Nairobi – Tiwi

Lend Addis Abebast Nairobisse kestis ainult kaks tundi, lennufirma Ethiopian Airlines oli tasemel nagu alati ja lõunaks jõudsin Nairobisse. Võrreldes merepinnast kõrgel asuva Etioopia pealinnaga oli Nairobis üsna palav.

Linn ise ei olnud mõne aastaga eriti muutunud, kui mitte arvestada äärelinna barakkidel rippuvaid Baraki (Obama) pilte. Pärastlõuna veetsin kohalikus reisibüroos oma tuttavatega juttu ajades ja kohvi juues ning seejärel sõidutas masai sõjamees mind hotelli. Ööbimiskohaks valisin vana hea odava Evamay Lodge nimelise hotelli. Peatusin seal ka eelmisel korral Nairobit külastades ja väga mugav on jälle tuttavasse kohta saabuda. Isegi tubade hinnad ei olnud vahepeal kallimaks läinud. Ühekohaline duši ja WC-ga tuba maksis ikka 1200 šillingit (umbes 11 eurot). Seekord olin äsjalõppenud Etioopia reisist üsna väsinud ning ei viitsinud isegi õhtul mööda pubisid kolada. Käisin bussijaamas ja ostsin järgmiseks päevaks pileti Mombasasse, tõin poest paar head Tuskeri õlut ja lugesin terve õhtu Lonely Planetit. Nairobi on linn, kus ei soovitata isegi kohalikel pärast pimeda saabumist tänavale minna, rääkimata valgetest. Eelmisel korral hulkusin küll öösel mööda tänavaid ja istusin kohalikes pubides hoolimata sellest, et Nairobi hellitusnimi on Nairobbery. Tänavatel on küll röövlite küüsi sattumise oht, kuid baarides on suurimaks ohuks kohalikud iludused. Hämarates baarides pole musti nägusid hästi näha ja seepärast tuleb rünnak alati ootamatult. Põhjamaa valges öös on heleda nahaga naine hästi nähtav ja mees jõuab põgeneda, kuid Aafrika pimedas öös on must naine nähtav alles siis, kui ta naeratab ja hakkab silmi pööritama. Aga siis on juba hilja.

Varahommikul jalutasin hotelli lähedal asuvasse bussijaama. Üllataval kombel oli buss  juba kohal ja meeskond laadis pagasit peale. Koti külge kinnitati lipik numbriga ja teine pool lipikust anti mulle. Sellise süsteemi puhul on üsna suur tõenäosus sihtkohas oma kott ka kätte saada. Bussijaamas selgus, et Keenia on väga arenenud maa ning Nairobis on avalikes kohtades suitsetamine keelatud. See tähendab seda, et tänaval ei ole lubatud suitsetada ning linnas on mõned planguga piiratud kohad suitsetajatele. Selline koht jäi bussijaamast üsna kaugele ning ma sain üle paljude aastate meenutada kooliaega ja bussijaamas salaja suitsu teha. Täiesti eba-aafrikalikult väljus buss üsna täpselt ning reisijaid oli sama palju kui istekohti. Enne bussi väljumist astus bussi transpordifirma töötaja ja filmis videokaameraga kõiki bussis istujaid (kuna olin ainuke valge, filmiti mind eriti pikalt). Sellist süsteemi pole ma varem kuskil näinud, kuid kindlasti on see väga praktiline hilisemal laipade tuvastamisel. Nairobi äärelinnas oli esimene peatus ning seal filmis kohalik operaator meid kõiki igaks juhuks uuesti. Nairobi-Mombasa maantee on hea kvaliteediga ning buss oli ülimalt mugav. Suurimaks üllatuseks kogu teekonna jooksul oli üsna Nairobi lähedal maanteest mõne sammu kaugusel akaatsialehti näksivate kaelkirjakute nägemine. Seni olin arvanud, et suuri loomi kohtab Keenias ainult rahvusparkides. Teeäärne savann oli ilus ning bussiaknast sai näha ka mitmeid väikelinnu ja külasid. Teekond Mombasasse kestis 8 tundi ja bussipilet maksis 1300 šillingit (12 eurot).       

Mombasas bussist väjudes  murdsin ennast taksojuhtide ja igasuguste muude ärimeeste rõngast läbi ja tahtsin pärast kaheksatunnist sõitu loomulikult kõigepealt ühe suitsu teha. Tähelepanelikud kohalikud märkasid mu kavatsust ja selgitasid, et ka Mombasas on tänavatel suitsetamine keelatud ning trahvid selle seaduse rikkumise eest on üsna suured. Küsisin siis, et kus tohib suitsu teha ning nemad vastasid, et kodus ja restoranides. Kuna mul Mombasas kodu ei ole ja restorani ei olnud ka mingit huvi minna, siis olin oma suitsuga üsna hädas. Taksojuhid aga ajasid muudkui peale, et sõidame juba kuskile ning mainisid ka taksos suitsetamise võimalust. Selle lause peale istusin taksosse ja süütasin Cameli. Juht tahtis millegipärast teada, kuhu sõidame ja ma vastasin, et me ei sõidagi kuskile. Tõmbasin rahulikult oma suitsu ära, andsin juhile mõned šillingid ja väljusin taksost. Hulkusin veidi mööda linna aga kuna Mombasas minu jaoks midagi eriti põnevat ei olnud, siis võtsin varsti uuesti takso (200 KES ehk 1,8 EUR) ja sõitsin linna lõunaossa praamisadamasse. Praamisõit üle lahe oli omaette elamus. Sadamavärava taga tungles tohutu rahvamass. Praamid käivad iga veerandtunni tagant ning sõit on jalakäijaile tasuta. Kui praam saabub ja sadamavärav avatakse tormavad tuhanded inimesed sprinteritena praami poole. Praamil pressitakse reisijad tihedaks massiks kokku nagu linnaliini bussis tipptunni ajal (istekohti loomulikult ei ole) ning reisijate praamilepääsu katkestab tõusev aparell, mille külge hilinejad klammerduvad. Püstloodis aparelli küljest pudenevad reisijad praamile teistele selga (mõned vist kukuvad ka väljapoole). Corinne Hofmann kirjeldab oma väga heas raamatus “Valge masai”, kuidas ta selsamal Likoni praamil oma elu armastuse leidis, soovitan lugeda.

Kuna mul oli üle paljude aastate võimalus ja huvi ka mõned mõned päevad mere ääres lihtsalt puhata, siis otsisin enne reisi internetist ja Lonely Planetist sobivat puhkekohta Keenias. Mombasast põhja poole jääv rannik tundus kirjanduse põhjal liiga turistirohke ning jäi minu põhimarsruudist kõrvale ja ma otsustasin Mombasast lõuna poole liikuda. Sellesse piirkonda jääb kaks põhilist randa: Diani ja Tiwi. Kuna Diani on tuntud oma heade (kalliste) hotellide ja turistirohkuse poolest, siis valisin muidugi vaikse ja odava Tiwi ranna. Eeltöö alusel valisin välja hotelli nimega Twiga Lodge ning Mombasa praamilt maha tulles üritasin sinna jõuda. Praamisadama kõrval oli matatude (marsruuttakso) peatus ning sealt leidsin kiiresti Ukunda matatu. Ostsin pileti (50 KES ehk 0,45 EUR) ja ütlesin piletimüüjale, et soovin maha minna Tiwi randa viiva tee otsas. Kui matatu sõitma hakkas oli väljas juba pime ning aknast välja vaadates polnud näha peaaegu mitte midagi. Mingil hetkel arvasin, et nii kaugel see Tiwi teeots nüüd küll ei saa olla ja järgmises asulas küsisin juhilt meie asukohta. Tema vastas, et oleme Ukundas. Ukunda on Tiwist tükk maad lõuna pool ning ma mainisin piletimüüjale, et tahtsin Tiwi teeotsas maha minna. Poiss naeris ja ütles, et unustas mu soovi. Aga matatu pidi veel paarist külast läbi minema ja siis jälle Mombasa poole keerama. Sel juhul saaksin ju ikka Tiwis maha minna ja ongi hakuna matata (pole probleemi). Loomulikult pidin bussi tagasi pöörates uue pileti ostma ja jälle 0,45 eurot kulutama, kuid lõpuks sain siiski Tiwis kitsast ja ülerahvastatud matatust välja.

Küla oli kottpime, ainult ühe “supermarketi” ees põles üksik ähmane elektripirn ning ma suundusin sinna. Lonely Planet kirjutab, et sealkandis on suurelt maanteelt randa viivate väikeste teede ääres palju röövleid ning hoiatab igasuguse jalgsi liikumise eest eriti pimedal ajal. Kuna olen vahete-vahel veidi ettevaatlik ning alati ei viitsi isegi tühist viit kilomeetrit jalgsi vantsida, siis otsustasin taksoga hotelli minna. Seisin valgustatud supermarketi juures ja vaatasin ringi ning kohe astus ligi üks taksojuht. Väikese kauplemise peale nõustus ta mind 300 šillingi (2,7 eurot) eest hotelli sõidutama. Väikesel metsavahelisel kruusateel ajasin juhiga juttu ja küsisin teeröövlite kohta. Juht ütles, et asi on tõesti tõsine ning sellel teel pimedas jalgsi liikuda on eluohtlik. Pärast seda lauset saime veel paarsada meetrit sõita ja siis suri auto välja. Kottpimedas öös kostis ainult tsikaadide laul. Juht proovis paar korda autot uuesti käivitada, kuid see ei õnnestunud ja ta ütles mulle, et bensiin on otsas. Aga see on hakuna matata ja ta helistas kohe ühele sõbrale, kes lubas bensiini tuua. Hakkasin vaikselt mõtlema, et niimoodi on ju kõige lihtsam turiste röövida ja varsti hakkasid tagantpoolt paistma autotuled. Olin oma mõtetega juba jõudnud sinnamaani, et väikesekasvuline taksojuht minust üksi jagu ei saa ja kohe tuleb autotäis sõpru appi. Avasin autoukse ja väljusin, et tõsisema vestluse puhul oleks ruumi käsi ja jalgu liigutada. Kuid meie juures peatus ilus auto, kus istus ainult juht ilma mingi kõrilõikajate bandeta. Mul paluti teise autosse istuda ning uus juht viis mu otse hotelli.

Twiga Lodge sobib nendele, kes peavad lugu väikestest, rahulikest ja odavatest mereäärsetest hotellidest. Mulle näiteks meeldis hotelli tagsihoidlikkus (eriti hindade puhul) ja inimtühi kaunis palmidega ääristatud liivarand. Mõned pildid selle hotelli kohta asuvad aadressil: http://arne.planet.ee/Keenia.html. Hotellil on nii odavaid kui ka veidi kallimaid tubasid ning odav single tuba (toas sooja veega dušš ja WC) maksis 1100 šillingit (10 EUR). Imeilusal ookeanirannal pole see hind küll kuigi kallis ning ma veetsin seal päris mitu mõnusat päeva. Toidud hotelli restoranis on maitsvad (eriti road värskest kalst) ning hinnad mõistlikud. Pesupesemise teenuse eest küsiti 20 šillingit (0,18 EUR) iga riideeseme kohta. Kui keegi aga soovib paremat hotelli, siis mõnisada meetrit lõuna poole jääb hotell Sheshe (http://www.sheshebeach.com/main.html), kus on olemas bassein, internet, massaaž, jne.  Pärast mõnepäevast mõnusat puhkust Tiwi rannas alustasin teekonda Sansibari poole

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga