Lageda taeva all Musta mere ääres

Tegime sellel suvel rendikaga Eurotripi Bon Jovi konserdile Rumeeniasse ja Musta mere äärde ei saanud ka kuidagi minemata jätta! =). pikem kirjeldus on saadaval http://k-a-t-r-i-n.planet.ee/blogi/ Esimene öö Lätis 6. juuli Jätan Baltikumi ja Poola vahele, sest sealt on paljud piisavalt läbi kimanud... 10. juuli Konsert Buckarestis Pärast  pikka linna peal tiirutamist ja tõenäoliselt +42C tõttu auto armatuuril ärganud SERVICE teate üle irvitamist jõudsime lõpuks hostelisse, mis oli armas pisike kohake. Seni  kuni meie tuba koristati pakuti meile kohvi ja küpsiseid. Töötajad olid väga hoolitsevad ja abivalmid. Saime linna kaardi ja suuna kuhu kontserdipaik jääb. Õhtul tagasi tulles ani meie ühe suure õlu eest 6 natuke väiksemat otse külmast. Kuna ilm oli  väga, väga kuum, siis me ei plaaninud tavapäraselt vara kontserdile minna, vaid läksime natuke enne esinemist.  Pärema tsooni piletitega saime suhteliselt hea koha, mida õhtu jooksul pidevalt parandasime, kuni jõudsime väikse lava lähedusse. Bon Jovi oli väga super. Alguse poole tundus, et inimesed ei ole nii energilised kui tavliselt mujal on olnud, kuid suuremate hittide mängimisel  läksid ka nemad käima. Tundus, et  bänd jäi samuti  rahule, sest kontserdi lõpus tuldi tagasi ka teist korda ja lisaks oli Richie Samboral sünnipäev. Kuumus, kaasalelamine ja hüppamine tegid oma töö. Kõigil oli suur,  suur janu. Alast välja minnes oli mitmeid müügikohti, kuid  millegi pärast on rumeenalstel imelik müügisüsteem. Enne tuleb putkast osta lipikuid, millle eest saab müügikohtadest osta süüa ja juua. Loomulikult meie seda ei teadanud ja enne teada ei saanud, kui olime läbi suure rahvamassi ühe müügikohani trüginud. Õnneks saime pärast  kurva näo tgemist ühest kiirabiautost mõned lonksud vett ja suutsime kuidagi bensiinijaamani vastu pidada (kuhu läksime linnas asuva kanali tõttu erakordselt suure ringiga). See oli paljudele lemmikkoht, mis kiiresti jookidest tühjaks osteti. 11-12 juuli Bulgaaria ja võrratu Must meri Lõuna ajal suundusime Bucharestist Bulgaariasse Varna suunas. Kohustuslik piiripunkt, kiirteevinjeti ost ning kolistasimegi juba üle pika-pika Sõpruse silla Bulgaariasse. Piiripunktidega seoses hakkas silma et piiril isegi küsitakse dokumente, pole nii nagu Baltimaades et 90-ga läbi ja edasi. Üldiselt kui ka piirivalvur või tolliametnik püüdiski teha asjalikku ja karmi nägu, Eesti ID kaarte nähes loobuti koheselt ja peanoogutusega soovitati edasi kaduda. Turist toob riiki raha ja suvi on selleks just õige aeg. Bulgaaria tundus natuke avaram ja vaated ilusamad kui Rumeenia. See võis tingitud olla ka kellast või subjektiivsest eelarvamusest Rumeenia suhtes. Või on Bulgaarias vähem inimesi ja liiklus hõredam? Igatahes palju-palju avarust, vähe-vähe kaardimakseid ja sularahaautomaate väiksemates asulates, sõbralikud ja vähe pealetükkivad inimesed. Ja palav-palav... Nii tuleb sõita ;) Pärast pikemat sõitu ja peatusi jõudsime Musta mere äärde. Otsustasime minna Varnast lõuna poole mere äärde laagrisse arvates et Varna on nagunii inimestest tuubil ja ranna ääres nagunii parkimisega on jama. Silma järgi sobivat teed mööda keerasime suurelt teelt maha ranna poole. Alguses parkisime rannast kaugele, kartuses et meid tullakse ära ajama. Hirmud osutusid aga alusetuks, nagu üks väga sõbralik kohalik jässakas ja kümnete jämedate kuldkettidega restoranipidaja meile hiljem vene keeles seletas. Nii, et sõitsime autoga rannaparklasse, möödudes teel paarikümnest eri vanuses karatekast (neil oli vist treeninglaager, sest neid nägime ka hiljem, ning suurtes kogustes). Väiksemad karatekad olid sõbralikud, kuid suuremate silmavaade ütles selgelt et pikalt vahtimise asemel võiksime edasi astuda. Koht leitud ja auto pargitud, suundusime oma asjadega randa.  Pärast toidu- ja joogivarude täiendamistt ning ujumist võis seltskondlik õhtu alata. Tegime veidi romantikat ja mängisime kuuvalgel kaarte ning kui silm enam ei seletanud võttis Arti kitarri ja õhtu jätkus laulumeeleolus. Mõnus ja omamoodi kogemus oli kuuvalgel ja lainete kohina taustal magama jääda. [caption id="attachment_6167" align="aligncenter" width="594" caption="Vaade ärgates"][/caption] [caption id="attachment_6169" align="aligncenter" width="594" caption="Seiklushimulisemad meist vaatasid ööbimisplatsi ka kõrgemalt üle"][/caption] Hommikune ujumine oli priceless – ärkad rannal, ronid magamiskotist välja, jalutad mõned meetrid ja kastad varbad Musta merre….mmmõnus!
[caption id="attachment_6168" align="aligncenter" width="594" caption="Nii me magasimegi ja keegi ei tulnud torkima (Y)"][/caption]
Randa jäime pikemaks ajaks – mõnulesime päikese käes ja käisime ujumas.  Üle poolte meist said tunda ka kohalikke mereelukaid. Nimelt leidus seal meduuse, mis kõrvetasid ja jätsid endast nahale punased kipitavad laigud. Umbes nagu nõgesed, kui siis ehk suts kangemad.
[caption id="attachment_6173" align="aligncenter" width="594" caption="Pisikesed kõrvetajad"][/caption]
Edasi viis meie tee tegelikult tagasi – võtsime taas sihi Brasovi suunas, et seal lähedalasuva järve kaldal telkida. 14. juuli - matkame mägedes Liikusime mööda metsarada mägede poole. Vaated olid superilusad, kuid suure osa ajst pidi vaatama jalge ette, et mõne kivi otsa ei koperdaks.  Sellisesse ilusasse kohta võiks elama jäädagi.
Mäed olid kivised ja kõrged. Kohe kui olime ühe kuidagi vallutanud ja vahepeal jääkülmas mägijärves veevarusid täiendanud ning seejärel seal jalgu leotanud, tuli ette võtta uus mägi. Katrin oli tubli ja suutis raske teekonna läbida plätudes, mis tekitas nii mõneski teises ronijas elevust. Ühed kaasvõitlejaid palusid isegi korra peatuda, et see pildile jäädvustada. Kõik teised olid varustatud  ronimiseks vajalike jalanõude ja mõni isegi keppidega.  Meie tugevad Eesti turistid suutsime seda teha plätudes, kingades, saabastes ja tossudes. Lisaks kõigele jätsime päikseskreemi autosse ja seetõttu sai enamus seltskonnast tulipunase jume. 14. juuli Viimane ühine sööma Poolas Slovakkia käänulistel teedel väikeseid asulaid läbides otsustasime süüa Poolas mõnes suuremas asulas, kus saab kaardiga maksta. Läbi me neist kihutasime kuni ühes kurvis paistis päris pirakas kiirtoidukoht, isegi kaks. Ja kaardimasin oli ka neil olemas. Aga... mitte keegi ei rääkinud ühtki meile arusaadavat keelt... tundus lihtsalt võimatuna, et nii saab olla. Marguse soovile saada KALA (huvitav kas ta seekord ka pidi kala paberile joonistama nagu Ungaris?) toodi lõpuks kaks külmutatud kala ja küsiti kumba ta tahab. Ka teistel läks enam-vähem samamoodi, ja sest kõigest sai väga palju nalja. Tundub, et nalja said ka söögikohapidajad - sel ajal kui me õues oma kõhutäit ootasime värises maja nende kahe naise naerust.
[caption id="attachment_6172" align="aligncenter" width="594" caption="Värkse päikese kingitud jume"][/caption]
Kokkuvõttev statistika 597 liitrit diiselkütust 6410 km 9,3 l/100 km keskmine kütusekulu Auto oli 2007 a Renault Trafic

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga