Minu selle aasta meeldejäävaim reis oli kindlasti reis Balile. Aeg oli sätitud nii, et jõuaks ikka paduvihmade ja Agungi vulkaani purskamise ajaks kohale!
Juba maikuust saadik pommitati heade lennupakkumistega ja lõpuks ei suutnud ma enam vastu panna. Seega otsustasingi oma silmaga selle palju kiidetud ning filmi ja raamatute tõttu populaarsust kogunud Indoneesia saare üle vaadata. See on ka kaugeim koht, kus ma Aasias olen käinud.
Me ei lennanud peene Qatar Airwaysiga, kes Balile tihti soodsaid hindu pakub, vaid otsustasime hoopis KLM kasuks, sest nii saime minnes boonusena ühe päeva Amsterdamis ja tagasi tulles Singapuris veeta. Mul oli kindel plaan Amsterdamis uuesti Van Goghi muuseumi imelist kollektsiooni vaatama minna, aga kuna oli pühapäev, olid piletid kõik välja müüdud ja siis otsustasime hoopis Rijksmuseumis vanameister Rembrandtile kummarduse teha.
Lend Denpasari koos vahemaandumisega Singapuris kestis 16 tundi. Kohale jõudsime õhtupimeduses. Meid võttis vastu üle 30kraadine leitsak, mis andis märku peatse vihmahoo tulekust. Olime valinud hotelli pisut tavapäratusse kohta, aga hiljem selgus, et kahetseda polnud midagi ja nüüd julgen seda soovitada teistelegi. Nimelt asus meie väike mõnus rohelusse uppuv hotellike Tanah Lotis hinduistlike templite territooriumil, mis tähendas, et meile olid kõikide seal asuvate vaatamisväärsuste külastamine tasuta.
Vaadata tasub seal näiteks pildil olevat kivitemplit, mida saab külastada ainult mõõna ajal (meie sealoleku ajal algas mõõn kuskil kella kahest päeval). Samuti käiakse Tanah Lotis päikseloojangut imetlemas. Selleks peakski seal kauem viibima, et õnnestuks teha-näha nii seda kui ka teist. Isegi meil oli oht, et loojang jääbki nägemata – küll mitte ajapuudusest, vaid lihtsalt päike ei suvatsenud end pealelõunati näidata. Oh seda rõõmu, kui hotellis viibimise viimasel õhtul taevas siiski selgines ja õhtupäike kutsuvalt ootas!
Alumine foto on meid tabanud paduvihmast Ahvide metsas Ubudis, kus meie personaalne giid hõbedase vihmavarjuga turvalist teed katsub näidata. 🙂 Kunstnike mekas käik jäigi meil seetõttu lühikeseks. Tütar tellis Ubudi turult väga maitsvat ingveri-sidrunheina teed, aga ma ei saanudki seda talle osta. Samas jõudsin maitsta kuulsat Kopi Luwaki kohvi (no see Sumatralt pärit loomakese seedekulglast läbi käinud kohv). Julgen tunnistada, et mulle meeldis ja Balil on see ka täiesti taskukohane.
Bali tõmbenumber on muidugi imeilusad riisipõllud-terrassid. Lasime meiegi giidil viia end kuulsatele UNESCO kaitse all olevatele riisiterrassidele (needsamad, mille vahelt Julia Roberts jalgrattal läbi sõtkus). Tee äärest sai riisi ka kaasa osta ja nõnda poetasin minagi kotti pakikese punast ja musta riisi. Hiljem tuli välja, et täitsa asjalik ost, sest lapselaps oli vahepeal Kadrit joostes ja head pudruõnne soovides kodused tagavarad naabrite-sõprade põrandale laiali loopinud … 🙂
Bali toidud on maitsvad ja odavad. Minu lemmikuks osutus Nasi Goreng (nasi on riis) ja loomulikult kõiksugu värskelt pressitud mahlad. Puuviljavalik oli väga suur, alustades passion fruit’idest ja lõpetades snake fruit’idega (koor neil tõesti nagu ussinahk). Üllatavalt hea oli ka Bali valge vein; saarel olla end sisse seadnud Prantsusmaa veinimeistrid.
Tanah Lotist siirdusime Sanuri, kuna otsustasime, et paar päeva võiks ju ka kuskil rannas veeta. Reisikaaslane juba küsiski, et vabandust, aga kus need kuulsad laiad valge liivaga rannad siis on? Sanuri rand oli tõesti kena valge liivaga ja ookeanigi sai minna. Vesi oli peegelsile, hoopis erinev metsikust kohalikust rannast Galungalie ja surfarite hulgas populaarsest Canggust, kus olid pidevalt sellised lained, et meiesugused küll vette ei pääsenud. Ranna miinuseks samas oli põhjas vohav roheline veetaimestik.
Sanuri linnake on päris õdus, see ei asu ka lennujaamast väga kaugel. Siin proovisime ära ka kuulsa Bali massaaži, hind õnnestus kaubelda 3 euro peale tunnise massaaži eest!
Jõudsime käia ka mägede vahel kuumaveeallikates mõnulemas, järvetemplit imetlemas (ka USA ekspresident Obama pidas seda piisavalt huvitavaks paigaks, et läbi astuda). Pura Ulun Danu tempel Bratani järvel on ka üks kolmest olulisemast Bali templist Tanah Loti ja Uluwatu kõrval. Uluwatu õhtust etendust soovitan ka kõigil vaatama-kuulama minna. See oli väga müstiline kogemus – et mõista, peab ise nägema!
Teel Bratani Beduguli mäestikus põikasime läbi ka maasikakasvandusest. Maasikapitsa jäi meil sedakorda proovimata, aga Bali maasikad ise proovisime ikka ära – Eesti maasikatele jäävad alla! Just seal õnnestus meil pilvede vahelt näha ka seda kurikuulsat Agungi. Suurt tulemängu ei paistnud, sel hetkel tuli sealt vaid õrna valget suitsu.
Vulkaani purskama hakkamisest kuulsime kodustelt, kui saadeti sõnum küsimusega, et kas paanika on suur? Me ei lasknud end häirida ja puhkasime oma puhkuse ikka ilusti lõpuni. Tõsi, saartel jäi küll käimata, džungli kohal kiikumas ja Lovinas delfiine imetlemas samuti, aga eks siis järgmine kord.
Koju tagasi jõudsime küll samal ajal nagu plaanitud, ainult et üks päev Singapuris asendus 16tunnise bussisõiduga Balilt Jaava saarele Surabaya lennujaama, kust meid siis ülisuure lennukiga (inimesi oli kogunenud juba mitme lennu jagu) Singapuri toimetati. Tänu sellel nägime ka imeilusat Põhja-Balit (kõrged mäed, vett täis mägijõed, piduehtes külad. Indoneesia valitsus toitis kõiki Bali vulkaanipõgenikke lahkesti ehk põhimõttel „söö, palju jaksad, aga mida saad“. Meie kohale jõudmise ajaks oli järel vaid riisi ja ülikreftist kastet!
Singapurile saime kinkida vaid mõne tunni, aga kiire ülevaate jõudsime ära teha ning Marina Bay Sandsi vaateplatvormil (56. korrusel) saime õhtuse linna tulesid imetleda. Korruseid on tunduvalt vähem kui maailma kõrgeimal hoonel Burj Dubail, aga vaade peaaegu sama lummav.
1 Trackback