Pakistan. Attaullah 1

Pühapäeval peaks jõudma kodumaale Pakistani endine sõjaväeline juht Pervez Musharraf. Neli aastat oli ta Londonis ja Dubais, nüüd naaseb, et juhtida oma erakond valimistele.

85 miljonit registreeritud pakistanlast valmistub valimisteks. See maa, kus kokku u 190 miljonit inimest, kelle jaoks on hõimu-, klanni- ja peresidemed on ülitähtsad, seisab märgilise muutuse ees. Esimest korda alates iseseisvuse saamisest 1947. aastal, läheb võim tsiviilvalitsuselt tsiviilvalitsusele üle valimiste kaudu.

Olin Pakistanis kümme aastat tagasi. 13. detsembril 2003 plahvatas Islamabadi lähistel Rawalpindis  ühe silla juures pomm mõni sekund peale seda, kui presidendi auto oli sealt möödunud. Musharraf pääses eluga. Pakistanis oli neil päevil väliselt üsna rahulik. Palju närvilisem oli mu perekond Eestis. „Seda juhtub meil tihti. Eelmisel aastal taheti teda Karachis tappa,“ rahustas mind kohalik raamatukaupmees. Rahvusvahelistes uudistes mattus see väike atentaadikatse teadete alla Tikritist, kus samal päeval tabati Saddam Hussein.

2007. aastal, vahetult enne valimisi, tapeti Rawalpindis kahekordne peaminister Benazir Bhutto koos 24 inimesega.

Erinevate grupeeringute verised rünnakud poliitilistele vastastele igal tasemel ei ole kaugeltki lõppenud ka täna.

Musharraf ei ole praegu aga valimiste favoriit. Suuri mängijaid on kaks-kolm. Esiteks opsitsiooniliider Nawaz Sharif, kelle kindral Musharraf veretu riigipöörde käigus 1999 kukutas. Teiseks Bhuttode perekonna järgmine esindaja Bilawal Bhutto Zardari, praeguse presidendi ja Benazir Bhutto ainuke poeg. Ning kolmandaks kõigi vanade poliitikute vastane, üsna populistlik endine kriketi-staar Imran Khaan.

Ataullahit kohtasin Peshawaris, mis asub Pakistani-Afganistani piiri lähedal, kuulsa Khyberi kuru kandis. Ta elatus vaipade müümisest, mida Peshawari ümbruse tohututes põgenikelaagrites valmistasid turkmeenid ja tadžikid. Lugeda ja kirjutada Ataullah ei osanud, aga viis mind Peshawari Islami Kolledžisse, mis oli tema jaoks sama püha paik kui mošee. Kui ta vahel hašišit suitsetas, siis pärast hirmsasti vabandas. Sõbralik ja abivalmis mees.

Ataullah sai mu teejuhiks ka edasisõidul Afganistani.

Läksime temaga lahku Kabulis. See ei olnud kahjuks kõige südamlikum lahkumine. Ma olin teda tahtmatult solvanud. Olime koos mööda Kabuli jalutanud, ta oli aidanud mul üht teist osta ja inimestega suhelda. Olime põiganud mingisse tänavasse, kus müüdi muu hulgas antiiki ja pool-antiiki. Ataullah jäi ühe mehega juttu ajama ja mina ostsin samal ajal kelleltki kaupmehelt vanaaegse mõõga. Kaupmees tönkas inglist, hind oli mõistlik, kauplesin moe pärast mõne dollari alla ja ostsin mõõga ära. Siis märkas Ataullah mind ja mu ostu ja jooksis kohale.  Ja seal samas karjus see muidu nii viisakas vana mees mulle: „Miks sa ei oodanud mind, miks sa ei lasknud mul hinda kontrollida. Sa ei usalda mind? Kui sa oled usaldanud oma elu minu kätte Pakistanis ja Afganistanis, siis usalda mind ka väikestes asjades. Siin ei saa kedagi usaldada peale oma perekonna. Mina olen siin sinu perekond.“

Postimees 22.03.2013

1 KOMMENTAAR

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ehkki olukord seal riigis pole just kiita ning olustik on pingeline, on sealsetel inimestel suur süda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga