Ameeriklastele meeldib kohvikutele lõbusaid nimesid panna: Thanks a Latte, Espresso Yourself, Steaming Hotties, Fleetwood Macchiato, Thinking Cup, Mornings in Paris, Brew HaHa! ja nii edasi. Minu Chicago kodule lähima kohviku nimi on First Slice Pie Cafe ning küpsetised on siin esmajärgulised. Kohvist rääkimata, mis on täpselt nii suurepärane, kui ameerika kohv olla saab.
First Slice Pie Cafe on minu peaaegu-kontor, sest kahe pidevat tähelepanu nõudva lapse kõrvalt on kodus raske töötada, eriti siis, kui tuleb kirjatööd teha. Nii ma siin taas istun, aurav kohv ühel- ning šokolaadinööpidest kummis koogitükk teisel pool arvutit. Ja ootamatult ei saa ma lahti mõttest, kui lootusetult võimatu see kõik veel üsna hiljuti tundus.
Ma seisin sõber Märten Krossiga meie kodumaja ees Harju tänaval. Oli kohutav pakane, tubli kakskümmend kraadi miinust. Aasta võis olla 1979, käisin vast kolmandas klassis, võib-olla neljandas. Tallinna 7. Keskkool oli inglise keele kallakuga ja ma oskasin (vähemalt enda meelest) täitsa hästi tolles tõtt-öelda tarbetuna näivas keeles kõneleda.
Ma ei tea, miks Nõukogude Eestis inglise keelt üldse õpetati. Võib-olla selleks, et keegi Viru Hotelli kuulsas KGB toas turiste pealt kuulates aru saaks, millest nood omavahel räägivad. Ma ei teadnud toona, mis asi on KGB või miks peaks keegi tahtma teiste inimeste juttu pealt kuulata. Aga seda mõistsin ma ometi, et koolitunnis pinginaabriga “How are you?”-tüüpi dialoogi harjutades valmistusin tegelikult mitte millekski. Inglise keel nõukogude lapse suus oli sama vajalik kui oskus Teise maailmasõja aegseid automaate kokku panna. Ja ometi õpetati 1979. aastal Eesti koolides sedagi.
Me ajasime Märtnaga juttu (just täpselt nii käänasid mu parima sõbra nime tema vanemad Jaan Kross ja Ellen Niit), kui meie ette kerkis kaks tontliku väljanägemisega kogu. Oli varajane pärastlõuna ja pimedaks polnud jõudnud veel minna. Sellest hoolimata ehmusime peaaegu poolsurnuks.
Nood kogud olid nimelt maskides. Kaks hiiglaslikku meest, ühel erekollane ja teisel tumepunane talvejope, mõlemal ees hirmuäratavad maskid, kust ainult suu ja silmad välja paistsid. Nad põrnitsesid meid nagu tulnukad, kes ei suuda ära otsustada, kas kaks poissi endaga kaasa viia või paremad katsejänesed leida.
Ootamatult hakkas ühe suu maski all liikuma. Ta rääkis kiiresti. Nii kiiresti, et temast arusaamiseks oli vaja eriväljaõppega KGB agenti. Või Tallinna 7. Keskkooli kolmanda klassi poissi.
“What’s up, guys?” küsis tulnukas keeles, mida ma juba kolmandat aastat vaid klassikaaslastega olin rääkinud.
“Nothing,” teatasin endalegi ootamatu südikusega.
“We are from America,” hakkas nüüd ka teine mask liikuma. “Do you know where America is?”
“Far,” ei olnud mul õrna aimugi, kus Ameerika on.
“You bet.”
“Let’s take a picture,” ütles nüüd esimene. Ta võttis erekollase talvejope taskust välja aparaadi, millesarnaseid müüdi isegi Nõukogude Eestis, kuigi nende hankimiseks tuli sul komparteisse või kaubamaja fototarvete osakonna juhataja tutvusringkonda kuuluda.
“Ok,” ütles Märten. Ta oli minust paar aastat noorem ja käis Tallinna 21. Keskkoolis, kus samuti inglise keelt süvendatult õpetati.
Me seisime nagu kaks soolasammast ja ameeriklane tõstis fotoka silmade kohale, vajutas nuppu ja palus meil oodata. Hetke pärast sülitas aparaat välja paberitüki.
“Look,” ütles maskiga mees.
Me vaatasime. Aeglaselt hakkas paberitükile joonistuma jõuliste kontuuridega pilt, millel ma Märtnaga kõrvuti seistes kohmetunult naeratasin.
“It’s Polaroid,” ütles ameeriklane. “Cool, huh?”
Oli cool muidugi, miks ta siis ei olnud. Kui tihti sa tulnukatele ikka poseerid? See aparaat lihtsalt ei saanud inimeste kätetöö olla.
“You like our masks?” pani nüüd teine tähele, et me nende maskidelt pilku ei saa. “It’s cold, you know. Gotta wear a mask. Stay warm, guys.”
Ja läinud nad olidki. Võimalik, et Viru hotelli suunas, kus pealtkuulatud numbritoas õhtul arutada, kuidas kaks eesti poissi hämmastavalt korralikus inglise keeles nendega tänavanurgal rääkinud olid.
See foto oli veel hiljuti alles. Mu lapsepõlvekodus oli kast, kus pilte hoiti, ning mõne aasta eest vanades fotodes sobrades jäi too Polaroid mulle näppu. Äkki on praegugi seal, dokument minu esimesest kohtumisest ameeriklastega. Ja kui on, siis seisavad sellel siiani kaks eesti poissi, kes ei teadnud elust palju, ent ühte ometi: mitte kunagi, mitte iial, selles elus kindlasti mitte, ilmselt ka mitte järgmises, ei õnnestu neil Ameerikat oma silmaga näha. See veider kohtumine kahe külmamaskis mehega oli kõige lähem, milleni 1978. aastal koolis inglise keelt tuupinud poiss Ameerikale jõudis. Selline oli elu. Sellised olid faktid. Nii palju sai isegi laps aru.
Tõstan pilgu arvutilt. Leti ääres seisab kaks tumedanahalist prouat, kes omavahel kirglikult arutavad, mis võiks kõrvitsa-juustukoogiga paremini sobida: macha tee või kruus kolme šotiga americano’t. On 2018. aasta jaanuar ja Chicagos on vähemalt kakskümmend kraadi külma. Ma olen siin ja kummatigi tundub see iseenesest mõistetavana. Reis teisele planeedile, kust saabus nelikümmend aastat tagasi kaks tulnukat minusse seletamatut tõmmet siirdama, kestab neil päevil ju kõigest kümme tundi. Kui sedagi.
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »