Nepal on imeilus maa. Kui tulla India poolt, saab siin suhu mägede esimese maitse, kui tulla mägedest Tiibeti poolt, saab siin jälle kergemalt hingata. Aga Nepal on ka maa, kus Stalini ja Mao Tse-tungi portree on poliitreklaamis sama dominantne kui mõnes teises riigis Putini torso või Savisaare silmad.
Jaan Tätte rääkis 10 aastat tagasi, kuidas maoistid talt Nepalis matkates kommunistliku ürituse jaoks raha nõudsid. Asjaajamine oli „korralik“ -relvastatud mehed tegid pakkumise, millest ei saanud keelduda, ent kui olid oma „vabatahtliku“ annetuse teinud, anti vastu viisnurgaga paber, et teised kommunistlikud löögirühmad sind enam ei tülitaks.
Maoistide üritus kandis lõpuks vilja. Nepal on unikaalne maa ses suhtes, et seal on valimiste kaudu võimule tulnud kommunistid. See toimus 2008, kui valiti Konstitutsiooniline Assamblee. Kui vabad ja ausad valimised lõpuks ikkagi olid, kui palju oli seal relvastatud ja muud survet, on iseküsimus. Aga riik on aastaid punaste käes olnud. Novembris seisavad Nepalis taas ees sama kogu uued valimised. Paljud parteid, maoistid eelkõige, kelle seis kehvake, on aga valimiste vastu, üritavad neid edasi lükata, boikoteerida ja võimalik ka, et relvastatult saboteerida. Septembri lõpupäevil andis Nepali siseminister teada, et korra tagamiseks eelolevatel valimistel on valmis nii politsei kui armee.
Harva on olnud võimalus olla riigis, kus rahvas valimisi nii tõsiselt ja kirglikult igatseb.
Nepalis elab ca 26 miljonit inimest, kellest üle 30% on kirjaoskamatuid. Kuni 2006. aastani juhtis riiki kuningas, kes oli suure hulga alamate jaoks jumal Višnu reinkarnatsioon. Kuningavõim oli saanud aga fataalse hoobi juba 2001, kui kroonprints Dipendra lasi meeleheitehoos ja narkouimas maha kuninga, kuninganna ja veel seitse kuningliku perekonna liiget. Juba varem alanud kodusõjas hukkus kokku umbes 12 000 inimest. Siis said võimule kommunistid-maoistid, kes kaotasid kuningad-jumalad ja lubasid uut ilma. Lootjaid oli palju. Uut ja paremat ei ole nende aastatega paraku tulnud, on majanduslangus, uus korruptsioon, kontrollimatu immigratsioon Indiast, erakondade pidev jagunemine ja lõhenemine.
Frustratsioon ja segadus kõiges, mis puudutab ühiskondlikku elu, paistab Nepalis igal pool silma. Selle kohta on palju erinevaid märke alates taas vägivaldseks muutunud tänavapoliitikast, kristlike misjonäride uskumatust edukusest hinduismi-budismi kantsis kuni paljudel tärganud lootuseni, et vabariigist saab taas kuningriik ja riigipeaks kuningas. Valimiskomisjon ägab poliitilise surve all.
Nii nagu Hiinas räägitakse Aasia inimõiguste eripärast, mistõttu Hiina kohta ei saavat kohaldada läänelikke inimõiguste arusaamu, räägivad paljud Nepalis, et vabu ja õiglasi valimisi ei tule ega pole vajagi. Osa kommuniste räägib sõbralikult, et tuleb inimestele anda veidi rohkem aega oma valikute tegemiseks. Aga novembri lõpp on Nepalis tihti juba selline, et vihma ja lume tõttu võib paljudes mägipiirkondades liikumine piiratud olla. See tähendab, et peaks valimised lükkama hoopis aprillikuusse. Aga hõõguvad pinged võivad selleks ajaks väljuda mitte valmissedelit täites, vaid päästikule vajutades.
Tänase päeva seisuga on sõjavägi ainus institutsioon Nepalis, mis valimisteks valmis on.
Postimees 11.10.2013