“Kuule, siin on kuristik…” 28

Käisin Andorras mõned aastad tagasi ja sellest on jäänud kustumatu mälestus. Andorra on pisike riik Prantsusmaa ja Hispaania vahel Pürenee mägedes. Kõrgeim tipp on Coma Pedrosa - 2946m.

Meie grupil oli võimalus ronida selle mäe otsa ja loomulikult kasutasime me selle ära, sest nagu meile öeldi ei olevat seal midagi hullu.
Äratus oli varahommikul, kuna enne teeleasumist tuli pool tundi kuuma dušši all seista, et üles sulada, sest keegi polnud suvepuhkusele sõites arvestanud sellega, et temperatuur võiks alla +25 kraadi langeda, ning et peale bikiinide ning lühikeste kleidikeste võiks vaja minna ka vanaema kootud sooje sokke-kampsuneid. Siit loo üks moraalides: ole alati kõigeks valmis, eriti kui ööbida tuleb telgis ning asjasse on segatud mäed( Munamägi ei lähe arvesse, muide!).

Dušši all käidud ning hommikusöök söödud võis teekond alata. Bussiga sai kuskil poole mäe peale, sealt edasi tuli jalgsi minna. Ma polnud kunagi ronimas käinud, seega ma ei osanud midagi oodata või karta, sees aga oli väike põnevus, siiski uus asi.

Alustasime jalgsimatka läbi väikese heinamaa ja siis suundusime metsavahele. Seda puude vahel ronimist oli päris palju ja alguses võetud kiire tempo rauges üpris kiirest. Pärast metsa tuli ronida kiviklibusel maastikul, kus vasakul ja paremal olid kidurad põõsad ja mõned mustikataimed. Teekond viis aga järjest ülespoole, kuigi vahepeal ei saanud arugi, et ronime mäe otsa.
Teepeale jäi ka üks oja, milles oli hästi külm ja selge vesi.
Ja nüüd tuli rõõmsalt mäest alla jalutada. Ei, tipp polnud veel vallutatud, lihtsalt üks väike mäekene, mis tuli ületada, et edasi kõrgemale tõusta. Maastik oli nüüd selline heinamaa taoline. Seal heinas kõndimist oli päris pikalt ja kui vahel tekkiski tunne, et nüüd on ju väga lihtne, siis nii see ikka päris ei olnud. Giid ütles, et natuke üle poole on juba käidud. Mul käis peast läbi mõte, et ta on äkki mingeid seeni söönud, me oleme ju mitu tundi kõndinud, kuidas see võimalik on, et alles nii vähe oleme tõusnud? Rühkisime vapralt edasi läbi heina. Õnneks oli ilm peaaegu et ilus, oli küll pilvine, kuid ei sadanud. Ei, damn. Sadama hakkas. Tuli välja otsida kaasapakitud kilekeebid ning jätkata jalutamist juba järjest jahenevas ilmas.

Mõned vanemad inimesed meie grupist otsustasid tagasi minna, nende jaoks oli see liiga raske, teised vaprad jätkasid.
Hakkasime tipule lähemale jõudma, heinamaa kadus ja järel olid vaid kivid, suured ja väiksed, teravad ja lamedad kivid. Kõndisime pilve sees. Minu pettumuseks polnud tegemist valge vattpehme asjaga vaid külma ja niiske uduga, mis kontidesse puges. Temperatuur oli veelgi langenud, kuigi otseselt ei sadanud oli pilves olek nagu pidev uduvihmas käimine ja kõigele lisaks oli tõusnud ka tuul.

Mida tipu poole me jõudsime, seda halvemaks muutus nähtavus ning tuul järjest tõusis. Varsti  pidi ronimiseks käed appi võtma, et kindlam oleks, sest märgadel kividel libastumise oht oli suur. Tegime peatuse, et pisut puhata enne viimast jõupingutust ja tipu vallutamist. Tuul oli selleks hetkeks juba tormiks muutnud. Meie, sõbrannaga, jäimegi sinna. Jah. Mõnikümmend meetrit enne tippu. Enam ei suutnud. Mitte füüsiline väsimus ei takistanud vaid pigem vaimne pinge, mis seal oli, kuna väljas oli torm, kätt enda ette sirutades kadusid sõrmed ja käelaba udusse, nii et neid ei olnud näha ja tee mis tippu viis oli kitsas ning libe, seal oli reaalne oht alla kukkuda ja sinna jäädagi. Teised läksid edasi. Me jäime ühe kivi varju istuma ning asusime sööma suitsuvorstiga tehtud võileiba! Oma viimast võileiba sel teel. See oli üks uskumatule hea võileib! Me naersime veel, et kui me peaks teepeal kogemata kuristikku kukkuma, siis vähemalt oli meil viimane sööming nagu kord ja kohus 🙂 Tegime ka mõned pildid, et see hetk igaveseks jäädvustada ning otsustasime, et jääme teisi ootama, kes tipust tulevad. Pärast mõnda aega külmetamist jäise tuule ja vihma käes pidasime natuke plaani, ning otsustasime alla tagasi minema hakata, aga piisavalt aeglase tempoga, et teised järgi jõuaksid. Mu sõbranna hakkas ees minema, loomulikult tähele panemata teetähistusi ning üks hetk ta ütles:” Kuule, siin on kuristik…siit kaudu ei saa!” Võtsin juhtimise üle ning siirdusime tagasi õigele rajale. Allamineks läks kuidagi palju kiiremini. Ka ilm oli soojemaks muutunud ning siin seal võis näha ka päikest pilvetagant piilumas. Alla jõudes oli peal tohutu väsimus. Praktiliselt terve päev kõndimist ju, aga tuju oli super ning hea tunne sees, mis siis, et tippu ei jõudnud.

See oli uskumatu seiklus, mis jääb vist küll eluks ajaks meelde ja ma läheks iga kell uuesti, kui võimalus avaneks! Väike hirm tegi asja ainult huvitavamaks!
Ahjaa…pärast allajõudmist selgus, et need kes tipus käisid, tulid hoopis teiselt poolt mäge tagasi, seega jumal tänatud, et me neid sinna ootama ei jäänud. Ja seda ka, et tegelikult anti natuke pärast meie ronimise algust tormihoiatus ja kõik grupid tulid mäelt ära, välja arvatud meie oma, sest keegi ei saanud meiega kontakti. Oih!

28 kommentaari

  • Siiri kommenteeris

    Seeni söönud… Haaa haaa haa.a.. 😀

  • Siiri kommenteeris

    Julmad naljad tütarlaps.. Tormiga selline ettevõtmine 😀 Teised ammu jalga lasknud ürituselt ja teie kondate mööda kuristiku servi 😀

  • Siiri kommenteeris

    Unustasin mainida, et pildid on ka head 😉

  • Anu kommenteeris

    Vinge, nüüd tahan ma kohe kindlasti Andorrasse tagasi minna. Kas sinna mäele peab minema mingi rühma või giidiga…selles mõttes, et kui tea seal käisite, te olite onju oma giidiga, aga kas seal sai nagu kuskilt kohapealt mingi giidi otsida ka, kes jagaks seda rajal püsimise ja varustuse asja? nagu oli seal mingi baas või keskus enne rajale minekut?

  • Terje kommenteeris

    Siiri, usu, me oleks ka jalga lasknud, kui me oleks teadnud, et tormihoiatus on antud, aga see info lihtsalt ei jõundnud meieni 😀

  • Siiri kommenteeris

    Hahahaa, usun… Ma kujutan ette teie pikki nägusid kui sellest kuulsite 😀 Eriti magus oli teadmine ka, et teised teiseltpoolt mäeküljest alla laskusid 😀

  • Terje kommenteeris

    Anu, ma täpselt ei tea, meil ajas giid kõik asjad korda. Aga vastu tuli küll seal inimesi, kes olid ilma giidita läinud, sest rada oli tähistatud kollaste ringidega ja nende järgi sai minna. Mingit varustust kui sellist meil ei olnud.

  • Siiri kommenteeris

    Ma ise pakun, et selline üritus võiks olla siiski kogenud giidiga, sest see ei pruugi olla ohutu. Telekas ennegi näidanud kuidas inimestega palju õnnetusi juhtunud- eriti kui omapead teevad hullusi 🙂

  • Terje kommenteeris

    Kes ei riski ei joo shampust või kuidas see lause nüüd oligi :D:D:D

  • Siiri kommenteeris

    Jah, usun isegi sellesse , alljärgnevalt võid veenduda 😉 http://blog.gomaailm.ee/?preview=true&p=2026

  • katukas kommenteeris

    mnjaaa elu nagu seebikas

  • Ruth kommenteeris

    Seda kirjutist lugedes tuli meelde, kuidas me Tõnis Kallejärvega Slovakkias, Tatra mägedes, Strebske Plesos umbes samasuguse retke läbi tegime. Umbes kaheksa tundi mäkke ja tagasi, tormi päris ei tulnud, aga tohutu udu ja vihmake oli ka (mõlemad kuskil tipu lähedal). Minul oli raske mäkke minek, mehel jälla alla tulek. Aga see on vist olnud ka läbi aegade meie kõige ekstreemsemate matkadega reis. Mäletamist mööda kuulus kategooriasse – loodusreis.

  • Terje kommenteeris

    Ruth, kui kõrgele te ronisite? 🙂 Mul tekkis tahtmine veel kuskile ronima minna pärast seda, kui selle postituse siia ära kirjutasin 😀

  • Ruth kommenteeris

    Hakkas endalgi huvitav ja nii otsisin oma “reisisahtlist” Slovakkia kotikese 🙂 Aasta oli siis 2004. Ei olnud mul veel läpakat ega digifotokat. See reis on kribitud paberile umbes sellises stiilis nagu siin Igori reisijutud. Ja film sai tookord ka tehtud – mäed, kanjonid, koopad…
    Kui nüüd õigesti välja loen, siis meie sihiks oli 2340m ja päris tipp jäi veel 2363,3m. Aga seda ronimist sika-saka ja üle kuru ja jälle üle kuru ja uuesti sika-saka 🙂

  • Terje kommenteeris

    No siis umbes sama kõrge mängi nagu Coma Pedrosa. Ma tegelikult mõtlesin Ben Nevisele minna kunagi, vb suvel jõuan sinna 🙂

  • Anu kommenteeris

    oh jaa…Ben Nevis on mõnus. Käisime ka paar aastat tagasi seal…üles läheb kuskil 4 tunniga, aga soovitan kindlasti võtta korralikud matkasaapad kaasa, sest ise sai käidud selliste tennisemood asjadega ja ei olnud mitte hea mõte, sest üleval pool tuleb päris pikalt kõndida mööda rusukallakut ja kerge on kukkuda ning kivis on talla all ka väga teravad.

  • Terje kommenteeris

    Oh, väga lahe. Kas käisid üksi või mingi giidiga? 🙂

  • Marilin kommenteeris

    ohh..päris jube:P aga samas kindlasti miski mida meenutada kogu elu;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Hullud.. Ronida kusagile.. Just hiljuti näidati filmi kuidas keegi mees jäi mingisse lõhesse kinni.. Varingu alla ja pidi ise oma käe amputeerima, et pääseda.. Julged inimesed need ronijad 🙂

  • Terje kommenteeris

    Marilin, jube oli see ainult seal olles. Nüüd on seda mõnus huumoriga meenutada 🙂

  • Terje kommenteeris

    Siiri…ega meile öeldi alguses, et see on selline lihtne ja rahulik jalutuskäik, me ei kujutanud ettegi, mis seal üleval tegelikult oli. Aga samas nüüd, all olles, on küll tunne, et läheks veel, kui võimalus avaneks 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma olen nii palju filme vaadanud, et rahulik jalutuskäik ongi niikaua rahulik, kui see kestab 😀 Aga see võib kiirelt pöörduda. Olen tohutu reisihuviline, seega need teemad mind meeletult huvitavad ja ma vaatan huviga 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    ma arvan ,et selline “rahulik” jalutuskäik oleks olnud päris meeldiv, kui va see ilm nii halb poleks olnud. Vaade oleks, ma arvan, päris kena olnud. Mida kõrgemale, seda kaugemale ju näeb(ilusa ilmaga) 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Seda kindlasti 🙂 Aga siiski ma kardaksin.. eriti omaette sellist ettevõtmist, sest mägedes võib vallandada vaid pisike vale liigutus või väike tuulepuhang varingu ja ma kardan ohte 🙂

  • Terje kommenteeris

    Siiri, kes ei riski ei joo šhampust või kuidas see lause oligi ;D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    just, just.. aga kui pärast sant, siis ka jama ..minu meelest need ronimised on ikka eriti ohtlikud..

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    hea lugu 🙂

  • argo kommenteeris

    Päris hea:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga