Riik teiselt planeedilt – Bangladesh

Lendasime Bhutanist Bangladeshi ja maandusime Dhaka lennujaamas. Kuigi need riigid asuvad üksteisele suhteliselt lähedal ja algavad mõlemad B tähega, oli kontrast erakordselt suur. Pärast puhast, vaikset, tagasihoidlikku, budistlikult rahulikku, mõnusat Bhutani tundus ülerahvastatud, räpane, eriti lärmakas, islamistliku närvilisusega Dhaka justkui teine planeet ja oleks tahtnud kohe sama teed tagasi lennata...

Juba lennujaamas lõi meile vastu troopiline leitsak ning süvendas veelgi kontrasti mõnusa Bhutani kliimaga. Siiski asusime teele linna poole ning teekonnal saime osa uskumatust kuumusest ja hullumeelsest liiklusest.

Sooviksin väga sealset liiklust lugejale kirjeldada, aga kahjuks pole see võimalik. Arvatakse, et selles linnas elab 14 miljonit inimest, kuid hoolimata suurest liiklejate arvust puuduvad seal liiklusmärgid, valgusfoorid, teekattemärgistus, ülekäigurajad jne. Ükski sealne liiklusvahend ei pääseks ühestki Euroopa tehnilisest ülevaatusest läbi ja politsei saaks mõne päeva trahvirahaga riigieelarve täidetud. Olen autoroolis istunud Ateenas, Roomas, mõnes Aafrika linnas ja isegi Tallinnas, kuid Dhakas ei tuleks mul selline mõte pähegi. Mõlkis, suitsevad ja ülerahvastatud bussid, ülekoormatud veoautod, autode vahel süstivad mootorrattad, lagunenud tuk-tukid ja aeglased rikšad. Isegi kohalikud bussireisijad ei kannatanud välja auklikel linnatänavatel loksuvaid busse, mida tõendasid pikad oksetriibud paljude busside külgedel.

Kannatasime ära kuumuse, räpasuse ja transpordikaose ning asusime tutvuma kohalike vaatamisväärsustega. Selgus, et selles linnas kulub iga paari kilomeetri läbimiseks paar tundi ning olulisi vaatamisväärsusi ei olnudki. Lõpuks õnnestus meil leida kohalik parlamendihoone, mida saime vaadata aia tagant. Hoone oli arhitektuuriliselt väga omapärane ning sellele lisas olulist väärtust juurde arhitekti päritolu (Louis Kahn on sündinud Pärnus aastal 1901 ja saavutanud maailmakuulsuse Ameerikas).

Meie seekordne suhteliselt hea hotell asus loomulikult mošee kõrval ja seega polnud meil probleeme hommikul ärkamisega. Lõunat sõime linna parimas restoranis, kus lõunamaade traditsioonide kohaselt olid konditsioneerid keeratud maksimaalse külma peale ning lõdisemine pani kahvli käes värisema.

Bangladesh on moslemiriik ning alkohol on seal keelatud. On vaid mõningaid erandeid. Kuurortlinnas Cox Bazaaris on võimalik paljudes kohtades ka rahulikult avalikult õlut juua ning ka mõnedes Dhaka viietärnihotellides saab baaris õlut ja kangematki. Olen korra ööbinud ka sellises luksushotellis, kuid sealse baari hindu nähes kadus isegi meie grupis olnud eesti miljonäridel joogiisu. Midagi jäi siiski kihelema ning nad pöördusid minu poole mõistlikuma hinnaga jookide küsimuses. Võtsin siis oma seljakoti ja suundusin mõistliku hinnaga jooke otsima.

Sõitsin mitme erineva tuk-tukiga ja püüdsin nende juhtidelt saada infot alkoholi ostuvõimaluste kohta. Kuna ma bengali keelt ei oska, siis oli info hankimine väga keeruline. Tuk-tuki juht, kes ei oska ei inglise ega eesti keelt, tahab teada, kuhu ma sõita soovin. Mina, kes ma ei valda ei bengali ega hindi keelt, soovin sõita ei-tea-kuhu. Vahetasin korduvalt erinevaid tuk-tukke ja üritasin juhtidele oma soove selgeks teha. Lõpuks leidsin ühe taipliku noormehe, kes enda arvates täpselt teadis, mida valge mees õhtuses linnas otsida võib ning sõitis ühte väiksesse kõrvaltänavasse ja juhatas mind õigesse majja.

Sisse astudes nägin hubast baari kus istus mitukümmend ilusat tüdrukut. Valget meest nähes saabus minu juurde kohe selle paiga omanik ning küsis ladusas inglise keeles, et keda ma sooviksin. Vastasin, et mitte keda, vaid mida, ja rääkisin oma õllemurest. Noormees ütles, et see ei ole mingi probleem. Täpsustasime kogust ja hindu ning ta palus mul veidi oodata.

Meeldivas seltskonnas möödus aeg kiiresti ning varsti toodigi mulle kotitäis õllepurke ja paar viskit väga mõistliku hinnaga. Hakkasin kaupa oma piisavalt suurde seljakotti toppima, kuid selgus, et viimased kaks õllepurki sinna enam ei mahtunud. Suure hädaga olin sunnitud need koos imeilusa tütarlapsega kohapeal tühjendama. Veidi kahju oli küll lahkuda, kuid ma ei unustanud, et olen ju tööl.

Väljusin meeldivast asutusest ja võtsin tuk-tuki. Seekord kulges vestlus juhiga lihtsalt ja selgelt, sest oskasin nimetada konkreetse sihtkoha ning väheseid Dhaka viietärnihotelle teavad kõik sõiduvahendite juhid. Hotelli juurde jõudes sisenesin oma kõliseva kotiga igaks juhuks tagauksest ning sõitsin liftiga üles eestlaste juurde, kes mind juba ammu kuivanud suudega ootasid.

Järgmisel hommikul lahkusime pealinnast ja võtsime suuna lõuna poole. Riigi peamised maanteed on kitsad ja auklikud ning mingeid kiirusepiiranguid seal ei tunnistata. Liiklus oli ülimalt tihe ja kõikides bussides kõõlus lahtisel uksel bussijuhi abiline, kes andis sohvrile märku harvadest möödasõidu võimalustest. Teeääred olid täis viimase sõidu teinud autosid.

Mere poole vaadates nägime kilomeetrite kaupa piki rannikut paiknevaid laevalammutuskohti. Euroopas on laevade lammutamise kohta igasugused eeskirjad ja see töö on kallis. Bangladeshis selliseid probleeme ei ole ja seepärast veetakse sinna igalt poolt kokku mahakantud laevu (Bangladeshi Nokia). Teeäärsetelt väiketurgudelt saab väga soodsa hinnaga kõikvõimalikke laevajuppe (näiteks täiesti töökorras moodul reisilaeva duši ja WC-ga).

Bangladesh on tuntud ka oma pidevate üleujutuste poolest (seal asub ka maailma suurima sademetehulgaga paik). Ükskord Bangladeshi põhjaosas sõites jättis unustamatu mulje silmapiirini ulatuv veeväli, kust paistsid välja ainult tellisetehaste korstnad.

Läbi kohutava liikluskadalipu jõudsime hilisõhtul mägedesse. Bangladesh on üldiselt erakordselt madal ja tasane maa, kuid riigi kagupiirkond on kõrgem ala, kus puutuvad kokku Bangladeshi, India ja Birma piirid ning seal asuvad ka kõrgeimad mäetipud. Kui Bangladeshi valdavaks rahvuseks on islamiusulised bengalid, siis selles mägipiirkonnas elavad mitmesugused hõimud, kes pooldavad vanu animistlikke usundeid. Ööbisime mõnusas jahedas mägikliimas, džunglibangalotes koos kõikvõimalike koduloomadega (gekod, konnad, alustassi suurused ämblikud, hiired, tsikaadid jt.) Sõitsime mööda mägesid ringi, nautisime ülalt avanevaid vaateid ja tutvusime kohaliku külaeluga. Paljud meist nägid esimest korda elus ananassi- ja riisipõlde.

Järgmisel päeval laskusime mägedest alla, suundusime ookeani rannikule ja sõitsime lõuna poole Cox Bazaari rannani. See on väidetavalt maailma pikim liivarand ning meil oli plaanis seal pika ja raske reisi lõpetuseks veeta paar mõnusat lõõgastavat päeva. Kohapeal selgus, et päikesepaistet seekord pole aga vesi oli siiski soe. Rannal jalutas sadu kohalikke, kuid peale meie ei olnud näha ühtegi kaugemalt saabunud turisti.

Kuurortlinn iseenesest oli tore oma rahuliku atmosfääriga (väikesed mõnusad poed, lahedad baarid ja kohvikud, idamaine turg kohaliku käsitööga jne). Erinevalt ülejäänud Bangladeshist ei esinenud selle islamiriigi kuurortlinnas alkoholiprobleeme.

Parimad tutvused tulevad ikka sellistes paikades, kus õlut pakutakse. Nii õnnestus mul tuttavaks saada kohaliku kooli ajalooõpetajaga, kes rääkis erakordselt head inglise keelt. Ta pakkus meile välja mitmeid huvitavaid ekskursioone. Kuna meie ametlik giid (oma viieteistaastase reisimisepraktika juures olen näinud sadu giide, aga nii lolli ja saamatut pole mu silmad veel näinud) ei suutnud ühtegi asjalikku pakkumist teha, võtsingi vastu uue sõbra ettepaneku.

Järgmisel hommikul juhatas ta meid kohalikku sadamasse. Juba sadam ise oli meie grupi jaoks tõeline elamus, sest erinevalt liivaranna hotellide ümbrusest kees seal tõeline elu ja meil oli plaanis külastada lähedalasuvat saart. Nagu nendes maades kombeks, tuleb kaptenile kõigepealt sõiduraha ette tasuda ning seejärel saab kapten mõnele tuk-tuki mehele anda kanistri ja ta bensiini järele saata. Kütuse ootamine ei olnud meile üldse tüütu, sest kõiki paelus eheda sadamamelu jälgimine. Kohati kippus see igapäevane sadamamelu katkema, sest kõigil kohalikel oli võimalus vaadata turismi tavamarsruutidelt kõrvale eksinud valgeid.

Tegime meeldiva paadisõidu saarele ja külastasime sealset budistlikku templit, kus parasjagu oli käimas üks oluline tseremoonia. Kahjuks rikkusime isegi oma vaikse ja viisaka sealolekuga tseremooniat, sest kõigi osalejate tähelepanu pöördus meie väikesele grupile. Tagasisõit saarelt oli ka meeldiv ning maailma pikimas liivarannas veedetud päevad ei unune.

Bangladesh sobib reisijatele, kes tahavad avastada midagi vähe tuntut ning on selle nimel valmis kannatama mõningaid ebamugavusi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga