Ratsa Kuubas 8

Kes on korra ratsutamise võlu tundnud, see vist jääbki elu lõpuni hobustest sõltuvusse. Ratsutamist ei saa ealeski päris selgeks, alati on midagi uut õppida, hobuste nägemine paneb pead pöörama ning igasugused ootamatute ratsaretkede ettepanekud langevad viljakasse pinnasesse hoolimata sellest, kas ratsaretk kuulus su varasemate plaanide hulka või mitte.

Ega talvine aastavahetust hõlmav reis Kuubale polnud erand. Ratsutamine oli küll viimane asi, mida meie mehine seltskond sellelt muusika-, tantsu-, sigari- ja rummisaarelt (unustades hetkeks sotsialismi) otsima läks. Eks eesmärgid olid igaühel isesugused, kuigi õpetlikud. Allakirjutanu oli enda jaoks ajarännakul ja nooremad kaaslased eeskätt “õppereisil”.

Kuuba toimis tõelise ajamasinana, viies rändurid tagasi tingimustesse, mis valitsesid Eestis viimati möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses. Ainsaks vaheks oli, et esindasime nüüd “rikkaid” lääne turiste, keda kohalikud igati ära kasutada, alt tõmmata ja rahast tühjaks teha tahtsid. Tsiviliseeritud moel õnneks – vägivalda turistide suhtes (veel) õnneks Vabadusesaarel ei rakendata. Küll aga olid olemas nn probleemilahendajad, kes pärast turistiga kontakti loomist mõtlesid talle välja probleemi, mis tal võis, aga ei pruukinud olla, ning samas, väikese lisatasu eest, pakkusid välja ka lahenduse.

Ühe aktiivse probleemilahendaja-tänavakaupleja süüks saab ajada ka sellesama eksootilise ratsareisi toimumise, mis kui välk selgest taevast ühe meie puhkusepäeva kava muutis ning oma ehedusega siiani mällu on sööbinud.
Hobune ei ole Kuubal iseenesest midagi eksootilist ega kaduvat. Fideli ja Che Guevara võitluspäevadest siiani on kohalik hobune eriti maapiirkondades jäänud oluliseks transpordi- ja tööloomaks. Sõites Autopista del Suri või Autopista del Centrot mööda Havannast Cardenase või Santiago de Cuba poole kohtab üsna tihti teepeenral sörkivaid pisikesekasvulisi, hatuseid ja tolmuseid, kuid üllatavalt sitkeid hobuseid, omanikest gautšod turjal, laiaääreline kübar peas ning tavaliselt ka sigarijunn suunurgas rippumas.

Cardenases ning ka teistes linnades on aga lugematu arv “busse”, mis võtavad peale nii 10–15 inimest ja mida paneb liikuma ühehobujõuline kaeramootor. Rääkimata luksuslikest taksodest-kaarikutest, mille ees on üks veidi puhtamaks nühitud hobune ning mis teevad öise pimendatud linna tänavatel ilma igasuguse lisavalgustuse või laternata hullumeelset sõitu – ainsaks orientiiriks teiste “taksode” kabjaplagin. Esmakordselt Cardenasesse sattunult arvasin, et tegu on omamoodi turistilõksuga, aga ei – Ameerika Ühendriikide blokaad, majanduse kollaps ning totaalne puudus kõigest, mida tuleks välisvaluuta eest sisse osta, on põhjustanud ka pideva kütusekriisi ning hobune, mis toimib palju “kättesaadavamal” kütusel, on täiesti elujõuline alternatiiv. Ärge saage valesti aru – kütust, bensiini, on Kuubal küll, aga selle eest tuleb maksta “kõvas valuutas” ja seda kohalikel tavaliselt pole. Vanemad lugejad mäletavad, kuidas selline süsteem toimis, nooremad lugejad ilmselt peavad ajalooõpetajalt selgitust küsima.

Kolmenädalase reisi teine Trinidad Citys veedetud päev leidis meie seltskonna linna peatänava tolmusel pinnal tatsumas, kui meie juurde astus järjekordne probleemilahendaja. Olles selleks hetkeks omandanud teatud vilumuse hoiduda endale probleeme tekitamast, jätsime vennikese pärast lõbusat eestikeelset vastutervitust ja väidet, et oleme kolm sõpra Antarktikast, tähelepanuta ning loivasime edasi.

Äkitselt aga pudenes tänavatolmu kauplejal käes olnud album ning avanes juhuslikult kohalt, kus kaks suhteliselt turisti moega ratsanikku poseerisid pisikeste hatuste hobuste seljas järsaku serval. Jäin pilti kolmeks sekundiks vaatama ning sellega oli meie saatus otsustatud. Pablo, nimetagem teda nii, sest tema tegelik nimi ei meenu, kui me seda üldse teadsimegi, arvas, et 15 euro eest nina peale võiksime me teha ühe meeldiva ja kerge ratsaretke. Kahetsesin juba oma huvi, sest mehikese pealetükkivus oli uskumatu. Et end välja vabandada, valetasin, et olen tõeline Zorro ning juhul, kui ma ratsutama tulen, siis tahan ikka hea hobusega sõita. Vend piidles mind umbusklikult ja mullegi üllatuseks hakkas uurima, kuidas ma ratsutanud olen. Et pikk lugu ärist, mida kinnitati veel ühise mojito-klaasi taga kohalikus nurgataguses baaris, kokku võtta, lubati mulle erikohtlemist hobuse valikul ning mu kaaslastele rahulikke, väljaõpetatud ja pisikesi hobuseid (et poleks kõrgelt kukkuda – hmmm… seda unustati öelda, et ega sellel retkel hobuse seljakõrguse ja tegeliku kukkumise kõrguse vahel erilist seost küll pole).

Nagu arvatagi, polnud järgmisel hommikul kl 10 kedagi ootamas. 15 minuti pärast ilmus üks pisukeste joomingu järelnähtudega gautšo, kes kinnitas siiski, et oleme õigesse kohta tulnud ja et veel un momentito ja saamegi teele asuda.

Ajapikku, hinnanguliselt nii poole tunni jooksul, tiksus mitmesuguste probleemilahendajate talutamisel meie juurde kõikvõimalikest riikidest pärinevaid turiste, nii et lõpuks oli meil juba oma 10–15inimeseline seltskond koos. Ja viimaks… viimaks tulid ka hobused.

Ega erilist üllatusmomenti olnud – kõik olid needsamad harilikud kurvapilgulised, hatused ja tolmused, pisikesed kuuba hobused. Needsamad, keda võib revolutsioonimuuseumi piltidel näha revolutsionääre kandmas, töömuuseumi piltidel suhkruroo istandustes talupoegi edasi viimas ning, nagu öeldud, ka lihtsalt igal pool, kus võimalik, igasugust veotööd tegemas.

Siiski, oli ka üks erand – valge suksu, kelle seljas tuli kohale “ratsaturismifirma” juht isiklikult, oli teistest oma kämblajagu kõrgem, hommikul hoolikalt puhastatud, elava pilgu ja kepsleva sammuga. Nagu oleks mõista andnud, kes siin ülemus on.

Nii läkski lahti – ei mingit liigset jura kaskade või instruktsiooni näol (ka meil kunagi kehtinud printsiip, et tark inimene teab isegi, kuidas probleemidest hoiduda). Hobused jaotati üllatavalt tõhusalt “kes ees, see mees” meetodil. Ega seal suurt miskit valida olnudki – varustuski oli ühtlaselt päevinäinud ja kehvake kõigil.
Kuna valida polnud suurt vaja, siis jäin kauemaks suure juhi hobust ja selle varustust uurima. Silma torkas kummaline, aga üllatavalt maitsekalt kaunistatud sadul, mida täpsemalt kirjeldada ei oska – see meenutas ristandit vesternisadulast ja inglise hüppesadulast.

Milline meistrimees sellise imeteosega hakkama oli saanud, seda ei tulnud lõpuks meelde küsidagi, kuid pean tunnustavalt tõdema, et mugav oli selles sadulas sõita küll. Lugu nimelt võttis ootamatu pöörde, kui firmajuht keset segadust hobuste jaotamisel järsku hüüdis: “Who was a good rider, who wanted a good horse?” Selgus, et teda oli veendud minu eelmise päeva kauplemise peale isiklikku hobust välja andma. Vot ei mäleta, millised need argumendid küll olid, mis nii veenvalt võisid mõjuda.

Hetkel polnud mulle aga rohkemat vaja – hüppasin rahulolevalt ja edevusest puksudes sadulasse. Mõtle, mulle jäeti isegi matšeete ning lasso sadula külge, kõik nagu vesternis!

Minu indu ei jahutanud isegi mitte tõdemus, et sellega seoses puudus meie grupil liider ja ainus kohalik, kes kaasa anti, pidi jääma ratsanikerivi lõppu. Minu hobune (no kutsume teda hellitlevalt La Perla Blancaks) olevat nii tark, et teadvat ise teed, kuhu minna. (Usun ma jee! A mis vahet seal on – niikuinii olen ma Liivimaa parim ratsutaja!) Ega esimesed 100 meetritki ei suutnudki veel indu jahutada. Üle õla paistis oru poole laiuv Trinidad City ning eemalt oli näha sinetav merigi. Olé, caballeros, siit me tuleme!

Ja siis see algas – mägirada. Õnneks alguses kergelt ülespoole, kuigi, ega need kivirahnudest üle- ja ümberastumised ka tõusul eriti ohutud tundunud. Siis esimene langus. Traavis. Ma ei tea, miks, aga hobune otsustas, et käimine on liiga aeglane liikumisviis sellel maksimaalselt 2 meetri laiusel peenikeste kividega kaetud karniisil, mida rajaks kutsuti (tagasiteel tundus see koht juba lai kui maantee…). Minu sekkumisürituste peale otsustas loom aga hoopis kruusal koperdada. Meenutasin parasjagu paaniliselt kõiki Pille Elsonilt ning ka ratsataludes saadud juhiseid, et kuidas ja mida teha, kui hobune järsku vabatahtlikult sammule üle läks. Langus oli muutunud temalegi väljakutset esitavaks.

Ausalt öeldes sulgesin hetkeks silmad – siit oli teoreetiliselt võimalik küll läbi minna, kuid ma oleksin eelistanud seda siiski julgestusköie abil teha ning terve mõistuse juures olles päris kindlasti mitte hobuse seljas. La Perla oli teisel arvamusel – stoilise rahuga kobas ta kabjaga kive, veeretades lahtised järsakust alla ja otsides tuge kinniolevatelt – minu hooleks jäi vaid end imepisikeseks ja kergeks mõelda ning teda mitte segada.
Selline üles-alla kaljukarniisil ronimine kestis peaaegu tund aega – kord oli võserik ümber nii tihe, et ei näinud ei järsaku sügavust ega mäe kõrgust, sealsamas avanesid hingematvad vaated – emotsioonid olid laes nii ohutundest, hakkamasaamise võlust kui ka hunnitutest vaadetest.

Alla tasandikule jõudes otsustasin hobusega tutvumise tõsiselt ja tekkinud respektiga käsile võtta. Selgus, et ega see juhtimine olnudki nii raske – ikka umbes niisamamoodi kui meil õpetatud on, galopid, traavid, sammud, pööramised, kõik toimis – lihtsalt mägede ületamise õpetust on Eestis unustatud jagada. Siiski avaldus juhthobuse iseloom kõige ootamatumatel hetkedel – keset kiirepoolset galoppi mööda välja otsustas suksu lihtsalt seisma jääda ning võsa vahele keerata, tee sa seal sadulas millist tiritamme või voltižeerimisharjutust tahes. Suutmata veenda ratsut muud tegema, kui tuldud teed tagasi kappama, jõudsin mahajäänud grupini ja oma üllatuseks kuulsin, et sinnasamasse võsa vahele me ju pöörama pidimegi. Jälle oli hobune “targem kui 5 b”.
Et ratsutamisest väsinud liikmeid sirutada, olid turistidele ette nähtud ka kohustuslikud atraktsioonid suhkrurooistanduse külastamise ning kohaliku kose vaatamise ning selles suplemise näol. Mõlemad tegevused olid suuremale osale meie grupist teretulnud lõõgastushetked, sest nagu arvata, ei olnud mitte kõigil meie grupis selliseid ülevoolavaid emotsioone kui minul. Enamus meist olid ikkagi elus esimest või teist korda hobuse seljas ning ega teiste hobused nii lihtsalt liikuda ja tantsida ka tahtnud kui La Perla Blanca.

Mägede ületamine valmistas ka tagasiteel pehmelt öeldes üllatuse, kui kohtasime pärastlõunast lühikest retke tegevat gruppi teel, millel isegi kaks jalakäijat oleksid pidanud teineteisest möödumiseks vaeva nägema. See teise grupi ratsanik, kelle hobune tagajalgadega üle järsakuserva libises, vist tähistas õhtul uuestisündi ning loodetavasti andis oma vaprale suksule midagi head tänutäheks päästmise eest.
Los Tres Amigos de Antartida jäid retkega rahule – viimased 100 meetrit vaatega merele ja päikeseloojangule olid kui kaadrid vanast vesternist. Eestlased on üldse hulljulge rahvas, kui arvestada, et kaks kauboid olid suhteliselt algajad ratsutajad, kuigi põhitõdedega kergelt kursis. Kardan aga, et neid Prantsuse ja Kanada neidusid ei suuda vist tükk aega enam keegi veenda hobuse selga istuma ega ka uskuma panna, et ega see kõik tegelikult ikka nii hull ja ohtlik polegi.

Sellest ka loo moraal – algajad võiksid ikkagi maneežitundide ja juhtimisharjutustega alustada, selle asemel et kohe mägimatkale suunduda. Kohalikud reisikorraldajad kipuvad rahapaberit rohkem hindama kui turisti võimeid, pakkudes algajatega segatud grupi jaoks selgelt liiga teravat elamust. Väikese harjutamise järel tunduksid isegi rasked olukorrad märksa ületatavamad.
Pärast retke uurisin, mida teised tundsid – neid oli põhiliselt üllatanud, kuidas ma nii hästi seal mägedes teed teadsin…

Tekst ja pildid Erik Tuimann. Artikkel on varem ilmunud ajakirjas Oma Hobu (3/2009)

8 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ühehobujõuline kaeramootor.. vaene suksuke.. aga vahvasti öeldud 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahhahaaa… teadsid teed 😀 ma sain ikka korralikult naerda.. rääkisin samal ajal, kui lugesin, ka skypes kallimaga (meil pikad mõttepausid vahest, kus tema vaatab telekat ja mina loen blogi) ja siis mitmel korral pahvatasin naerma… Tema jälle küsis, et mis naerad 😀 Väga mõnusalt kirjutatud!!!! 5+

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ahjaa… Kuubasse tahaks isegi minna.. aga probleemilahendajad ei tundunud just meeldivad tegelased olevat.

  • Marilin kommenteeris

    Nõustun siiriga:D üks väga väga lahe jutt:D naermist kui palju:D:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Tegelikult ka.. kõik võiksid samamoodi oma emotsioonid ja mõtted juurde kirjutada ja asi on tükimaad mahlasem.. Muigama võtavad need väljendid siiani 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Njaa arvestades, et jutt on ilmunud ka ajakirjas OmaHobu siis tähendab, et tegemist juba kogenud kirjutajaga;) Aga eks me üritame areneda siiri:D:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    😀 Marilin.. Just, just 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Põnev lugemine 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga