Minu London 1

Kaks viimast päeva enne ärasõitu oli täis kalleid inimesi. See oli mu esimene kord lennata päris üksi.. ja ilmselgelt seetõttu ei saanud minna kõik ka tavalist rada pidi. Nii kui olin valmis check-in´i tegema selgus, et mu kohver on ülekaaluline ning kui ma teda kergemaks ei tee tuleks mul 75 eurot juurde maksta, mis oleks olnud ilmselge lollus. Nii siis tuli mul 15 minuti jooksul teha kuidagi oma kohver kergemaks nii, et väga suurt kadu ei oleks. Laotasin siis oma asjad mööda lennujaama põrandat laiali ning perega siis mõtlesime mida jätta mida võtta. Hakkame me saime, kohver kaalus lõpuks vaid 20,3 kg. Nii jõudiski kätte see hetk kui pidi ütlema head-aega.

Kõik tundus nii lihtne algul.. Võiks isegi öelda, et mitte ei tundunud vaid oligi, kuid mingi hetk oli ikka raske. Päris raske. Kui läksin läbi kontrolli, clumsy as can be oma saja asjaga. Ning pere seljataga lehvitamas – soe pilt.

Olin nüüd üksi. Hetkeks tundsin end kui üks suur loodusõnnetus!
Lõpuks lennukis kui kõik olid omad kohad leidnud, sattus mu kõrvale istuma üks poiss. Viisakalt küsides – tööle või õppima? Ning edasi oli kõik juba palju parem. Juttu jätkus pikalt lennu lõpuni ning oli kergem. Ilma temata oleks olnud lend kindlasti palju pikem, igavam, hullem jne. Easy jet võib ka täitsa tore olla – seal sai pardal loteriid mängida, nii mängisin ka mina ja võitsin 5 poundi. Selle eest sai lubatud endale kohvi ja veidi magusat.. uue piletiga ma enam ei võitnud. Poiss mu kõrval ütles, et tema pole kordagi võitnud.. ju ma olin lucky.

Lennuk maandus Stansted´is , uurisin välja kust mu buss läheb, et saada linna (kuna neil asub lennujaam ebanormaalselt 35 miili kaugusel). Aeg liikus kiirelt ning ühtäkki olin juba bussis, siis juba Londoni metroos kukalt sügamas, et millise pileti ma kust ostma peaks. Valisin lihtsaima tee ja läksin assistanci tülitama, lõpetades oyster card näpuvahel, otsides õiget kohta kust metroo peale minna. Esialgu tundus see ehk veidi segane, kuid tegelikult on see seal ikka väga loogiline ja lihtne. Nii jõudsin ma oma „kokkusaamis“ kohta, kus mul oli aega surnuks lüüa 2 tundi.

Esimesed kaks ööd veetsin ma oma sugulase juures, kellega ma tegelikult pole oma elu jooksul just kuigi palju suhelnud, kuid ta oli nii kena ning lubas mul enda juures ööbida.

Linnade suurused on ikka jube erinevad, kui Londonis öeldakse, et ma elan jala 15 minuti kaugusel metroooost, mis on no ütleme 2-3 peatust kesklinnast, siis sa elad ikka PÄRIS lähedal. HAHA. Aga ja sellegipoolest kurta ei saa, ööbimiskoht oli tõesti ikka suhtkoht linna lähedal. Londoni juures on lahe see, et actually sa ei pea elama keskel selleks et käia väljas vms, sest igas Londoni eri piirkonnas on so called oma keskused, mis on täis baare, pubisid, klubisid, restorane.
Esimesel õhtul olin ma kõige selle jaoks aga liiga väsinud ning jutustasime niisama koduses keskkonnas. Peamiselt majandusest – eelkõige kuna mu sugulane on phD majanduskraadiga. How cool is that!

Päeval kolasin Londoni peal ringi. London pakkus imelist inglise ilma – occasional showers. Mängisin turisti ning käisin vaatamas Tower bridge´i, Big Ben´i etc. Mingi hetk kui vihm ikka kopa ette vikas otsustasin mingi sisemist ennetrainmenti proovida, kuid kõik hinnad olid nagu mingi – hõk. Nii otsustasin mingi „hirmu toa“ kasuks – kus juures see oli ikkak päris hirmus. Natuke kuivem läksin edasi kolama kuni lõpuks enam ei viitsinud ning läksin koju. Õhtul viidi mind Vietnami restorani – meil võiks rohkem selliseid casual söögikohti olla. Super khuul oli. Hea toit, hea seltskond. Käisime veel mitmes kohas pärast ning lõpuks magama.

Kolmandal päeval vahetasin host´i ja sain kokku Joe-ga. Rändav welshman. Tal oli küll plaan jaanuariks Londonis juba elada, kuid asjad läks teisiti temajaoks, kuid siiski ta pidas meie kokkuleppest kinni ning host´is mind oma tuttavate juures, kellest üks oli eestlane – jei. Hästi armas eesti-inglise paarike. Olid kolinud just Londoni ääre kanti, rahulikku, ilusasse (kallisse) kanti. Terve päeva J. rääkis et tal on mulle üllatus õhtuks, vahepeal tundus, et ta ise oli palju rohkem elevil sellepärast kui mina. Cute.

Kõigepealt me kolasime kohalikus kandis ringi ning lõpuks viis J. mu restorani, veidi eemal keskusest – ma sain Londoni taksoga sõita – je. Restoran oli tohutult lahe, eriti ingise pärane ning cousy ja super. Seal esines live artist – väga hea. Toit oli super ja üldse kõik oli hea. Suurim üllatus oli see, et selle koha omanik oli Matthew – kes oli üks nendest kellega ma tutvusin samal ajal kui J.ga Terve õhtu oli super tore ja hea ning Matthew tegi kõik on the house!.
Inglise päraselt lõpetasime me õhtu suhteliselt vara ning olime kodus juba veidi peale 12-st. Magus uni.

„A perfect Sunday“
Täpselt sellise pealkirja võiks panna mu pühapäevale.
Läksime J.ga Londoni kesklinna, kuna minul oli endiselt soov äranäha need punaste mundrite ja mütsidega tüübid (kes minu pettumuseks olid oma talvemantlitega mis olid hallid). Peale seda kolasime niisama ringi Green Parkis ja mööda Thames lõuna kallast. Sõime vahvlit vahtra siirupiga, tegime musthave pilte, kohvitasime, jalutasime ning jutustasime maast ja ilmast. Kerge päike piilus pilvetagant ning kõik tundus hea.

Õhtustasime Tai restoranis ning lõpuks oligi kell piisavalt palju et magama minna kuna ärkamine oli seatud väga varase peale..

Nii saigi mu London sellekskorraks läbi! See you soon. xoxo

1 KOMMENTAAR

  • Debi kommenteeris

    väga lahe ikka. olen küll inglismaale jõudnud, kuid kunagi pole saanud mahti Londonis kolada ja turisti mängida.. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga