Öö (tegelikult päev) Chicagos

Lapsepõlvehirmudel on veider kalduvus tegelikkuseks saada. Ma kartsin poisikesena nelja asja. Üks oli meie elutoa seinal rippuv Viiralti graafiline leht, mille nime on mu alateadvus igaveseks blokeerinud. Selle keskel oli vaevumärgatav täpp, mida ma "untsuks" kutsusin. Untsu oli mu kõigi hirmude summa, kunstiteose pisidetailiks kehastunud deemon, keda nähes mu tilluke süda kümme korda kiiremini taguma hakkas.

Veel kartsin ma teleseriaali „Kaalul on rohkem kui elu” (ehk Kapten Kloss) avatiitrite ajal püstoliga vaatajaid sihtivat blondi. Selles naises kohtusid vägivald ja seksapiil ning mõlemad olid mulle tollal õudsed, esimene on tänase päevani.

Ja mingil eriti veidral põhjusel tundsin ma tõsist paanikat seoses kahe toonase poplauluga. Üks oli Boney M-i „Ma Baker”, mis jutustab verd tarretama paneva loo (või nii mulle tundus) samahüüdnimelisest ameerika naiskurjategijast. Ning teine oli Jaak Joala lauldud „Öö Chicagos”, mida raadiost kuuldes ma alati püksid täis tegin.

Kerime aega julgelt 40 aastat edasi, nagu tänapäeval öelda armastatakse. Jalutasin perega mänguväljakule. Kell oli umbes üks päeval ja kuigi Lõuna-Chicagos tõepoolest automaadid aeg-ajalt tuld sülgavad, on põhja pool (kus meie elame) imekspandavalt turvaline. Ma tunnen end Andersonville’is (ja tegelikult kogu Chicagos) kindlamalt kui Tallinna vanalinnas, millest ma igal võimalusel eemale hoian.

Päike säras kesk igavalt pilvitut taevast ning eemalt kostis tuletõrjeauto sireen. See kostab Chicagos ja tegelikult igas suures linnas kogu aeg, sest mida rohkem on maju, seda enam on inimesi, ning mida enam on inimesi, seda tihedamalt jääb keegi tossava sigaretiga kodusel sohval põõnama.

Sireen valjenes ning muutus ühel hetkel väljakannatamatuks, mis mu 2-aastasele pojale kohutavalt meeldib. „Tuletõrjeauto!” ajas Joosep kaela pikaks ning vaatas selja taha. Sealt see tõepoolest tuli, rehvide kiunudes ja vilkurite sähvides, ning jäi mõnisada meetrit eespool bussipeatuses seisma. Tuletõrjujad kargasid autost välja ja ehkki ühtegi leeki kusagil ei paistnud, kukkusid närviliselt toimetama.

Seejärel saabus järgmine tuletõrjeauto, mis sest, et isegi tossu polnud kusagil näha. Kolmandana jõudis kohale kiirabi ning neljandana Chicago P.D. ikoonilist kirja kandev sinivalge auto ehk politsei.

Ja siis saabus mu freudistlik hetk. Aastakümnete tagune paanika tõusis sügavalt alateadvusest pinnale ning mu süda hakkas kloppima. Oligi käes, too hirmuäratav öö Chicagos, mil Al Capone’ist sai boss, elu oli väärt vaid mõni kross ning lauldud oli selle laul, kes seadust hoiab aus. Mu selg kattus külma higiga ning lapsepõlvetraumad halvasid mu nii täielikult, et ma ei suutnud sammugi astuda.

„Kõlas laske lausa reas,” pobisesin käte värisedes omaette. „Kõlas häälgi nende seas: poisid, võmme juba on saanud surma sadakond.”

„Mihkel, kas kõik on hästi?” küsis mu naine ning valetasin, et on küll. Me jalutasime edasi, kuigi ettevaatlikult, sest neli päästeekipaaži teeb tänapäeval valvsaks isegi selle, kes pole lapsepõlves Jaak Joala repertuaari õudusunenägudes vaadanud.

Peagi hakkas silm olukorda seletama. Seal ta siis seisis, Al Capone või kes iganes, kellele seadusesilmad olid tol keskpäeval otsustanud Põhja-Chicagos haarangu korraldada. Ta seisis vaevu püsti ning hoidis bussipeatust tähistavast postist kinni.

Tavaline joodik, nähtavalt kulunud riiete ning ajamata habemega. Kindlasti mitte gangster või terrorist. Võib-olla natuke vintis, kuid ei midagi enamat. Päästemeeskond toimetas mehe kiirabiautosse ja kolme minuti pärast oli plats puhas.

„Maksumaksja raha kasutatakse Chicagos tulemuslikult,” teatas mööduv proua tunnustavalt ning tuletõrjeauto sireenist sai ebameeldiv mälestus, kui sedagi. Jajah, maksumaksja rahaga siin ei koonerdata, eriti kui on mõni tuigerdav parm kongi kainenema viia.

Ja siis äkki kõik vaikseks jäi, oli kuulda kell veel käis, isa seisis ukse peal, haaras ema sülle sealt, kuigi ise näost nii hall, oli õnne olnud tal.

Lõpp hea, kõik hea. Hirmul on suured silmad. Ja kolmandat ütlemist ei meenugi. Või siiski: kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga