Mali: Kayes, Bamako, Djenne, Mopti, dogonite maa

Go reisiraamatute kirjastus on andnud välja kahe Eesti rännumehe, Aive ja Andrus Hiiepuu reisimuljete kogumiku. Aive ja Andrus on 20 aasta jooksul seljakotiga rännanud enam kui 100 riigis, reisiraamatusse „Maailm seljakotis“ on jaotatud 50 riigi reisikirjad. Tiit Pruuli sõnul on raamat unikaalne, sest vähesed eestlased, kes nii paljudes eksootilistes paikades rännanud, on oma reisid nii kaasakiskuvas vormis ühtsete kaante vahele koondanud. Toome siin Sinuni ühe peatüki raamatust, lisa leiad juba lähima hästivarustatud raamatupoe letilt.esikaas_mali

Detsember 2004 ‒ jaanuar 2005. Malis on midagi, millele me seal oldud nädalate jooksul nime panna ei osanud. See oli eriline sarm, mis inimestest kumas inimestelt, selle taustalt peegeldus omakorda loodus ‒ silmapiirini ulatuv savann ja poolkõrbeline sahel.

Nagu Egiptus, nii on ka Mali riik, mille elu on otseselt seotud jõega, siinsel juhul Nigeriga. Siin on kõrvuti Lääne-Aafrika regiooni põnevaimad kultuurid. Legendaarne Timbuktu asub Sahara serval, riigi keskosas on suursugune ja võimas Bandiagara järsak, tohutult suur ja lame kivimassiiv, mis pakub kodu lummavale dogoni rahvale.

Praegu on Mali üks vaesemaid riike kogu maailmas, ent see ei ole alati nii olnud ‒ ajalugu räägib Malist kui rikka kultuuriga värvikast suurimpeeriumist.

4.–11. sajandil kontrollis see uhke impeerium kogu Saharat läbivat karavaniteed, mille kaudu transporditi kulda ja mis oli piirkonna tuiksooneks. Oma tähtsuse kaotas ta alles seoses eurooplaste avastatud mereteega, mis võttis selle rolli üle.

Muutunud 19. sajandil Prantsuse kolooniaks, iseseisvus Mali aastal 1960. Seitsmekümnendatel aastatel vaevles riik nii sise- kui väliskriiside käes, kuid nüüd on kõikjal tunda edasiminekut, riiki juhib mitmeparteiline, demokraatlikult valitud valitsus.

Mali elanikkond koosneb paljudest etnilistest rühmadest: bambara, songhai, mandinka, senoufo, fula ja dogon. Ametlik riigikeel on prantsuse keel, enimräägitav aga siiski bambara keel.

Saabusime oma müstilise presentkatusega Suzuki Samuraiga Senegali‒Mali piirile ennelõunasel ajal ja panime end valmis õige tarekese otsinguks, kust saada infot Mali viisa kohta. Nimelt oli Mali saadik Moskvas, kelle alla Eesti kuulub, meile lubanud, et saame piirilt tema edastatud faksi – jajah, nimelt faksi! ‒ alusel ilma mingite probleemideta viisa kätte. Kuna siin oldud nädalad olid meile õpetanud, et kõik on ettearvamatu ja miski ei pruugi olla päris nii, kui näib või kuidas on varem kokku lepitud, olime valmis kõigeks. Õige piiriputka leidmiseks läks aega hea paar tundi. Selle ajaga olime kogunud neli templit koos juhistega, kuhu järgmiseks minna.

Nähes kauguses saviputkat, millest edasi oli vaid tühi väli, sai kiirelt selgeks, et kui me siit õiget templit ei saa, siis edasi ei ole enam kuhugi minna. „Dalše neekuda,“ öelnuks venelased.

Suurte päikeseprillidega, välivoodil pikutav must mees vaatas meid kahtlustavalt ja libistas üle huulte rahasumma suuruse ‒ numbri, mis oli meie jaoks üle igasuguse mõistuse suur ‒ umbes 800 EEK. Kohalikus mõistes oli see umbes poole aasta palk.

„See on test,“ ütlesin Aivele.

Kui mees nägi, et kraabime välja tähtsat faksipaberit, ja kui olime lubanud kohe Moskvasse helistama hakata, leebus härrasmees sekunditega ja summa vähenes välgukiirusel kolmekordselt. Meie faksipaberil olevat blanketti ei olnud ta muidugi iial enne näinud ja veeris seda nüüd näpuga järge ajades oma kümmekond sajandipikkust minutit. Olime talle loomulikult innustunud pilkudega tuge pakkumas. Viisast unistada sellises savionnis oli muidugi samuti ilmselge liialdus, kuid eksistentsiaalselt tähtis tempel õnnestus meil siiski kätte saada! Hingevärina saime siit kauba peale kaasa ‒ kes teab, kas seda templit viisa pähe ka riigist väljudes tunnistatakse. Kuid lõpp hea, kõik hea ‒ meie ees oli avanemas Lääne-Aafrika pärl Mali!

Sisenesime Malisse Senegalist ja Mali tervitas meid savannidega. Baobabid kõrgusid mõlemal pool teed üle laia lagendiku ja savann ilmutas end meile oma täies hiilguses.

Kell lõi juba kolmandat keskpäevatundi, kui ületasime Mali piiri ja võisime kergemalt hingata, sest olime suutnud läbida oma seniste kogemuste põhjal kõige raskema piiripunkti.

Mali on suuruselt umbes kaks-kolm korda nii suur kui Prantsusmaa. Piiri on riigil koormavalt palju ja põhjaosa külgneb Saharaga. Puudu on aga merepiir ja seetõttu oli Elevandiluurannikul toimuv andmas tõsist hoopi Mali majandusele. Mereteest äralõikamine on kergitanud niigi väga madala ostujõuga Malis eelkõige esmatarbekaupade hindu ja andnud seetõttu vägeva löögi pea kõikidele elanikele. Kuna Mali on oma põhisadamana siiani kasutanud Abidjani, käib nüüd kibekiire uue merevärava otsing. Parasjagu töötatakse, saamaks pääsu merele Ghana kaudu.

Pärast piiriületust ei olnud enam vähimatki põhjust asfaldist unistada ‒ ees ootas pikk tee mööda tuttavlikku punast saviliiva teed. Senegal oli meid vahepeal ära hellitanud korralike teedega, mis olid paiguti isegi paremad kui näiteks meie Tallinn‒Tartu maantee ‒ ainult selle vahega, et siin lõppes asfalttee nagu joonlauaga lõigatult.

Panime vaimu valmis kuueks tunniks punases maanteetolmus loksumiseks, sidusime rätikud mereröövli kombel taas näo ette ja sõit Mali kunagise pealinna Kayese poole võis alata. Aeg-ajalt tegime vahepeatusi. Peatusime eelkõige siis, kui autojuhi nägu morniks kiskus või kui taas mõni teele sätitud tünn lähenevast politseipostist märku andis. Juhi rahustamiseks olime avastanud kindla rohu ‒ andsime talle söögikorra jagu peenraha. Ja nii iga kord, kui mehe nägu lubas aimata halba. Kümne minuti pärast oli ta tagasi, nägu naerul ja lausus oma tavapärase lause: „Now I am very-very happy!“ Happy’d olime meiegi ja sõit jätkus. Politseipeatustega muidugi nii kergelt ei läinud, ikka tuli mõnd hädasolevat politseiperekonda toetada. Põhjusi, mida nad raha küsides välja tõid, oli mitmeid. Nii teatas üks politseinik, et tal on pojal sünnipäev ja seega vaja kingitust osta, teine leidis raha vaja olevat linnasõiduks jne. Põhjuseid neil juba jätkus.

Kayes on Lääne-Mali keskus. See on ühtlasi ka esimene koht, kuhu prantslased Malis end elama seadsid. Kayese strateegilist tähtsust suurendas eelmise sajandi alguses rajatud ja tänini läbi linna kulgev Dakar‒Bamako raudtee. Praegu on tegemist turistide jaoks pehmelt öeldes mitte eriti atraktiivse sihtkohaga, valgeid inimesi võib siin silmata linna vaid vilksamisi läbimas, et teha pika teekonna järel vaheööbimine enne Mali pealinna Bamako poole suundumist.

Jõudsime kohale õhtupimeduses. Üks kohalik poisike jooksis meil omaalgatuslikult paar viimast kilomeetrit (õhtu viimast tööotsa tehes) hotelli suunas teed näidates auto kõrval. Hotelli leidsime vastavalt Lonely Planeti soovitustele ühest sisekvartalist. Siia end öömajale sättisimegi.

Pärast sisseseadmist hakkasime selgitama teeolusid Bamako suunal, kuhu tahtsime jõuda hiljemalt järgmise päeva õhtuks ‒ saabumas oli nimelt uusaastaöö, soovisime seda vastu võtta Mali pealinnas. Pärast mõningaid selgitusi sai meile aga kiirelt selgeks, et meie vapper Suzuki Samurai ei ole võimeline selliste teeoludega ühe päevaga 600 km läbima.

Asusime õhtupimeduses otsima võimalust jätta siin oma autoga hüvasti ja leida uus viis edasiliikumiseks. Hotelliomanik oli lahkesti nõus meile bussijaama näitama. Ei tulnud teab mis ootamatusena, et sõit bussijaama võttis lubatud viie minuti asemel aega poolt tundi. Sellel oli lisaks veel vägagi veenev põhjus – hotellimees pidi kogu linnale oma tumendatud klaaside ja põhja keeratud makiga auto tagaistmel olevat kahte valget demonstreerima, ise pidulikult ja enesekindlalt tugeva prantsuse aktsendiga meile ringsõitu põhjendades: „Kayes by night.“

Kuna ülevaadatud buss nägi tõepoolest bussi moodi välja, otsustasime sellega järgmisel päeval Bamako poole liikuma hakata. Mis sest, et tegelikult ootas meid hommikul lubatu asemel mõistagi hoopis üks teine buss. Ent seegi ei tohiks vist enam üllatusena tulla?

Kuhu iganes siin teele asuda, ei leidu ühtegi sihtpunkti, mis oleks vähem kui 500‒600 km kaugusel. Seega tuleb sõidule punktist A punkti B arvestada vähemalt üks päev pluss veel takkaotsa võimalus, et ööbida tuleb katkiläinud bussis tee ääres. „Keskmiselt iga 50 km järgi juhtub sõiduriistadega siin mingi viperus ‒ kumm, kardaan jms, parandamisele kuluvat aega ei oska keegi prognoosida,“ seletas hotellimees meid eelmisel õhtul. Ta vist ei suutnud meid selle infoga enam rabada. Kuid inimesed olid siin väga sõbralikud ja üks oli kindel ‒ kohaliku koloriidi sees juba igav ei hakka!

Varahommikul suundusime pealinna Bamako poole, kohale jõudsime sama päeva südaööks.

Bamako jaoks olime endale ette valmistanud „kohaliku“ üllatuse. Kui Lääne-Aafrikas käimist kavandasime, leidsime tänu etnograafile ja tekstiilikunstnikule Kadri Viiresele Eva kontakti. Aafrika oludes on eestlase kontakti omada tõeliselt eksklusiivne, lisaks veel Eva natuur, energia ja huumorimeel.

Kui jõudsime pika bussiseikluse järel pimedasse Bamako bussijaama, nägime bussile suunatud autotulesid. Autost hüppas kohe välja krapsakas „valge“ ja viipas meile käega: „Tere tulemast, kaasmaalased!“

Meid oli tervitama tulnud särtsakas eestlasest proua Eva Diallo, kes on Malis elanud juba 40 aastat ja on teadaolevalt sealmail ka ainus paikne eestlane. Üheskoos tähistasime uue aasta saabumist vahvas välirestoranis Bamako linnasüdames.

Eva on uskumatult vitaalne naisterahvas ning niisama uskumatu ja kirev on ka tema elulugu.

Kunagi Moskvas ülikoolis õppides kohtas ta austajat, kellest sai tema abikaasa (ja kes, nagu hiljem selgus, osutus Mali kroonprintsiks). Koos mindi Malisse, kus rajati kodu. Kahjuks kaotas Eva aga abikaasa juba päris kooselu algaastatel raske haiguse tõttu. Abielust jäi Evale kolm poega, kes tuli vaatamata kohalikele oludele ja traditsioonidele (naine peab abielluma mehe vanema vennaga, kui mees peaks lahkuma) üles kasvatada. Põikpäine ja sitke Eesti naine sai sellega iseseisvalt ja suurepäraselt hakkama. Ehitas oma kätega üles kodumaja ja pojad on tänases Aafrikas tunnustatud haritud inimesed.

Kohe, kui olime Eva koduuksest sisse astunud, tõusis meile ninna hapukapsa lõhn. Seda tunnet on keeruline kirjeldada, kui pärast mitmenädalast teelolekut kodust hubasust tajud.

Eva pani nurgas olevale videomakile kasseti sisse ja esitles meile Eesti meeste koorilaulu. Vaatasime suurte silmadega ekraani, sest seal laulis esimeses reas Andrus ise – tegemist oli Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori videokontserdiga! Evat rabas see kokkusattumus väga. Lauludega on ta seal oma eesti keelt elus hoidnud, laul on tema igapäevane kaaslane. Nüüd seisis kesk pilkast Aafrika ööd tema toas üks nendest meestest, kes ta kassetil laule esitas!

Aastavahetuse veetmise paigaks oli Eva valinud Bamako kesklinnas asuva linna populaarseima välirestorani Bla-Bla, kus me üheskoos tema tuttavate ning kohalike „rikaste ja ilusatega” uue aasta vastu võtsime. Seltskond sai värvikas: Eva, Koit ‒ üks tema poegadest, üks leedulanna koos kohalikku päritolu abikaasaga ja nende poeg, kes Leedus lauljana leiba teenib. Koht oli enam kui eksootiline ‒ värvilised lindid rippusid maast laeni ja lõbu oli laialt. Istusime Eva tuttavatega ühises lauas ja jälgisime, kuidas nn esimene Mali uut aastat vastu võtab. Pärast südaööd hakkasid tänavad täituma, paarikümne minutiga said need rahvast täis nagu päise päeva ajal ‒ muusika mängis tsiklimürina taustal ja linna keskplatsil esinesid artistid suurel vabaõhukontserdil.

Järgmisel päeval käisime vaatamas Bamako keskust presidendilossi ümber ja Eva rääkis meile Mali ajaloost.

Bamakoga tutvunud ja Evaga hüvasti jätnud, suundusime edasi Mopti suunas. Sõit oli päris tempokas. Buss kihutas mööda kitsast asfaltteed, mille servad lõppesid vihmaveest uhutud järsu, kohati kuni poolemeetrise langusega. Vaesed mopeedidega liiklejad, kes juhtusid kahe bussi möödumisel kõrvalrajal olema, lihtsalt tõrjuti jõuga üle asfaldiserva. Bussijuht reageeris sellele vaid siis, kui mopeedimees enam teeservalt püsti ei tõusnud. Mopeed visati bussi katusele ja vaene hing tiriti bussi veritsevaid haavu lappima.

Djenne2

Esimene peatus oli Djennés, mis asub 700 km Bamakost ida pool. Seda linna peetakse üheks Lääne-Aafrika müstilisimaks ja samas ka ilusaimaks. Tegemist on ühtlasi ühe vanima linnaga, tähelepanuväärne on, et alates 14. sajandist ei ole linnapildis tegelikult kuigi palju muutunud.

Djennés asub maailma suurim savitellistest mošee, mis on klassikaline Saheli stiili näide, nüüdseks on see kantud ka UNESCO maailmapärandite nimekirja. Kahjuks saab näha vaid mošee välist ilu, mittemoslemitel ei ole võimalik sinna siseneda väidetavalt pärast seda, kui moeajakiri Vogue siin mošee taustal sündsusetuid pilte tegi.

Saheli stiili on järgitud kogu linna ehituses. Kitsad tänavad ja savist majakesed otsekui üksteise külge kleebituna jätsid väga imposantse mulje. Valisime Djenné külastamiseks esmaspäeva, mil linn on kõige rahvarohkem, sest suurele turupäevale kogunevad siis ka ümberkaudsete külade inimesed. Turuplats on otse mošee ees ning muudab kogu linna kirevaks ja sumisevaks. Tuhat aastat ajas tagasiminek on garanteeritud!

Djenné oli ka koht, kus üle pika aja taas valgeid turiste kohtasime. Tagasi tulles saime küüti ühe itaallastest vanapaari maasturis, kes pajatasid meile kogu tee oma vahvatest ja eksootilistest seiklustest eri maailmanurkades. Aafrikas tegime huvitava tähelepaneku ‒ need turistid, kes siia jõuavad, on reeglina avastamas enda jaoks n.ö viimast kontinenti. Tundub nii, et siia tullakse alles siis, kui suurem osa muid kohti juba läbi käidud. Seetõttu on ka meie kontaktid siinsete rännumeestega olnud erakordselt võluvad ja sisukad.

Djennést võtsime suuna dogonite maale, mis asub Põhja-Malis. Tundus hea mõte teha kahepäevane matk mööda dogonite külasid.

Dogonid elavad piirkonnas, mis oli kunagi asustatud tellemite poolt ja kuna tellemeid enam ei ole (dogonid sundisid nad lahkuma Burkina Faso suunas),siis liiguvad nende kohta igasugused legendid. Näiteks usuti, et nad oskasid lennata. Põhjuseks on nende majade paigutus kõrgel mägede külgede sees. Külade kaupa on majakesi mäeveeru sisse tipitud ja nendeni jõudmiseks tuleb päris palju vaeva näha. Tõsi, tellemite lennuvõime osas jäime siiski äraootavale seisukohale.

IMG_2655

Öö veetsime dogonimaal Ende külas ühes dogoni onnikeses.

Dogonite külad on kõik ühesuguse süsteemi järgi ehitatud: küla keskuseks on vanameeste jutuplats, eraldi kohad on loodud veel mošee, perekondade ja laste jaoks. Kujundlikult, kuid ehk mõneti ka intuitiivselt on piirkonnad jaotatud inimese kehaosi järgides ‒ vanameeste jututuba on paigutatud kõige tähtsamale, pea kohale.

Lisaks põnevale arhitektuurile ja käsitööle on dogonite kultuur ja religioon tugevalt kosmoloogiaga seotud. Nende pärimused sisaldavad üksikasjalikke andmeid Siiriusest. Kõnekas on ka fakt, et juba pikka aega on dogonid eristanud Siiriuse juures kolme kaaslast, millest kaks on nähtavad ja kolmas nähtamatu. Nüüdisaegne astroloogia teadis pikka aega, et Siiriuse juures on kaks tähte, alles 1995. aastal avastati uute võimsamate teleskoopidega, et nende kõrval on ka kolmas. Midagi erilist dogonites on, selles pole kahtlust. Nimetagem seda intuitsiooniks, kõrgemaks tunnetuseks või looduslähedaseks intellektiks.

Ka suurim dogonite festival Sigui toimub vastavalt nende tähtede liikumisele ja seda iga 60 aasta tagant. Viimane festival toimus aastal 1967, siis osales ka meie hea tuttav Eva Diallo.

Dogonite hõimu pärimused kinnitavad, et tsivilisatsioon Maal sündis tänu kontaktidele Siiriuse tähesüsteemist pärit olenditega. Dogonite kosmoloogia keskne osa on üksikasjadeni hämmastavalt täpne teadmiste kogum Siiriuse tähesüsteemist. Nende kosmogooniline müüt kirjeldab inimese esivanemate loomist, seejärel toodi üks neist Maa puhastamiseks ohvriks ja loodi valmiskujul esimesed inimesed. Vastavalt müüdile asus inimestega juba asustatud Maa alguses Siiriuse läheduses, kuid üks selle tähe osa plahvatas ja seepärast paigutas dogonite jumal Amma Maa ümber teise tähe ‒ Päikese ‒ juurde. Kosmiline reis sooritati paadis, milleks oli Maa ise. Niisugune on dogonite lähenemine kõiksuse tekkele.

Nad valdavad astronoomiat, neil on kalender, arvutuskunst, laialdased teadmised inimese anatoomiast ja psühholoogiast. On ettekujutus geneetikast ja ravimite valmistamise oskus. Paradoksaalsel kombel puuduvad dogonitel kõige selle juures kirjakeel ja astronoomilised seadeldised.

Siia ongi võluv vastuolu peidetud.

IMG_2729

Raamatu autorid: Aive ja Andrus Hiiepuu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga