Rendiautoga Lääne-Balkani maades (II osa) 2

Hommikul jätkus laskumine mägedest ja varsti paistis Montenegro pealinn Podgorica. Kuna ma ei olnud viitsinud mingisugust eeltööd teha ning ka linnaplaan puudus, asusin sihitult autoga mööda linna tiirutama. Podgorica on suhteliselt väike (umbes 160 000 elanikku) ning üsna kiiresti tekkis mingisugune ettekujutus linnast. Eelkõige torkas silma rohelus, puiesteid ja parke on linnas palju. Ka liiklus oli selles linnas veidi omapärane ja ristmikke ületati liiklusmärkidest ja foorituledest mitte eriti välja tehes. Podgoricast lõuna poole sõites viib tee läbi Shkoderi (Skadar) järve. Üle tammi järve teisele kaldale jõudes oli mul plaanis väikesele järveäärsele teele jõuda, kuid ühtegi ristteed ei paistnud. Viimasel hetkel märkasin väikest raudteeülesõitu ja tegin täiskiiruselt (pidurdada nii äkiliselt ei julgenud, sest autoderivi oli taga) vasakpöörde üle raudtee ja sattusin hotelli õue. Selgus, et just hotelli tagahoovist algabki otsitud maantee. Teeviitadega pole sealkandis lood just kõige paremad ning mõne kilomeetri järel peatas mind üks eksinud moega turist, et vene keeles teed küsida. Hiljem kohtusime nende Peterburi turistidega peaaaegu igas pildistamispeatuses. Pildistamiseks tuli pidevalt peatusi teha, sest tee tõusis järjest kõrgemale ja vaated järvele muutusid järjest maalilisemaks. Umbes ühe auto laiusel teel tuli tihti peatuda ja mõnda laiemasse kohta tagurdada, sest ühel pool oli mäesein ja teisel pool kuristik. Mingisuguseid piirdeid muidugi ei olnud ja päris algajatele mägedes sõitjatele ma seda teed ei julgeks soovitada. Ümbruskonna kõrgeimad tipud ulatuvad peaaegu 1600 meetrini ning kohati ronis järskude tõusude ja langustega tee ka üsna kõrgele. Puudusid teeviidad ja üsna tihti tuli ristmikel kaarte uurida. Ühel segasel ristmikul, kus naaberriigi kodanikud jälle teed küsisid, saatsin nad suvalises suunas minema. Kuna nad veerandtunni möödudes tagasi ei olnud, sain aru, et tegemist pole tupikteega ning julgesin ka samale teele keerata. Aeg-ajalt keeras tee järvest kaugemale sisemaale ja läbis ka külasid, mille ümber kasvasid erakordsed kastanimetsad. Lõpuks jõuab tee Albaania piirini ja pöördub seal lõunasse. Pöördekohal olevalt mäekurult on hea vaade Albaania linnadele ja küladele ning selge ilmaga ka Aadria merele. Seejärel algab laskumine mägedest ja tee jõuab Vladimiri asulasse. Kokku oli seda seikluslikku maanteed 71 kilomeetrit ning tee äärde jäi lugematu arv kirikuid ja kloostreid, mis paiknesid mägedes ja väikestel järvesaartel. Tee lõpul asendusid kirikud mošeedega ja tšernogoorlaste külad albaanlaste küladega. Ulcinji linnast keerasin loodesse ja sõitsin mööda rannikut edasi. Sobivat kämpingut ei õnnestunud leida ning pimeduse saabudes sai Sveti Stefanis tehtud kokkulepe ühe tee ääres ennast reklaamiva apartmendirentijaga. Toa koos köögi kasutamise võimalusega kauplesin 30 euro peale (lisaks ökomaks 2 eurot) ja selle ööbimiskoha suurimaks plussiks oli oma väikeselt terrassilt avanev merevaade.

Järgmise päeva suurimaks elamuseks oli Kotori külastamine. Linn asub Euroopa lõunapoolseima fjordi kaldal ja üsna omapärane on näha hiigelsuuri laevu peatänava ääres. Kitsas mägedevaheline fjord suurte kruiisilaevadega meenutab Norrat. Müüriga ümbritsetud vanalinn on hästi säilinud ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vanalinna kitsastel tänavatel oleks muidugi palju mõnusam jalutada kui seal parasjagu ei juhtu olema kolme laevatäit kruiisituriste. Fjordikallast mööda edasi sõites tasub peatuda ka ilusas väikeses Perasti linnas ning ka Herceg Novi jättis meeldiva mulje. Horvaatia piir ei olnud enam kaugel ning enne Horvaatiasse jõudmist oli kasulik kütuse- ja joogivarusid täiendada. Ööbimiseks sattus seekord piiriäärsetes mägedes asuv kämping Full Monte. Tegemist oli naturistide kämpinguga, kus kõik on täielik öko ja riiete kandmine pole eriti moes. Mõned külastajad kandsid riideid, kuid pererahvas ja mõned külastajad kämpingu territooriumil mingisuguseid riideid ei kasutanud. Ja tõesti, miks peaks hommikul duširuumi minnes hakkama riidesse panema, duširuumis jälle riided ära võtma ja pärast dušši jälle selga toppima? Ööbimine on seal telkides ja duširuum peamajas üldine. Hind on 15 eurot inimese kohta ning selle eest saab magada korralikus telgis (voodiriided hinna sees) ja ka hommikusöögi. Oma telki kaasa vedades saab hakkama 10 euroga. Pererahvas on pärit Inglismaalt ja nende väitel pole selles kämpingus eestlasi varem käinud.

 

Horvaatia piiril oli suhteliselt pikk järjekord ning Dubrovniku lennujaama jõudsin kokkulepitud ajast veidi hiljem. Ivica ei teinud sellest mingisugust probleemi (ega ka veidi väiksemast bensiinikogusest paagis) ning sõidutas mind oma autoga Cavtati linnakesse. Tahtsin pärast ringreisi veidi logeleda ning selleks valisin Cavtati, sest see on Dubrovnikuga võrreldes odavam ja vähem rahvastatud ning ka lennujaam on lähemal. Kuna auto äraandmisega oli kiire, siis ei saanud ma Cavtatis öömaja otsingutele eriti aega kulutada ja võtsin esimese ettejuhtuva apartmendi. Valikut ei tulnud kahetseda, mugav tuba duširuumi, köögi ja avara terrassiga maksis 30 eurot/öö. Terrassil laua kohal rippusid küpsed viinamarjakobarad, aias jalutasid kilpkonnad ja kööki trügis pidevalt näljane kass. Cavtat on lahe väikelinn paljude mõnusate ujumiskohtade ja kõrtsudega. Järgmisel päeval külastasin ka kuulsat Dubrovniku linna, kuid erilist vaimustust see linn minus ei tekitanud. Vanalinn on tõesti ilus, kuid häirivaks teguriks kujunes meeletu turistide mass ja jookide hinnad. Bussipilet Cavtatist Dubrovnikusse maksis umbes 3 ja laevapilet Dubrovnikust Cavtatti 7 eurot. Cavtat on Dubrovniku lennujaamast ainult 6 km kaugusel, kuid huvitaval kombel puudub nende vahel bussiühendus ning lennujaama pääseb ainult taksoga (100 kunat ehk 14 eurot).

 

Kokkuvõttes julgen läbitud marsruuti ka teistele soovitada. Loodus on ilus, väikelinnad hubased, söögid head ja õlu odav. Hamburgeri asemel tasub proovida kohalikku kiirtoitu burek (taigna sees liha või kodujuust jne.). Kõigi nende riikide kohalikud õlled on joodavad ja eriti hea mulje jättis Sarajevo tume. Ma pole küll tumeda õlle sõber, kuid see õlu meeldis isegi mulle. Pärast ühe pudeli ostmist ja degusteerimist tekkis soov seda veel osta, kuid millegipärast ei õnnestunud seda õlut enam ühestki poest leida. Meeldivad on ka kohalikud kangemad napsud, mille üldnimi on rakija. Neid jooke tehakse erinevast toorainest ja vastavalt sellele on joogi nimeks slivovica (ploomidest), lozovaca (viinamarjadest), medica (meest), smokvovaca (viigimarjadest), orehavaca (pähklitest) jne. Rakija kangus on 40-70° aga tänu heale maitsele ei anna see kangus ennast esialgu tunda. Mulle maitses kõige rohkem pähklipuskar. Kohalikku rakijat ja veini saab osta teeäärsetelt müügilettidelt või ka poest. Nendes maades ei ole ka puuviljade otsimise ja ostmisega vaja eriti vaeva näha, sest nii külades kui ka linnades leidub igal pool puid ploomide ja viigimarjadega ning keegi ei pane pahaks mõne vilja suhupistmist. Paljudes kohtades oli teeäärsetes mägedes kasvamas näha ka salveid ja rosmariini. Kogu reisi jooksul kulgesid piiride ületused mõne minutiga ning reisijad ei pidanud isegi autodest välja tulema, piisas ametnikule läbi akna ID-kaartide ulatamisest ning mõnel piiril polnud sedagi vaja. Bensiin 95 maksab Horvaatias umbes 1,4, Bosnias 1,2, Montenegros 1,38 ja Horvaatias 1,4 eurot/liiter. Peugeot oli ökonoomne auto ning selle 1000 km peale kulus ainult 50 liitrit bensiini (koos järskude tõusudega mägiteedel ja linnades tiirutamistega). Kohati võib veidi tüli tekitada kohalike keelte mittetundmine, kuid ka sellega saab hakkama.

 

2 KOMMENTAARI

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Need mägiteed vist pimedas läbimiseks päris ohtlikud, võib kergesti kuristikku pudeneda.

  • Meeli Härmson kommenteeris

    SUUR TÄNU, ARNE…..olen neid paiku nautinud…. 2 – 3 korda…..aga soovin veel ja veel…..!!!…..Imeliselt hõrk on mu meeltele see piirkond ja Su lugu meenutas paljutki…..!…..Rõõmsaid uusi kulgemisi Sulle…..mina taotlen järjekordset lendu Jadraniäärde……

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *