Lipstu Nõmm – miks minna koju otse, kui saab ringiga 3

Lubatud vihma täna ei sadanud. Kuid see eest minu asjatoimetused Rapla linnas Priaga ühele poole jõudsid. Meel hea, et kuskilt poolt mingit segadust enam juurde ei tekitatud. Pärast Pria kohalikku büroost lahkumist plahvatas äkk idee, minna Rapla Keki poolt kunagi loodud terviserada uurima. Sealt mu päevaseiklused siis alguse saidki. Olles selle maa läbinud ning oma teekonnaga jõudnud ilusti uuesti Järvakandi tee peale, tuli mõte, et vaataks üle ammu huvipakkuvad kohad üle. Liiklemiseks oli mul jalgratas Scott.

Ja suund Kuusiku poole seatud, tee ääres seisev teeviit Lipstu Nõmm 5 km ja Kuusiku katsepark 2 km. Päris huvitav tee, olen korra sellel teel autoga sõitnud, kuid tunnistan, et  miskit ei meenu küll. Rattaga läbitud distantsid ja teekonnad jäävad pikkadeks aastateks meelde. See annabki hea teadmise, et kus ma liigelnud olen, hiljem ei ole raskusi koha otsimise ja leidmisega.

Käisin siis esmakordselt Lipstu Nõmmel,  teise külje pealt sisenesin. Mulle meeldib võõras metsas kolada ning eksimine, oo jaa kuidas veel mind ei hirmuta. Kui aeg päevavalge, siis ikka võõras paik ei hirmuta.

Lipstu Nõmm on kuulus; alusmetsas kasvavad loometsadele iseloomulikud liigid: kadakas (kõrgus ulatub 4–6 meetrini), pihlakas, mage sõstar, kuslapuu, sarapuu, tuhkpuu jt. Metsa järelkasv enamasti puudub või on kidur. Siinsetes loometsades leidub ka II ja III kaitsekategooria taimeliike, nagu punane tolmpea, harilik käoraamat, tumepunane neiuvaip, suur käopõll, kahelehine käokeel, näsiniin jt.

Enamuses eksisteerib kastikuloo kasvukohatüüp, vähem on leesikaloo kasvukohatüüpi. Peamine puuliik on mänd, kelle vanus jääb varem kaitse all olnud alal enamasti 90 ja 200 aasta vahele. Lisandunud puistud on nooremad, senise kaitseala lõunapiiri laiendusel viiekümnest saja aastani.

Looduskaitseala hõlmab teedega eraldatud kolme lahustükki üldpindalaga ligikaudu 300 ha (varem oli sealne loomets kaitse all 180 hektaril). Sellest jääb piiranguvööndisse 82 ha ja looduslikku sihtkaitsevööndisse 216 ha. Sihtkaitsevööndisse on arvatud seni kaitse all olnud metsad ning kaitseala loodesuunaline laiendus, piiranguvööndisse jäeti lisandunud lõunapoolne maa-ala. Endistes piirides ulatus kaitseala ka üle maantee itta, kuid uue eeskirjaga on jäetud suhteliselt tühine, umbes kolme hektari suurune tükk kaitsealast välja. Senistest piiridest on taganetud ka ala kirdeosas, kus uue kaitse-eeskirja järgi ei kuulu enam kaitsealasse Pärnu–Tallinna maantee äärne Sipa teest põhja pool asuv maariba, millele jäi ka kaitsealune rändrahn – 22,5-meetrise ümbermõõduga ja 3,2 meetrit kõrge Kükita Suurkivi.

Loopealsed ehk alvarid on maailmas haruldased: neid leidub meil peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis, Raplamaal ning läänesaartel, mujal veel vaid Gotlandil ja Ölandil. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate andmeil asus 43,7% Eesti loometsadest tollases Rapla rajoonis.

Hõreda alustaimestikuga, kuid liigirikkad valgusküllased loometsad kasvavad paealuspõhja katval kuni 30 cm tüsedusel mullakihil. Valdavalt on need männienamusega puistud, ent leidub ka kuusikuid, kaasikuid ja tammikuid.

Loometsad on väga õrnad ja samas tugevad. Õrnad on need metsad inimmõju suhtes, sest looduslikku uuendust loometsa-aladel enamasti ei teki. Viis kuni viisteist aastat pärast raiet katab lanki tihedalt metskastik, kes ei lase puuseemnetel mulda jõuda. Ka loopealsele rajatud metsakultuuris konkureerivad istikutega kõrrelised. Suurematel lankidel vallandub mõnikord erosioon, mille tagajärjel paljandub kohati aluspõhi. Metsauuenduse võivad nurjata ka hirvlased: aeglaselt kasvavates (5–15 cm aastas) loomännikutes kahjustavad põdrad kuni 40-aastaseid puid. Sellest lähtuvalt ei tohiks isegi majandatavates loometsades lubada lageraiet, piirduma peaks sanitaar- ning harvendusraietega.

Pilku püüdsid mitmes kohas Palu- Karukellad,

Palu-karukell on kahest Eestis looduslikult kasvavast karukellaliigist pilkupüüdvam. Ta avab oma põhjamaisele loodusele tavatult suured sinakasvioletsed õied juba aprilli lõpus või mai alguses, veel enne roheliste liblede tärkamist. Lummavat vaatepilti, mida pakub õitsvate palu-karukelladega metsalagendik, pole paljud oma silmaga näinud: nii vara kevadel pole inimestel metsast veel midagi korjata ega koju kanda.

Palu-karukell kuulub suurde ja mitmekesisesse tulikaliste sugukonda. Carl Linné 1753. aastal esitatud taimede süsteemis seisis palu-karukell veel ülaste perekonnas ja kandis teaduslikku nimetust Anemone patens. Tänapäevase nimetuse Pulsatilla patens ja perekondliku kuuluvuse andis sellele taimele viisteist aastat hiljem ðoti botaanik Philip Miller.

Karukellade ja ülaste perekonda eristatakse õievartel olevate kandelehtede järgi: karukelladel on need lõhestunud kitsasteks lineaalseteks segmentideks, ülastel aga sarnanevad pigem juurmiste lehtedega. Karukelli iseloomustavad veel kõlutolmukatest arenenud nektaariumid ning pika ja karvase emakakaelaga viljad.

Kahju on see, et ma ei kanna kunagi fotokat kaasas, olles edasi liikunud, jõudsin oma käimisega Lehmlõuke alla välja.

Selline huvitav pangapealne karstilõhedega, vapustav vaatepilt avanes sellest kohast. Meeli ülendav valdas selles kohas. Nüüd mõistan, et miks räägiti rohkem Lipstu Nõmmest, kui Jalase poolt sisenedes rabasse. Selles kohas on toimunud tulekahju, sellepärast on see selline, et paljanduv paepealne. Korraks tuli tahtmine põigata Jalase raba peale, seda ka tegingi. Nii kaugele läksin, et mu jalatsid ei märguks vaid pääseks kõige lihtsamalt. Mul kogemus, et kipuvad kergelt taldu kaotama ning siis piirdusin mingi teatud maa kõndimisega. Esteks trehvasin laugaste vahel väikest kühmu, mida oletasin metsavenna punkriks. Kuid ma ei täidunud ei hüpata ega mätta otsa astumist. Korra jala peale proovisin panna, kuid kahtlase väärtusega see kohe vajuma kippus, kui proovisin oma keharaskuse sellele rakendada. Loobusin sellest uudistamis mõttest ja läksin tagasi sinna, kus ma siis alustasin ja teise metsatee kaudu lahkusin. Sinnani, kus elab Evi Tätte, kes on tuntud kunstimaailmas oma mereteemaliste maalidega.

Olen tema loomingut näinud näituse väljapanekutena Kabala raamatukogu seintel. Looduspildid on elavad, et nagu oleks tüki kohast välja lõiganud. Kui kuskil on selle nimelise isiku loomingunäitus soovitan tema töid vaadata või osta.

Tõepoolest oli mu uudishimule tõeline rahuldust pakkuv tee ettevõetud. Ning tagasi tee kulges mul läbi Ohukotsu ja Jalase MKA. Alevist Kabala oma koju, kui vaatasin kella, et mis ajal koju saabusin, siis imestasin, et kodunt läksin välja kell 11 ja koju saabusin kell18.

Olen oma päevaga rahul, tahtsin propageerida väikest paika Eestimaast, mis tahab tõelist avastamist.

3 kommentaari

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Tundub päris vaheldusrikka loodusega koht.raplamaal on kauneid kohti küllaga, tuleb need ainult ülesse leida…näiteks Mukre raba ja vaatetorn Eidapere lähedal 🙂

    • Margit kommenteeris

      Nii see tõesti on, ma külastan Jalase MKA iga aasta paaril korral. Mulle meeldib varakevadine, kui abru lohud vett täis ehk siis pole kohta, kust ei pulbitseks vett.
      Mul oli ammu plaan, et külastaks Lipstu nõmme, mille ma nüüd siis lõpuks teoks tegin. Pidevalt kuulsin, kui mu tutvusringkonnas mõni keskkonnaametnik sinna ekskursioone viis.Ainus mis murelikuks teeb, on Looduskaitseala piirnemine eramaaga, kus sildid välja, mis teavitavad, et viibime eramaal.

  • Sigrid kommenteeris

    Aitäh kodukanti tutvustamast! Läheks ka sinna matkama, kui selle õige “sisenemise augu” leiaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga