Malta, väike saarestik Vahemeres, pakub avastamisrõõmu nii linnaturismist huvituvale reisijale kui ka loodust ja maaelu nautivale rändajale. Kui tavaliselt oleme harjunud pidama Eestit vaikeseks riigiks, on Eestimaa Maltaga võrreldes lausa hiiglane: pisike Malta on Eestist üle 140 korra väiksem. Mis teeb selle saarestiku, kus pole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid, nii põnevaks?
Muistsed templid
Malta on koduks maailma kõige vanematele sideaineta ehitatud templitele, mida müstiline templiehitajate rahvas püstitas umbes tuhande aasta vältel 3600. aastast enne meie ajaarvamist. Kiviaegseid templeid on Maltal ja Gozol üle kolmekümne ning küsimusi nende iidsete ehitiste kohta on kindlasti rohkem kui vastuseid. Teame, et templid olid pühendatud viljakusjumalannale, Malta Veenusele, aga millised rituaalid siin tuhandete aastate eest toimusid, võime ainult oletada. Arvatavasti toodi siin loomaohvreid ning templid olid ka omapäraseks kalendriks, ehitatud üllatavalt täpselt tähtede seisu ja päikese teekonda silmas pidades. Kahjuks sai templiehitajate kultuur 2500. aastat enne meie ajaarvamist üsna järsu ning kurva lõpu. Selle kohta leidub erinevaid teooriaid, on koguni neid, kes usuvad, et kohaliku elanikkonna viisid minema väikesed rohelised mehikesed! Usutavam on siiski mõttekäik, et saarestikku tabasid põua-aastad ning selle elanikkond suri lihtsalt nälga. Olenemata sellest, mida usute, on need UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad templid külastamist väärt.
Rüütlite pärand
Püha Johanniitide ordu saabus saarele 16. sajandi keskpaigas ning Malta jäi neile koduks mitmeks sajandiks. Rüütliteaegset arhitektuuri saab imetleda Malta esimeses pealinnas Mdinas, praeguses pealinnas Vallettas, Victoria tsidadellis Gozol ning mujalgi. On mõnus jalutada vanadel linnatänavatel ja nautida kaunist barokkarhitektuuri. Kindlasti peaks põikama turistlikult peatänavalt vaiksematesse kvartalitesse ning jälgima, kuidas elavad kohalikud. Vallettas ei tohiks kindlasti mööda kõndida Ristija Johannese katedraalist, kus imposantse baroki kõrval saab näha ka kuulsa itaalia kunstniku Caravaggio kaht maali.
Kõhud täis!
Maltal osatakse heast söögist-joogist lugu pidada. Lausa kohustuslik on proovida malta rahvustoitu, küülikuliha (fenek). Väiksemaks ampsuks sobib hästi soolane lehttaignapirukas kas rikottajuustu või hernetäidisega (pastizzi). Toit maitseb paremini, kui kõrvale rüübata kohalikku veini. Maltal kasvavad pea kõik tuntud viinamarjasordid, kuid ka kaks endeemilist sorti, mida mujal ei leiagi – gellewża ja girgentina. Nüüd saab Maltal, Gziras, kõhu suurepäraseid lihatoite täis ka eestlaste restoranis Smõkehouse.
Loodus ja põllumajandus
Kuigi Malta on üsna linnastunud, leiab siin tegevust ka loodusesõber. Tore on matkata Dingli kaljudel ja miks mitte peatuda piknikuks Busketti aedades, kus kunagi rüütlid küülikujahti pidasid. Maltal tegeletakse ka põllumajandusega, kuigi põllumaad on siin vähevõitu ja kliima kuiv. Aastas kasvatatakse siin umbes 75 000 tonni juurvilju ja 10 000 tonni puuvilju. Sellega Malta 470 000-pealist elanikkonda ja kaht miljonit turisti muidugi ära ei toida ning seega sõltub kohalik toidulaud ikkagi suures osas importtoodangust. Nii nagu eestlasedki, armastavad maltalased väga kartulit, ning see ongi saarestikus enim kasvatatud põllusaadus. Kui võimalik, tuleks kindlasti maitsta ka suussulavaid viinamarju ja maasikaid.
Malta jätkub põnevaid tegevusi ja uudistamist igale külalisele. Nii nagu maltalased ütlevad – Mehrba, tere tulemast!
Artikli autor: Ingrid Eomois
***
MAALEHE LUGEJAREIS MALTALE TOIMUB 24.–29. septembrini 2019
Giidiks on sel reisil Ingrid Eomois, raamatu “Minu Malta” autor