade olen:P mäletan kui rääkisid jutu kuidas USA.s käisid ka raftingul või mis iganes tegemas:D see oli sama lõbus ma arvan;)

  • Marilin kommenteeris

    Mmh..ja Elevantidega chillimine….Can i do it PLEASE..:D:D

  • Debi kommenteeris

    aga loomulikult võid ja saad, pead ainult õigesse kohta ennast sebima 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga