Rendiautoga Lääne-Balkani maades (I osa) 1

Augusti viimasel nädalal tegin tiiru Lääne-Balkanil ja heitsin põgusa pilgu endise Jugoslaavia vabariikidele (Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia, Montenegro).

Horvaatia on küll Euroopa Liidu liige (alates 01.07.13.), kuid näiteks soomlased seda vist veel ei tea, Helsingi lennujaamas on Horvaatia lennud paigutatud eurotsoonist väljapoole ja tuleb läbida passikontroll. Maandusin Dubrovniku lennujaamas ja suundusin kohe parkla taga asuvate autorendifirmade putkade juurde. Olin eelneva kirjavahetuse tulemusena saavutanud kokkuleppe eestlaste suure sõbra Ivicaga. Ivica juhib firmat nimega Peugeot Club ning pakub rendiautosid Dubrovniku soodsaima hinnaga. Tema kodulehel on küll kirjas, et A-klassi masin maksab 20 EUR/päev, kuid tegelikult ikka nii odavalt ei saa. Ivica ise väidab, et see number on ainult klientide meelitamiseks ning tegelik hind on poole kallim. Eriti tõstis hinda minu plaan viie päevaga 1000 km läbida ning ka Serbiat külastada. Montenegro ja Bosniaga pole probleeme, kuid Serbiasse ta oma autosid hästi lubada ei taha. Ivica kinnitas, et Dubrovniku ümbruses töristamiseks võib ta mulle küll palju odavama (aga ka kehvema) auto anda, kuid minu kavandatud marsruut vajab head autot. Suure kauplemise peale sain auto hinnaga  35 EUR/päev, kuid see oli teistest rendifirmadest ikka veel soodsam. Saadud Peugeot 208 oli tõesti korralik – 1,6 mootor ja läbisõit ainult 13 000 km.

Lennujaamast alustasin teekonda piki rannikut põhja poole ja möödusin Dubrovnikust. Selle asemel, et autoga linnas seiklema hakata, plaanisin reisi lõpul seal ilma autota aega veeta. Tee kulges piki mäenõlva, ülevalt avanesid ilusad vaated merele ja Dubrovnikule ning üsna ruttu saabus Horvaatia piir. Bosnial on 20 km merepiiri ning see lõikub Horvaatiasse jagades riigi maismaaosa kaheks. Seepärast tuleb autoga Dubrovnikust Spliti poole sõites läbida ka Bosniat. Õnneks kulgevad piiriformaalsused mugavalt ja kiiresti ning tavaliselt piirivalvur lihtsalt viipab käega, et sõida ilma dokumente näitamata läbi. Bosnial on mere ääres ainult üks linn ja selle nimi on Neum. Tegime seal väikese ujumispeatuse ja nautisime sooja merevett. Soovisin ka valuutat vahetada ja Bosnia teedekaardi osta, kuid mingisugust valuutavahetust ei õnnestunud leida. Neumi linnaga lõppes Bosnia ning algas uuesti Horvaatia. Opuzeni asulast keerasin paremale ja hakkasin Mostari poole sõitma. Jälle Bosnia piirile jõudes lootsin seal valuutavahetust leida, kuid piiri ääres midagi sellist ei märganud. Tee kulges  mööda Neretva jõe orgu ning piirilt Mostarisse on ainult 45 km.

Mostaris alustasin öömaja otsimisest. Tahtsin mõistliku hinnaga tuba vanalinna lähistel ning Bulevari tänavalt leidsin suure hulga mitmesuguseid majutusasutusi. Seal oli hotelle, hosteleid apartmente jne. peaaegu igas majas. Pärast tubade ja hindadega tutvumist, tundus parimana pansion Mostar Inn, kus tuba maksis 30 eurot. Lisaks mõnusale toale ja korralikule duširuumile sai valiku puhul määravaks suur vaiksesse siseõue avanev rõdu. Maja perenaine muidugi inglise ega vene keelt ei osanud aga see ei olnud suhtlemisel probleemiks. Pärast auto hoovi parkimist oli piisavalt aega ka Mostari vanalinnaga tutvumiseks. Iga linnaga tutvumine peab algama kohalikust õllest aga Mostaris tekkisid sellega probleemid. Kuidagi ei suutnud ma leida võimalust kohaliku raha vahetamiseks ja eurosid ei tahetud ka eriti vastu võtta. Bosnias saab raha vahetada pankades ja postkontorites, kuid tegemist oli laupäeva õhtuga ja kõik olid muidugi suletud. Vantsisin mööda vanalinna peatänavat kuni lõpuks õnnestus leida üks suveniiripood, kus vahetati ka valuutat. Kurss oli 1,956 Bosnia marka ühe euro eest ehk ümmarguselt 1:2. Kohalik raha taskus, ronisin ruttu ühele katuseterrassile lootes seal kuulsale Mostari sillale avanevaid vaateid nautida. Vaated olid sellest kohvikust tõesti võrratud aga kahjuks ei olnud seal ühtegi teenindajat. Kuiva suuga kaua ei pildista ning tuli uuesti alla ronida ja sobivam koht leida. Lõpuks istusin jõe kaldal silla all ja aklimatiseerusin Sarajevo õllega. Kohavalik osutus erakordselt heaks, sest mul õnnestus kaamerasse püüda ka üks sillalt alla hüppav mees. Korralikku Bosnia teedekaarti ma ikka veel kusagilt ei leidnud.

Hommikusöök pansionis oli üsna meeldiv (vorst, pasteet, erinevad juustud, ülihead pirukad, arbuus, kohvi, tee jne) ning võimaldas alustada edasist teekonda. Sarajevo ei olnud kaugel (99 km) ning lõuna paiku saime Bosnia pealinnaga tutvuda. Paljud rändurid on hoiatanud Sarajevo mustlaste ja autovaraste eest, kui päise päeva ajal seal küll midagi kahtlast silma ei puutunud. Sarajevost kavatsesin Romanija ja Rogatica kaudu Višegradi sõita, kuid sattusin eksikombel Goražde teele. Eksitust ei tulnud kahetseda, sest see väike tee andis toreda elamuse. Mägedes looklev tee pakkus palju ilusaid loodusvaateid ja miinivälju. Enne Višegradi õnnestus lõpuks ka Lääne-Balkani kaart osta (eraldi Bosnia kaarti ma ei leidnudki). Višegrad on kena väike linnake Drina jõe kaldal. Ööbimispaigaks sattus seekord jõeäärne motell Okuka, kus tuba maksis 30 eurot ja terrassilt avanes vaade jõele ja linnale.

Hommikul jätkus sõit Serbia poole ja üsna Višegradi lähedal jäi tee äärde ilus Dobruni klooster. Piiriületus läks jälle lihtsalt (ökomaks 2 eurot) ning Serbia poolel asuv Mokra Gora küla tasus ka peatumist. Erinevalt Bosniast sai siin kohe esimeses külapoes Serbia raha vahetada (1 euro eest sai umbes 100 Serbia dinaari). Mokra Goras on vana raudteejaam, mis on korralikult restaureeritud ja hotelliks tehtud. Samas saab näha ka vanu vedureid ja vaguneid. Užicest keerasin auto lõuna poole ja võtsin suuna Montenegrole. Teeäärne loodus oli üllatavalt vaheldusrikas ja lisaks metsastele mägedele oli näha ka kuiva steppi. Vaatamata keeleprobleemidele õnnestus ühes teeäärses kõrtsis süüa ka kogu reisi kõige maitsvam praad. Veel paar peatust arbuusi ostmiseks, poes käimiseks jne. ning juba sabuski Montenegro piir. Lõiguke Serbiat sai läbitud ilma tankimata (piirkonna kalleim bensiin) ja ööbimata. Montenegros oli vaja kõigepealt bensiini võtta ja siis öömaja leida. Bensiini hindu vaadates selgus, et kogu riigi tanklates kehtisid ühesugused hinnad ja bensiini 95 liiter maksis igal pool 1,38 eurot (Montenegro ei ole Euroopa Liidus, kuid kasutab eurot). Öömajaga oli asi keerulisem, sest tee ääres midagi sobivat silma ei hakanud. Surmakanjonisse jõudes läks pimedaks ja hakkas vihma sadama. Kindlasti oleks see tee päevavalgel huvitavam olnud. Lõpuks paistis tee ääres hotell Mediteran. Tuba oli küll kallivõitu (40 eurot), kuid selle eest ilus ja mugav. Auto sain parkida siseõue viinamarjade alla.

 

1 KOMMENTAAR

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *