Katarina ja L@ssie (t)öiste reiside nädalavahetus (5. osa)

Pärast müraloengut eraldusime L@ssiega seltskonnast ning otsustasime minna geoaardeid otsima. Seda loomulikult jala ja pimedas. Esimesena võtsime suuna Esku kabeli suunas. Hõbehallide õhukeste pilvede vahelt paistis kuu ja tee oli nähtav ka taskulambita. Imekaunist ööst ja tuulevaikusest tingituna kiskus me jutt vägisi nõidusele, elu äärealadele ja surmale.

Kabeli juurde jõudes avastasime, et surnuaial keset pimedust põlevad küünlad. Ööst õhkus justkui baironlikku (surma)romantikat. Üritasin meenutada Byroni konkreetseid luuletusi, aga meelde tulid ainult mõned katked, mis konkreetse luuletuse kuju omandasid alles kodus värsse üle lugedes.

Kui jahtub hõõguv rind,
kui kord ma suren,
ja vaibuvad mu ihad ja mured,
siis usun, viimsel hingetõmbel veel,
mil elu kutsub, leevendust toob see,
et kitsas hauakamber,
kalmupind mind varjab siin,
kus leegitsend mu rind,
mul selle unelmaga surragi on hää!
Siis siia puhkama mu süda jääb,
siin uinun, kus mu lootused ja arm.
Mu noorusmaast saab paik, kus puhkab põrm!

AUTOR: George Gordon Byron

Esku kabeli geopeituse aare oli peidetud sama müstilisse paika, kui kohalt oodata oligi: hõbedane vesi ühel pool ja küünlavalgel säravad ristid ning kabel teisel pool. Kuna taskulampi meil kaasas polnud ja aarde peitmise paiku oli piirkonnas vägagi palju, helistasime lõpuks lisavihje osas aarde peitjale.

Esku kabel valmis Sagadi mõisahärra Paul Eduard v. Focki tellimusel 1845. aastal. Samast aastast alustas Eskul tööd ka kool, mis oli asutatud küll juba 5 aastat varem, kuid mis asus varasemalt Kone postitalus Sagadi Metsanurga külas. Seega oli Eskust saanud Sagadi mõisa kiriklik ja haridus- keskus. Ning kuigi Esku kabel ehitati Sagadi mõisniku kuludega, oli see algselt ette nähtud Pihlaspeal asunud Haljala koguduse lammutamisele mineva abikiriku asemele.

Kuid mõisahärra üritas seda siiski kujundada ennekõike Sagadi kabeli ja surnuaiana. Selle kabeli  ja surnuaia erilisust näitas seegi, et mõisahärra koostas Esko Kabbeli-Seaduse, mis nägi ette, et Esku surnuaed oli üksnes Sagadi rahva jaoks, kuhu inimesi maeti ainult järjestikku. Kõik hauad olid tähistatud ühesuguste pruunjas- mustade nimesiltidega varustatud puuristidega.

ALLIKAS: www.Esku.ee

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga