Mägi-Karabahh. Sõda pole läbi 1

Stepanakertis pole mingi probleem leida inimest, kes oleks osalenud sõjas. Tuleb vaid mõnele üle 40 aastasele mehele ligi astuda ja tõenäosus, et satud juttu ajama endise sõduriga on väga suur. Läksin koduloomuuseumisse ja kohtusin kohe mehega, kes oli osalenud lahingus Šuši (aseritele Şuşa) linna pärast mais 1992. Gagik alustas aga juttu aastast 1920, mil aserid korraldasid Šuši pogrommi. „Nüüd maksime oma hukkunute eest kätte,“ ütleb ta. Sõjalood on ühesugused igal pool maailmas – raevukad, võikad ja lõpevad pisaratega.

Ei ole võimalik öelda, et algne õigus ses sõjas oli ühel või teisel poolel. Nagu palestiinlaste ja juutidegi puhul, on Karabahhiski segunenud territoriaalsed, religioossed ja rahvuse enesemääramisega seotud küsimused, mille juured on sajandite taga. Ühel pool araablased-pärslased-türklased-aserid, teisel pool muslimitest ümbritsetud armeenlased. Samasugust rolli nagu Lähis-Idas etendasid konflikti eskaleerumises Euroopa kolonisaatorid, mängis Taga-Kaukaasias Venemaa.

Mägi-Karabahhis kohtasin väga palju kirge. Kohtasin piiritut armastust oma maa vastu. Aga ühel hetkel ei saanud ma enam aru, kuidas on võimalik ühekorraga endas kanda imeilusat armastust ja meeletut vihkamist.

Karabahhi-reisi liigutavaim kohtumine oli Vera Grigorjaniga, kelle ainus poeg sõjas kaduma jäi. „Pojake saaks sel aastal 41,“ ütles Vera. Viimane, mis ema teab, on see, et ta poeg sai raskelt haavata ja olevat viidud Bakuusse. Kokku ei tea armeenlased lõplikku tõde 710 enda inimese saatuse kohta.

„Me oleme tugevad naised,“ kinnitab Vera. „Me oleme sama tugevad, nagu olid meie pojad. Me ei nuta. Meil on kolm asja, mis meid huvitavad: et oleks rahu, et saaksime teada, mis sai meie poegadest ja kolmandaks tahame teada, mis saab meie maast.“ Vera räägib mulle suurimast  kadunud rühmast. „See oli Marakateri rajoonis,“ näitab ta kaardil Karabahhi põhjaosa. „22. juunil 1992 jäi siin kadunuks 79 inimest grupist Arabo.“

Peaksin nüüd Veralt uurima, milline oli Arabo grupi roll Hodžalõ veresaunas, mille korraldasid vene armee toel 1992 kevadel armeenlased ja kus aserite kinnitusel tapeti üle 600 tsiviilisiku. Kas grupi kadumine mõni kuu hiljem võis olla aserite kättemaksuaktsioon meestele, kes torkasid surnuks aserite naisi ja lapsi? Aga ma ei söanda seda teemat siin ja praegu üles võtta.

Saan Veralt seinakalendri, kus iga kuu juures on pildid nendest kadunud meestest, kel sel kuul sünnipäev. Kaanel on joonistus kahest naisest. Jään seda pilti silmitsema. „Saite aru, jah?“ küsib Vera. „Siin on aseri ema ja armeenia ema.“ Ta räägib, et neil on nüüd tekkinud Punase Risti kaudu kontaktid saatusekaaslastega Aserbaidžaanis, kes teisel pool rindejoont oma kadunuid otsivad. Aga seda ühisasja aetakse ametlikust poliitikast lahus ja vaikselt, et mitte kirglikke mehi pahandada.

Kui lahkuma hakkame, küsin Vera kontakte. Võtan taskust Samsungi, et ta telefoninumber oma mobiili sisestada. Vera astub mu kõrvale, et vaadata, kas kirjutan õigesti. Mu telefoniekraani taustapildiks on poja foto.

„Kes see nukuke on,“ küsib Vera, võtab mu randmest kinni ning pöörab ekraani enda poole.

„Minu poeg, sai nädala eest neljaseks,“ teatan uhkelt ja hakkan seletama, kui vahva tegelasega ikka tegu on.

Vera pigistab mu kätt ja ma taipan vait jääda. Seisame niimoodi kõrvuti vaikselt pikad sekundid.

„Meie naised on tugevad,“ ütleb Vera ja tõmbab käega üle näo.

 

Postimees 21.06.2013

 

1 KOMMENTAAR

  • kohus kommenteeris

    Autor peab olema teadlik persona non grata nimekirjast, inimesed kes külastasid Aserbaidžaani Vabariigi Mägi-Karabahhi regiooni ja seega rikkusid Aserbaidžaani Vabariigi seadust. See nimekiri on internetis kättesaadav.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga