Elamusreis Vietnami ja Kambodžasse 13

Järgnev reisikirjeldus viis kolme eestlast (Kirsten, Ahto ja Alar) Vietnami ja Kambodžasse 28. dets. 2004– 17.jaanuar.2005. Otsustasime kaasa minna esimese lennupiletite kampaaniaga septembris, kui pakuti lende Helsingist Heathrow kaudu Hong Kongi. Kuna mina polnud ka Hong Kongis varem käinud, polnudki see perspektiiv väga kehv. Hiljem tuli veel kaks kampaaniat, kus oleks vabade kohtade olemasolul parema logistika saanud Tallinn- München- Bangkok. Välja olime ostnud lennupiletid ka liinidel Hong Kong- Hanoi sinna minnes ja Phnom Penh-Saigon ning Saigon-Hong Kong tagasi tulles.Planeerisime oma reisi eelnevalt 80% ulatuses, kuid jätsime endale vabad käed muudatusteks, ei sidunud end hotellidega. Olime teinud veidi kodutööd, küsitlenud sõpru, kes sealkandis varasemalt käinud ja ise ka Lonely Planetit lugenud. Me teadsime, millisesse firmasse Hanois pöörduda (Handspan on OK) ja sealt ostsime 3 päevase giidiga tuuri Sapas. Teadsime ka seda, et grupp komplekteeritakse kuni 6 inimest, st. meiega liitub paar võõrast. Reisi saab ka teha täiesti omal käel, mis oleks ehk veidi odavam, kuid aja mõttetu raiskamine ja närveldamine ei tasu end ära. Saime endale kaks kaaslast, kellest Albrecht oli 49 aastane saksa ärimees ja 24 aastane Jon Kanadas sündinud Hiina päritolu Austraalia üliõpilane. Saime kiiresti väga hea klapi (mida väga sageli ei juhtu, kuna me ei viitsi iga pisiasja peale võltsilt ohata wonderful või amazing ja see ajab tavaliselt turistid segadusse, arvatakse, et meil on koduigatsus). Matkakaaslased kujunesid selle reisi parimateks, kellest ka hiljem palju head rääkisime. Tao Cai on lõpp-peatus, kuhu rong Hanoist viib ja sõitsime sinna kogu öö. Hommikul sõidutati meid bussiga üles mägedesse Sapasse, mis on ilus väike mägilinnake. Hea fantaasia korral meenutab see isegi Šveitsi mägiküla. Sealt liitus meiega kohalik giid, kes suht OK inglise keelt purssis ja alustasime oma 3 päevast jalgsimatka oru nõlvadel. Me ei pidanud oma sööki kaasa tassima, kuna peatuskohad olid ette planeeritud ja kinni makstud, samuti ka nn homestay ehk kohalike kodus ööbimine. Kindlasti saab ilma igasuguse planeeringuta igas majas öömaja, kuid seal on oma riskid… Nimelt majutatakse välismaalased kohalikest oludest parimates ja puhtaimates majades, mis küll küüni mõõdu vast välja annavad, kuid ega sealkandis rohkem ei ootagi. Käisime vabalt ka teistes majades, kuid seal on valdavalt kõik loomad ja linnud koos, mis tähendab automaatselt kubemesatikaid. Olen seda kogenud korra Afganistanis, kus teadmatuses magasin sellises kohas, järgmine päev oli üks õudne kratsimine… Uue aasta vastuvõtmine oli oluline rohkem meile- turistidele, kuna nemad seal peavad uut aastat veebruaris. Sellegipoolest oli meil peomeeleolu ja sõime kohalikus mõttes head-paremat, olin tassinud kaasa ka Hanoist hangitud Šampuse, mis riisiveini kõrval meeleolu ülendas. Matkal saatsid meid aeg ajalt kohalikud kauplejad ja lapsed, kes uudistasid valgeid ja suuri inimesi. Seal piirkonnas elasid inimesed, kes olid täiesti erinevad inimestest, keda ülejäänud reisi jooksul kohtasime. Nägime põhiliselt kolme erinevat hõimu. Red Zhao hõimuliikmed olid väga sarnased inkadega Peruust, ka riietusid sarnaselt, punane värv oli domineeriv. See oli väga kummaline. Teine enamlevinud hõim on H`Mong, kes kandsid peamiselt indigo siniseid rõivaid ja naised sidusid endale huvitavaid sääriseid (veidi nõuka sõjaväe „bartjankade kombel). Kolmas hõim, keda kohtasime oru lõpus, olid Thai inimesed, kes ainukestena ei püüdnud meile midagi müüa ja tundus, et nad ei pidanud seda väärikaks. Usk sealkandis oli valdavalt budism, kuigi silmapaistvaid templeid me seal ei kohanud. Ju siis pole nende usk piisavalt tugev või piirab võimalusi vähene raha. Ilm oli seal külm, +7-10 kraadi vahel, mis tähendas, et koos rongisõiduga ei saanud me fliisi ja jopet seljast ära 4 öö järjest, H`Mongi lapsed olid aga valdavalt paljajalu või plätadega ja beebid olid lausa palja tagumikuga (et mitte pükse märjaks lasta). Öösel langes temperatuur +5 kraadi peale ja hiljem lugesime lehest, et see oli nii külm, et 5 vesipühvlit oli Sapas külma kätte koolnud. Teisel päeval liitus meie grupiga üks Šveitsi naisterahvas koos oma giidiga ja ta kurtis viimase rumaluse üle. Peagi saime aru, kui viisakalt oli see naine ennast väljendanud, sest giidi lollus oli kirjeldamatu. Seega saime aru, kuidas meil enda omaga oli vedanud. Üks huvitav seik vana aasta õhtul, kui olime kohustuslikud 7 ringi riisiveini ära joonud ja meie Dõki nimeline giid purju jäi, siis viis ta jutu poliitikale ning küsis, kas me Leninit teame ja mis me temast arvame. Minu isiklik arvamus temast pole just kõrge, kuid õnneks ei jõudnud ma ennast väljendada, sest giid vastas ise oma küsimusele südantlõhestava lauluga Ho Chi Minhist (Vietnami Lenin, kes viis läbi sotsialistliku revolutsiooni eelmise sajandi neljakümnendatel) ja Sotsialistlikust Vietnamist. Ta tänas südamest NLiitu abi eest, mida nad on neile osutanud nii sõjalises kui ka majanduslikus mõttes. Hakkasin mõtlema, et see on täiesti mõistetav, kuna NLiit pole ju kunagi Vietnami okupeerinud, on alati eemal seisnud ja justkui aidanud. Meie ajalugu ju sootuks teistsugune. Hiljem nägime ka mitmeid vene päritolu veoautosid ja vene sõjaväe džiipe põhja Vietnamis. Muide, on oluline teada, et Vietnam on läbi aegade koosnenud kahest keisririigist, mis jagasid maa pooleks (piir jookseb Huest veidi lõuna poolt). Nad on pidevalt läbi ajaloo sõdinud omavahel. Viimase sõja amidega võitsid NLiidu abiga põhja vietnamlased ning nüüd domineerivad nemad kogu riigis. Lõunavietnamlased olid enamuses amide poolel ja kui viimased sõja kaotasid ja lausa paanikas põgenesid lennukite ja kopteritega, siis kohalikud püüdsid ka ise põgeneda või oma sülelapsi kopteritesse loopida, et neid surmast päästa ja ehk ka tulevik kinkida. Sapast tagasisõit kujunes üle 3 tunni pikemaks, kui oli sõiduplaanis. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid olime ära maksnud ka järgmise reisi Halong Bay`sse, kuhu buss sõitis 5 tundi. Organiseerijatel oli õnneks info olemas ja meid oodati siiski ära. Meiega samas bussis sõitis ka Jon, kuigi hiljem me paiknesime erinevatel laevadel. Laeva ülejäänud seltskond oli üsna igav (kokku 8 reisijat meile lisaks) ja suhtlemist meie vahel ei tekkinud. Laev oli samas mugav ja saime end lõpuks pesta ja kasida. Polnud 4 ööd jopet seljast saanud. Mina armastan mereande ja mulle avanes seal paradiis, sest meile pakuti igasugu krabilisi söögiks, mida varem näinudki polnud. Halong Bay on seetõttu maaliline paik, et Lõuna Hiina lahes paikneb üle 3000 kaljusaarekese, mis on rohelised ja kus inimesi ei ela. Pilt on maaliline ja pilt ise kuulub world heritage hulka. Laevad, millega turiste veetakse, on mugavate kajutitega ja neil on ka 2 purjemasti, kuid liikumine toimub mootori abil. Korra heisati ka purjed (ilmselt pildistamise jaoks), aga mulle tundus, et neist poleks piisanud laeva liikuma saamiseks. Laev peatus ühel saarel, kus ronisime koobastesse. Kaks esimest olid tavalised, kuid kolmandasse sisenedes jäi üllatusest hing kinni, sest see oli niiiii suur ja avar, et täielikult muutis minu ettekujutust koopa olemusest (näiteks Piusa koopad). Kuidas see kalju üldse koos püsis, kui ta seest täiesti tühi oli? Edasi sõitsime ühte lahesoppi, kuhu ööseks ankrusse jäime. Plaanis oli ette nähtud ujumine meres, kuid kuna ilm oli kehva, siis keegi meie laevas ega ka teistel laevadel (mis olid kõik samasse lahte kogunenud) ei mõelnud tõsiselt ujumisele. Välja arvatud kolm eestlast… Tundsime huvi, mitu kraadi vesi on ja saime vastuseks 12… Kui me vette hüppasime, siis oli üllatus suur, kuna vesi osutus vähemasti 20 kraadiseks. Nii me siis sulistasime seal nagu hülged ja ehmunud inimesed pildistasid ja pärisid meie päritolumaa kohta. Niisiis olime teenimatult kangelaste staatuses. Halong Bayst Hanoisse naastes organiseerisime järgmiseks hommikuks lennupiletid Da Nangi. See oli reisi 3. osa, kus veetsime 2 ööpäeva. Vaatamisväärsustest on seal marmormägi, mis ongi üleni marmorist. Mäe otsa on ehitatud mitmeid suursuguseid templeid ja üks võimas pagood, mis oli väärtus omaette. Sealkandis oli juba palju budamunki liikumas näha. Nagu arvate võite, elatub kogu linnmarmori töötlemisest ja skulptuuride lihvimisest. Ülevalt mäe otsast vaadates on kogu linn kaetud valge tolmuga ning saagide ja lihvimismasinate vinguvad helid saatsid meid kõikjal kogu ööpäevaringselt. Marmorkujusid olid pungil täis kõik ärid, alates pisikestest mungakujudest kuni inimesest kõrgemate lõvikujudeni. Hinnad imeodavad, aga kahjuks endasuurust lõvikuju oleks olnud raske kaasas tassida. Postiga saatmise oleks olnud kordi kallim kuju enda hinnast. Niisiis sõitsime taksoga edasi Hoi Ani, kus on võimas mererand ja vanalinn, kus palju ilusaid templeid. Piirkonna sümbol on Mi Son, mis tähendab ilus mägi ja seal paiknevad IV sajandil loodud templite varemed. Templite ehitamise ajal oli valitsenud matriarhaat ja seda ilmestasid kõiksugu kujud ja ohvrikivid, mis olid kujundatud naise anatoomia järgi. Üks kummaline detail oli see, et templi ehitamise ajal polnud veel teada, et maakera on ümmargune. Naise üsa pühitsetud vee anumana oli kujutatud ruudukujulisena. Kurb oli näha ja kuulda sellest, et viimases sõjas olid VC-d (viet congid) oma laagri teinud templitesse just selle arvestusega, et amid ei ründaks, kuid nad eksisid. Saadeti peale B-52 d, mis korralikult piirkonna üles kündsid. Praegugi oli veel näha 3meetri sügavusi pommikraatreid haigutamas templite vahel. Seal ära käinud, põlesime soovist näha Vietnami majanduspealinna Saigoni ehk Ho Chi Minh Cityt, millest palju filme nähtud, muusikale ja lugusid kuuldud. Saigon võttis meid vastu juba sootuks teistsuguse temperatuuriga kui eelmised paigad. See küündis meeldivalt +30 soojakraadini ja siit edasi kulges reis lühikestes pükstes. Organiseerisime kärmelt linna keskusesse hotelli ning ostsime reisi järgmiseks päevaks. Varahommikul suundusime pisikese seltskonnaga linnast välja ja tee viis meid ühte huvitavasse templisse, mille asukad olid Caodai usulised. Tähelepanuväärsed on nende ülikirevad pühakojad, kus missat peetakse 4x ööpäevas, kell 6.00, 12.00, 18.00 ja 24.00. missa kestab 20 minutit ja nii kogu aeg lõpmatult… Nägime keskpäevast missat. See usk sai alguse 1926 aastal ja nende usk on segu erinevatest nagu hinduism, budism ja veel palju muud. Nad nimetavad ennast kolmanda alliansi täideviijateks jumala ja inimkonna vahel (esimene allianss oli Mooses, teine Jeesus Kristus). Neil on 3 pühakut: Sun Jat-Sen Hiina revolutsiooni liider 1911a, Victor Hugo (!) prantsuse kirjanik ja Nguyen-Binh-Khiem Vietnami esimene poeet. Kuigi neid värve ja ehitisi oli ilus vaadata, pidavat neil vietnamlaste seas narrikuulsus olema, ei tea… Sealt sõitsime edasi Chu Chi tunnelitesse, kus VC-d elasid ja sõdisid amide vastu viimases sõjas. Tee peal möödusime kohast,  kus oli fotografeeritud üks tuntud  Vietnami sõja pilte, millest on sümbol saanud. Umbes 10 aastane tüdruk jookseb pildistaja suunas hirmunud ja õudust täis näoga, tal on riided napalmida ära sulanud, temast vasakul jookseb tema 6 aastane vend, kes on samal põhjusel paljas. Taamal lõhkevad pommid džunglis. See naine elab ikka veel (Kanadas, nüüdseks juba surnud), tema vend oli aga ühe kuu eest surnud. Tunneleid hakati kaevama juba Prantsuse sõja ajal, kuid tõelise hoo sai see sisse ikka amide ajal. Kokku on tunneleid kaevatud 248 km ja amid ei teadnud pikka aega sellest midagi. Meile anti ülevaade arhitektuurist ja kaevamistehnikast. Kui amid hiljem peamise tunnelite piirkonna avastasid, siis saadeti peale jällegi pommitajad B-52 ja tümitati džunglit täiega, samuti lasti napalmil voolata. VC-d aga olid kavalad, nad kaevasid oma tunnelid amide baaside alla, et nood pommitada ei saaks. Tähelepanuväärne on seegi, et amid ei kaotanud ühtegi lahingut selles sõjas, aga sõja kaotasid sellegipoolest… ka meid lasti tunnelisse, algul paari meetri sügavusele ja paarikümne meetri pikkusesse. Kui aga julgust piisavalt oli tekkinud, siis suunati meid 120m pikkusesse urgu 6m sügavusel ja pean siinjuures tunnistama, et oli äärmiselt vastik ja õudne.  Oli pime nagu saatana kõhus kusjuures minu digikaamera ekraan oli taskulambiks selles klaustrofoobses urkas. Kuidas nad küll seal elada suutsid ligi 10 aastat? Edasi näidati meile erinevat tapatehnikat, millest püüniste näidised olid verd tarretama panevad. Oli võimalik ka erineva kaliibriga relvadest lasta, aga loobusime sellest. Tagasi Saigoni jõudsime 18.00 paiku ja nägime meie jaoks suhteliselt haruldast liiklust äärelinnas, mis oli erakordselt tihe just motikate tõttu. Üldse pidi vietnamlaste 80 miljoni inimese kohta riigis olema 20 miljonit mootorratast. Imestama pani meid liikluskultuur nii Vietnamis kui ka hiljem Kambodžas. Nimelt käib sõitmise juurde pidev tuututamine, igal võimalusel antakse signaaliga märku enda liikumisest. See paistis kõrvalt justkui oma eksistentsi õigustamisena, et ma ikka olen olemas, kui suudan signaaliga teiste thlp võita. Aega ajalt tegid uhkemate autode omanikud minu hinnangul lausa sigadusi, kui peateele ette keerati või möödasõitu takistati. Hämmastama pani aga sealjuures juhtide rahulikkus, mitte kordagi ei saatnud huligaane kurjad pilgud, hõiked ega näpunäitamised. Mitte sinnapoolegi. Valitses tõeline tolerants inimeste vahel. Loodan, et see mälestus ka minu kui autojuhti positiivse jälje on jätnud. Ühes peenemas kohas õhtust süües olime tunnistajaks, kuidas hiidkrevette õigesti serveerima peab. Nimelt toodi suur klaasnõu täis elavaid krevette meie laua äärde, kallati piiritusega üle ja pandi põlema. See tegi nad uimaseks, misjärel heideti nad keevasse vette ja seejärel taldrikule. Teadagi olid nad erakordselt värsked ja maitsvad. Järgmisel päeval šoppasime linnas ringi ja külastasime ka militaarset täikat. Ostsime sealt Andrusele Zippo tulemasina, millel peal graveeringud. Müüja sõnul võetud hukkunud amilt, mine tea… järgmisel hommikul lendasime Kambodžasse Siem Repi. Huvitav, kuid samas ebameeldiv detail lennupiletite juures on see, et kui Vietnami siselennul maksab ~1000km lendu ~60 USD, siis Siem Repi, kuhu on hinnanguliselt ~400km, maksab pilet 110 USD. Ilmselt lendavad sellel liinil ainult välismaalased või kohalikud rikkad. Kohale jõudsime 40 minutiga ja lennukist väljudes olime meeldivalt üllatunud, kui meeletu leitsak meid endasse mähkis. Temperatuur taksojuhi sõnul oli uskumatud +38 kraadi, kuigi olime põhja poole lennanud. Olles ära klaarinud viisaformaalsused (25 USF piirilt ostes), organiseeriti meile 5 USD eest ametlik takso, mille juht meid hiljem 3 päeva sõidutas. Oli äärmiselt sümpaatne noormees, kes hästi inglise keelt valdas ja hiljem, kui olime pisut usaldust võitnud, meile oma eluloo ja riigi poliitilise situatsiooni ära rääkis. Ta oli khmeer ja pärit külast, kus ta oma vanemate ja õe-vennaga väikses hütis elasid ja riisi kasvatasid. Noormees oli läinud linna õppima vanemate keelust hoolimata, lõpetas tasulise keskkooli (töötades öösiti hotelli adminina ja muudel tööotstel, et kooliraha teenida) ning autokooli, mille load läksid talle maksma reisi Phnom Penhi + 170 USD. See on sealkandis tavakodanikule ülisuur raha, kuid see võimaldas tal saada taksojuhi ameti. Takso, mille üle ta väga uhke oli (ei kuulu loomulikult talle), oli 1990 a Toyota Camry ja tema väitel maksis see 4000 USD (mis tähendab, et isegi palju pruugitud auto hankimine on maapoisile peaaegu võimatu). Niisiis oli ta teinud oma seisuses eduka karjääri ja vanemad olid tema üle uhked. Samal ajal, kui ta on hea ameti saanud, korjab ta raha ülikooli astumiseks (turismi korraldamise alal(, mille õppeaasta maks on 400 USD ja 25 aastane mees elab linna lähedal (5km) üürikorteris koos kahe teise taksojuhiga (kuhu ta igal õhtul jalgrattaga sõidab) ja kulutavad koos päevas kokku ~1 USD, süües peamiselt paljast riisi!!! Nüüd tahab tema noorem vend sama tee jalge alla võtta. Vot niimoodi elavad kuskil täna nüüd ja praegu inimesed. Järgmisel päeval kavatsesime üle vaadata Angkor Wat`i templid, kuid samal päeval jõudsime külastada veel krokodilli farmi, mis rahustas maha minu põlguse inimeste üle, kes krokodilli- või maonahast esemeid kannavad. Keegi ei küti tänapäeval massiliselt (vähemast sealkandis) krokodille ja ei ohusta liiki, vaid nad kasvatatakse üles farmis täpselt samamoodi nagu sead ja veised. Kui inimesed seda ei aktsepteeri, siis tuleks loobuda igasuguse liha söömisest ja nahkesemete kasutamisest, kuid see on vastuolus loodusseadustega. Niisiis otsustasin ka mina rahuliku südamega mõned krokodillinahast esemed soetada. Hilisõhtul viis takso meid linnalähedasse suurde halli, kus toimus buffet stiilis õhtusöök koos rahvatantsuga. Buffet maksis 11 USD ja pakkus vabas valikus ja koguses Vietnami, Kambodža, Hiina, Korea ja Jaapani kööki. Sõime endid ümmarguseks. Tants oli samuti meeldiv, esinejateks peamiselt orbudekodu suured kasvandikud, kes tegid oma tööd hästi ja olid ka ise lummavad ning kenad. Järgmisel hommikul alustasime kella 9.00-st Angkor Wat külastamist, kus inimesed veedavad tavaliselt 3 päeva. Meie tunnistasime oma harimatust ning ettevalmistuse puudulikkust ja piirdusime ühega. Sellest piisas täielikult ülevaate saamiseks, kuigi vaatamisväärsused olid võimsad. Eriti hämmastas tõik, et kõik seinad templitel olid kaetud imepeene graveeringuga, aga seinapinda kokku oli nii mõnigi hektar. Ajaloost on teada, et templid ehitati VIII sajandil, kusjuures ehitusmaterjaliks olev liivakivi veeti kohale 75-100km kauguselt nii laevadega mööda Mekongi jõge kui ka elevantidega, keda oli ehitusel paar tuhat. Muide, nad olnud sõjajalal Vietnamis Mi Sonis paiknevate hõimudega (millest oli eespool juttu), kuigi vahemaa oli ligi 1000km. Templite kirjeldamisega siin mina hakkama ei saaks, seda peaks eraldi raamatust lugema. Elu lakkas templites XV sajandil ja taas tuldi (avastati) tempel 1860 aastal. Kuni eelmise sajandi alguseni oli kogu piirkond džungli alla jäänud ja läbi kasvanud, täpselt nagu Indiana Jonesi lugudes. Fantastilised ja võimsad tunded valdasid mind seal templites… Templeid on tänapäeval palju rüüstatud nii punaste khmeeride poolt kui ka kunstikaupmeeste tellimusel, kuid õnneks on ehitisi ja kujusid nii palju, et varastatud detailide puudumine väga silma ei torkagi. Samuti käib suure hooga restaureerimine. Järgmisel päeval käisime väikese paadiga ühel järvel vaatamas, kuidas elavad vee elanikud oma parvedel ja majakestes, mis seisavad jalgadel. See oli üks tülgastav vaatepilt. Asi selles, et vesi järves on läbipaistmatu pruun-kollane ning kogu elu toimus selle vee ümber-sees-peal-all. Sealt said kohalikud elanikud oma söögi kalade näol, seal nad pesid ennast ning lapsed jahutasid-hullasid järve pruunides voogudes… Sinnasamasse tegid nad ka oma ihuhädad. Hais oli tappev, kuid meie taksojuht sõnas, et just selle lõhna puudumine ei lase külaelanikel kolida linna, nad hakkavad sellest puudust tundma! Ettekujutus puhta vee tähtsusest inimesele jõudis seal järvel viibides täielikult teadvusse. Järgmisel hommikul kell 7.00 kiirkaater ankru Siem Repis (laev nagu Sputnik või Raketa Emajõel ennemuiste) ja suundus Phnom Penhi. Sõit kestis 5 tundi ja maksis 25 USD. (Angkor Wat 1 päeva pilet maksis 20 USD ja 2 või 3 päeva 40 USD. Takso hind päevaks oli 25 USD, hea hotellituba 2-le konditsioneeriga ja buffet hommikusöögiga oli 40 USD). Reis Phnom Penhi möödus üllatavalt kiiresti, liiati veel kaatri vööritekil päikest nautides. Meeldiv tuul jahutas kõrvetavat päikesekiirgust, mis suurendas põletusohtu, kuid ei hoolinud sellest. Pealinna jõudes oli ootuspäraselt kirju küüti pakkujate mass meid piiramas ja panime kolmekesi koos oma pagasiga motorikša proovile. Pakun kogumassiks 300kg, kuid ära ta meid vedas ja kokku ei varisenud. Olime otsustanud pealinnas ööbimise kõrvale jätta ja joonelt Sihanukville edasi põrutada. Bussijaamas selgus, et liinibussile oleks saanud piletid alles järgmiseks päevaks. Seega pidime veidi kallima minibussi kasuks otsustama. Muidu poleks selles midagi märkimisväärset, päevinäinud mikrobussi suruti täpselt niipalju reisijaid, kui bussis oli kohti, kuigi turistid olid suurekasvulised ja suuremõõtmelise pagasiga. Meie vastuhakk taandus peagi vaikseks olukorraga harjumiseks, kuna kõigi eesmärk oli veel sama päeva õhtuks Sihanukville jõuda. Peagi harjusime ära oma uue olukorraga. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Sõita tuli hinnanguliselt 250 km. Umbes poole reisi peal tegime ühe kummalise peatuse. Meie juhi abi võttis ühest anumast kopsikuga vett, kastis pühitsetud veega esmalt bussi esiklaasi ning seejärel kõiki rattaid ükshaaval. Hiljem tagasi sõites nägime samas kohas lausa autodest tekkinud järjekorda, kuid siis meie juht ei peatunud. Täpselt pimeduse saabudes jõudsime pärale ja võtsime kiiresti toad esimese korralikus III korruselises kivist hotellis, kus kahene tuba duši, WC ja ventilaatoriga maksis 8 USD päev! See tundus uskumatuna, kui hiljem nägime, et päris rannas olid toad lausa 5 USD, kuigi sees ma ei käinud. Esimesed kaks ööd mina selles hotellis praktiliselt ei maganud, kuna esimesel ööl ärkasin päikesest tekitatud põletusvalude sunnil ning „nautisin“ alates kella 3.00 –st öösel kukkede kiremist. Meie akna all oli suur kanala, mis ilmselt kogu rannaala munade ja linnulihaga varustas. Teisel ööl võitlesin sääskedega. Minu kaaslased magasid seevastu õndsalt. Kolmas öö olin rampväsinud või aitas mind sõber OFF või olin juba jõudnud kukelauluga harjuda. Magasin nagu nott. Minu üllatus oli suur, kui ma esimesel hommikul Sihanukvilles vihmasadu kuulsin ja hommikul pilves taeva eest leidsin. Olime oodanud päikselist troopikat. Lonkisime hommikupoolikul ringi ja otsisime sukeldumisvõimalusi. Meie hotelli kõrval pakuti 50 USD eest kahte sukeldumist korraliku varustusega. Käisime ka ühes kaugemas kohas uudistamas, kuid seal küsiti sama asja eest 65 USD. Valisime odavama ja lähedama, seega oli järgmise päeva plaan paigas. Kella 11.30 paiku oli taevas selginenud ja päike kõrvetas täiega. Vaatasime ka ranna üle ja olime kolmekesi sama meelt, et see oli meie kogemuste põhjal maailma ideaalseim rand meiesugustele. Täiesti puhas liivarand, mis vette minnes 10-15m pärast ujumiseks parajat sügavust pakkus, vesi +28 kraadi. Lõõmav päike, mida jahutamas piisav tuul, võimsad lained, kus sai kaua igavust tundmata möllata. Asustatud rand oli umbes 0,5 km ja koosnes 15 m laiustest bubide ribadest, mis kõik tasuta lamamistoole ja päikesevarje pakkusid. Võisid terve päeva tooli ekspluateerida ilma, et keegi oleks sulle märku andnud, et aeg on ostma hakata. Julgen väita, et pooled toolidest olid vabad meie sealoleku ajal. Lisaks baarist ostmise võimalusele tiirutasid rahva seas ringi kenad kaubitsejad (mitte väga närvesööva sagedusega), kes pakkusid söögiks krabilisi (6 hiidkrevetti koorituna 1 USD), massaaži, maniküüri ja muud pudi-padi. Baarides maksis korralik soe söök 2.50-4 USD, 0,33l külma õlut 0,75 USD ja 0,64l külma Angkori õlut 1.50 USD. Sõnaga, tundsime endid hästi ja nautisime puhkust täiega. Turistid olid minu pilgule pigem hipilikud ja nn „Samsonite“ turiste silm ei püüdnud, seega kes tahab segamatult ja odavalt superranda nautida, minge Sihanukville. Ehk peab see paradiis veel oma 5 aastat sellisena vastu… Järgmisel hommikul kella 7.00 paiku kogunesime oma põlevat ihu trotsides sukeldumisklubi katuse alla, kus peale meie veel üks sakslane küüti ootas. Väikese hilinemisega korjati meid kollase džiibi peale, ja veeti linna teise serva, kus väga räpases sadamas meid munakoorega kalalaevale sõidutati. Klubi omanikuks osutus prantslane, kes sõnagi inglise keelt ei osanud, kuid oli vitaalne ja elujõuline. Seda tõestas tema uus kohalik abikaasa, kes talle äris abiks oli ja kellega neil alla aastane laps oli kasvatada. Suundusime merele ilma, et keegi meie mõõte oleks pärinud. Muuli tagant avamerele tüürides oli ilmne, et tuul oli vali ja paarimeetrine laine liialt kõrge avamerel sukeldumiseks. Seetõttu suundusime silmapiiril oleva saarekese poole, mille varjus esimest sukeldumist alustasime. Calipso proovimisel selgus tõsiasi, et olime Ahtoga suuremad kui ette nähtud ja saime õhukesed ja venivad calipsod. Õnneks oli vesi ligi 30 kraadi. Sellega, et sügavat sukeldumist ei tule olime nüüdseks arvestanud, kuid et nähtavus on 2-4 m, ei osanud me ette näha. Oli küll põnev põhi suure hulga kalade, karpide, korallidega kuid üldpilt ei erinenud palju kodusest Läänemerest. Teist sukeldumist me tormi tõttu teha ei saanudki ja nii läks see sukeldumine meile maksma 35 USD nägu. Kuna järgmise päeva ilmaennustus oli muutumatu, otsustasime sukeldumise lõppenuks lugeda. Seega minu paaniline hilissügisene kursus Eestis +7 kraadises vees, et litsents enne Kambodža reisi kätte saada, ei saanud seekord uhke krooniga pärjatud. Ehk järgmine kord. Kolmandal päeval me enam päikest võtta ei saanud, kuna keha lõõmas niigi. Seega istusime varju all ja nautisime jaanuarikuid pehmet Kambodža kliimat malemängu harrastades. Hommikune taksosõit Phnom Penhi jäi meelde vaid selle poolest, et parempoolse liiklusega Kambodžas omas meie taksojuht parempoolse rooliga autot ning kihutas enamuse teest 130 km tunnikiirusega, kusjuures sealmaal on palju motikaid, külasid, mille elanikud tee ääres ja peal elavad. Seega tekkis reisi jooksul mitmeid meie jaoks ohtlikke liiklussituatsioone. Minuski tõstis pead „back seat driveri“ sündroom. Tagasilend Tallinna toimus 5 erineva lennukiga, kusjuures pagas jõudis viperusteta kohale! Seda ma ei oodanud. Tagasi Tallinna jõudsime 17. jaanuari pärastlõunal. Olin pikast reisist väsinud aga üliõnnelik ja soovitan kõigil oma sõpradele, kes plaanivad saada sarnaseid elamusi, Vietnami ja Kambodžat kogu südamest. Väga lahedad paigad siin planeedil aastal 2004/5.

13 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga