Meie lennuspetsialist Ruth käis Istanbulis lennufirma Turkish Airlines korraldatud õppereisil ning arvas, et see on üks päris mõnus linn. Mida Ruth seal nägi ja koges, on ta allpool ka kirja pannud.
Istanbul on linn, kus Euroopa kohtub Aasiaga – ja seda sõna otseses mõttes, sest ühele poole Bosporuse väina jääb Euroopa, teisele poole Aasia ning Istanbul on mõlemal kaldal korraga. Linnaga tutvumiseks oli mul abiks giid, kes muuhulgas jagas ka hulga näpunäiteid, mida Istanbulis peatudes on hea teada. Näiteks soovitas ta ööbimiseks valida hotelli Uues Istanbulis. Taksimi väljakult Vana Istanbuli poole olid meie hotellid, teisele poole, Bosporuse väina suunal jäävad suured ketihotellid – InterContinental, Hyatt, Hilton jne.
Taksimi väljaku lähedale jäävad mitmed sopilised väiketänavad, mis on palistatud restoranide, baaride ja klubidega, aga ka kõige erinevamate poodidega. Istiklal tänav on suur jalakäijate tänav – jalutage mööda seda, põigake mõnda kõrvalasuvasse väiketänavasse ja avastate tegelikult väga mõnusa väljasistumis-kultuuriga linna. Bosporuse väina ääres, Ortaköy linnaosas, on väga armsad ja ägedad väikesed tänavad kohvikute, baaride ja klubidega (linna eliit pidavat siin kandis pidutsema, nii räägiti). Võta üks türgi kohvi mõne sellise kohviku katuseterrassil ja naudi vaadet Aasiale, olles ise Euroopas.
Shoppamiseks on Istanbulis palju ostukeskusi, turgusid ja poode. Grand Bazaar on legendaarne ilmatu suur katusealune vabaõhuturg, kus küll müüakse peamiselt seitset toodet – vürtse, teesid ja maiustusi, keraamikat, salle ja tekstiilitooteid, kuldehteid, vaipasid ja suveniire. Samas piirkonnas asub ka eraldi vürtside basaar (Spice Bazaar).
Mitte kaugel Bazaarist asuvad Istanbuli kohustuslikud vaatamisväärsused – Topkapi palee (kus saab näha ehtsat briljantidega kaunistatud lihvimata teemanti, mis on ligi peopesa suurune), Hagia Sophia muuseum ja Sinine mošee (Blue Mosque). Võtke aega nende kohtadega tutvumiseks. Sinisesse mošeesse minnes peab arvestama, et kuna tegu on aktiivse mošeega, siis saab sinna kolmel korral päevas, palvuste vahel. Kontrollige avamise kellaaegasid enne minekut! Ja olge valmis järjekorraks. Ja tänavakaubanduseks!
Türgis, ka Istanbulis, peab islamimaale kohaselt valmis olema palvusele kutseks. Palvuseid, ja seega ka kutseid, on päeva jooksul viis – üks päikesetõusul (või vahetult enne seda), teine keskpäeval, kolmas pärastlõunal, neljas päikeseloojangul (või vahetult peale seda) ning viies õhtul pimedas. Ja kutsed on intensiivsed – hommikusele palvusele hakatakse väga varakult kutsuma, et inimesed selle kutse peale esmalt üles ärkaksid ja siis end valmis seaksid. Nii võib esimene kutse alustada juba kella 5 ringis hommikul ja see kostab üle linna. Kolmandaks päevaks harjub sellega juba tavaliselt ära ja alati saab peale hommikuse kutse lõppu (ca kella 7 ajal) tagasi magama minna.
Kuna viibisin Istanbulis lennufirma Turkish Airlines kutsel, kuulus reisiprogrammi ka tutvumine firma Do & Co Catering Istanbuli peakontoriga (firma ülemaailme peakontor asub Viinis). Tegu on ettevõttega, mis valmistab sööke kõikidele Turkish Airlinesi lendudele ja lisaks ka Istanbulist väljuvatele KLMi, Etihadi, Iberia, Emirates’i jt lennufirmade lendudele, kõigis teenindusklassides. Lisaks lennufirmade pardatoitlustusele tegelevad nad veel ka event catering’iga suurtel rahvusvahelistel üritusel (vormel 1, suured tennisevõistlused, golfivõistlused, jalgpalli MM jne) ja VIP üritustel (presidentide, kuningate jms VIP külaliste visiidid).
Ettevõtte Istanbuli peakontor on nagu ülisuur mitmekorruseline köök, kus kogu lennukisse minev toit valmistatakse kohapeal. Lennukis need söögid soojendatakse kergelt üles. Olin äärmiselt üllatunud, et iga kartul ja kiivi ja vili kooritakse kohapeal käsitsi, kõik tooraine pidavat olema kohalik ja värske. Seal on neli suuremat ala – külm köök, kus valmivad külmad road, soe köök, kus praetakse ja keedetakse sööke ja valmivad soojad road, magustoidu ala ning eraldi kondiiter, kus valmivad küpsised, kuklid jne. Põnev on teada, milline on lennukitoidu “tagatuba”.
Lisaks külastasime Turkishi akadeemiat, kus lennufirma stjuardessid ja pardameeskond läbivad pidevalt ohutusalaseid õpinguid, treeninguid ja ohuolukordade läbimängimisi. Sama katuse all asub ka pilootidele ja kaptenitele mõeldud lennusimulaatorid, kus nad saavad järjepidevalt läbi proovida ja õppida kõikvõimalikke erinevaid olukordi – tavamaandumine, äikesetormis maandumine, turbulents erinevatel kõrgustel, udus õhkutõus – you name it. Kui mingi vastav programm peale pandi, siis see simulaator ikka vappus, nagu päris lennuk seda teeks. Selles akadeemias omandavad ohutusalaseid teadmisi ja praktilist kogemust mitte ainult Turkish Airlinesi pardameeskond, vaid kogu lähiregiooni lennufirmade töötajad saadetakse siia – mõned Kreeka ja Venemaa lennufirmade pardameeskonnad, teiste Türgi lennufirmade omad jne. Ehk siis on tegu kogu regiooni suurima sellelaadse õppekeskusega.
Kokkuvõtteks jäin ma reisiga väga rahule. Ainus mure on, et kõike ei jõudnud selle paari päeva jooksul kaugeltki ära vaadata. Kuigi ma ei ole kunagi suurem asi Türgi fänn olnud, tundub, et Istanbuli pean ma ühel päeval siiski tagasi minema – sel põneval linnal on veel palju rääkida!
