Istanbul ehk mis rahvusest on Sofia Rotaru? 4

Mida õigupoolest kirjutada linnast, millest on enne mind kirjutanud lugematud helged pead ja kogenud rännumehed? Jah, Istanbulis kohtuvad kaks maailma, müstiline ja vürtsilõhnaline ida ning kiire ja pulbitsev, igavesti tormakas lääs. Jah, Istanbuli arhitektuuripärlid on otsekui kivisse valatud poeesia; iidse Konstantinoopoli aja- ja kultuurilooga võiks jäädagi tutvuma ning kahe maailmajao erinevustest ühe linna piires saab samuti pajatada tunde. Ent sellest kõigest me seekord ei räägi, kuna esiteks olen Istanbulis ka varemalt käinud ning „kohustusliku turistiprogrammi“ läbinud ja teiseks seetõttu, et mitte käia sissetallatud radu. Räägime hoopis fragmentidest, tavalistest inimestest ja igapäevaelust, mis muudab selle linna sama inimlikuks ja haavatavaks nagu ükskõik millise muu paiga.

Et maailmas on kõik kõigega alati mingit serva pidi seotud, räägime alustuseks hoopis soomlastest. Lennukis aega surnuks lüües sirvisin Air Balticu (tasumata reklaamteadaanne) pardaajakirja ja avastasin selles keelerubriigi, kus iga kuu tutvustatakse ühte piisavalt veidrat sõna – veidrus seisneb peaasjalikult selles, et antud sõnale ei ole üheski teises keeles olemas samaväärset tõlget. Sellest sain teada, et soome keeles eksisteerib selline sõna nagu poronkusema, mis tähendab vahemaad, mida üks põhjapõder suudab keskmiselt läbida ilma vahepeal pissipeatust tegemata ja see vahemaa on üldjuhul nii umbes 5 km. Põhjanaabrite uudne sõnaloome pakkus mulle niivõrd kordumatu elamuse, et olen praeguseks vist juba kogu oma tutvusringkonda sellega tüdimuseni kurssi viia jõudnud.

Aga ikkagi, see Istanbul. Onu Tik-Tak ja tiiger Urr külastasid omal ajal sultani paleed, kus sultani vanaema käis oma kassikesega teed joomas, ringi askeldas sultani hiireke ning teed serveerisid salapärase muusika saatel kõhutantsu tantsivad idamaised kaunitarid. Millegipärast kujutasin ma juba tollal lapsena ette, et need hooned ja see keskkond peab kindlasti asuma kuskil Türgi kandis ja kunagi tuleb seda kõike kindlasti oma silmaga kaeda. Reaalsus on see, et Istanbulis asuv Topkapi sultanipalee ja mosheed näevad tõepoolest välja nagu onu Tik-Taki loo põhjal võiks eeldada, ent oma vanaemaga tee joomise asemel tegelesid sultanid pigem mõrvarlike plaanide haudumisega oma sugulaste ja ühtlasi ka konkurentide vastu ning tänapäeval tegeletakse kõhutantsuga suuremalt jaolt ainult turistide meeleheaks.Onu Tik-Taki reis mõlkus mul siiski mööda Istanbuli ajaloolisemat linnaosa Sultanahmeti ringi kolades jätkuvalt meeles.

Istanbul ehk kuulsusrikkama endise nimega Konstantinoopol on veel legendaarne selle poolest, et omal ajal sõitis siia otse Pariisist ilmselt maailma kuulsaim reisirong Orient Ekspress, mida paljud teavad kindlasti paremini selle järgi, et Orient Ekspress oli üks ütlemata sobiv paik inimeste mõrvamiseks. Ilmselt on just see rong üks paljudest põhjustest, miks Konstantinoopol oli ja on tegelikult siiani niivõrd õitsev ja oluline kaubanduslinn. Omal ajal ehitati ka Orient Ekspressi nimeline hotell (tollal ilmselt uhkeim linnas) majutamaks rongilt saabuvaid reeglina varakaid reisijaid ja see hotell on täiesti toimiv ja heal järjel praegugi. See muidugi paneb omakorda mõtlema sellele, et kui täna võin ma hommikul kell 9 startida Tallinnast, süüa kell 15 Istanbulis kebabi ja soovi korral istuda õhtul Seine kaldal Pariisis, siis kas minu kogemus reisimisest on üldse võrreldav omaaegse reisijaga, kes pidi tegema plaane mitu kuud ette, trotsima võimalikke ohtusid, reisima nädalaid või isegi kuid ühest paigast teise jõudmiseks, kasutama selleks aeglaseid laevu ja ronge? Selles mõttes tunnen ma kahetsust, et olgugi praegused võimalused kirjaldamatult laiemad, on reisimisest saanud laiatarbekaup, mida me enam ei oska hinnata selliselt, nagu oskas ehk kord kodanik, kes sõitis Orient Ekspressiga Pariisist Konstantinoopolisse.

Erinevate reiside käigus on mind tabanud erinevad värvikad juhtumised, nende hulgas vulkaanipurse, mudalaviin, töölisstreigid, paadi lagunemine India soodes…puudu on veel vast pantvangi sattumine, tulnukate invasioon ja meteoriidi langemine just täpselt minu reisisihtkohta. Seekord õnnestus Istanbulis kogeda rahvarahutusi, nimelt langes aastavahetuse ajale ka kurdide protestiaktsioon enda kui vähemusrahvuse õiguste eest Türgis. Tõeline intsident leidis aset kuskil Ida-Türgis Iraagi piiri ääres, kus Türgi õhujõud pommitasid kurdi asulat ja selle käigus sai surma 35 tsiviilisikut. Järgnes aktsioon Istanbulis, kus kurdid ja nende toetajad korraldasid protestimarsi linna peamisel jalutustänaval Istiklal Caddesil, mis on Istanbuli keskne kaubandus- ja turismikeskus. Marss möödus siiski üsna rahumeelselt, kohale saadetud politseisalgad vähemalt meie sealoleku ajal lihtsalt jälgisid sündmusi ega pidanud oluliselt sekkuma. Istiklal Caddesi oli siiski ummistatud ja rahulikust aastavahetusehõngulisest kulgemisest ei tulnud eriti midagi välja. Kummalisel kombel lehvitasid mitmed protestisalgad omaaegse NSVLi punalipuga, millel ilutsemas kuldsed sirp ja vasar. Võibolla on minu kultuurilooline silmaring selles osas kuidagi piiratud, kuid esialgu ei oska ma näha seost kurdide ja NSVLi punalipu vahel.

Väga olulisel kohal on Istanbulis türgi saun ehk hamam. Muidugi on selle tähtsus viimasel poolsajandil oluliselt kahanenud, kuna kortermajade ehitamisega on kaasnenud ka paljud kaasaegsed hüved, sealhulgas dushiruumid, ning puudub otsene vajadus avaliku sauna järele, kuid eriti Istanbuli Aasia poolel on see komme jätkuvalt au sees just sotsiaalse ja seltskondliku suhtluse mõttes. Varasemalt oli just saun see, kus ülikute naised said õukonna silme alt ära olles omavahel vabalt lobiseda ja tegeleda seltskondliku klatshiga. Külastasin suvalist nurgatagust hamami Üsküdaris, mis asub Bospporuse väina aasiapoolsel kaldal ja kuhu turiste praktiliselt ei satu, ning see oli täis naisi, kes kõik omavahel lobisesid, naersid ja tegid erinevaid iluprotseduure. Türgi sauna omapära on see, et sauna minnes liitub sinuga kaaslane või „pesunaine“, kes vastavalt sinu soovile sind peseb, koorib, shampoonitab, masseerib jne. Teist sauna külastasin juba turistirajoonis ja väga veidral moel jõudis just saunaprotseduuride käigus minuni argine teadmine sellest, kuivõrd multinatsionaalse linnaga on tegemist. Ning kui sarnased on probleemid, kuhu iganes maailmas ka ei satuks. Nimelt massaažiprotseduuri käigus kuulsin korraga kuskil kõrval räägitavat vene keelt. Heakene küll, venelasi on Istanbulis üksjagu palju, mis on ka geograafilist asukohta Musta mere ääres arvestades üsna loogiline. Siis selgus, et vene keelt rääkis ka minu massöör. Kuuldes, et olen Eestist, arvas massöör, et ahhhaaa, sealt on ju pärit Sofia Rotaru. Mina jällegi olin arvamusel, et Sofia Rotaru on pärit Venemaalt. Selle peale läks avalikus saunaruumis tõsiseks diskussiooniks, mille käigus selgus palju asju: minu massöör oli Istanbulis elav armeenlanna, kõrval toimetav pesunaine ukrainlanna, lisaks olid mõned türklannad, mõned Saksa turistid ja mina kui Eesti turist. Kõik me üritasime ühiselt lahendada Sofia Rotaru probleemi ehk siis: armeenlanna arvas, et Sofia Rotaru on pärit Eestist, eestlanna arvas, et Venemaalt, ukrainlanna aga kinnitas, et hoopis Moldovast, ning türklannad ei osanud antud küsimuses seisukohta võtta ja laiutasid nõutult käsi. Lisaks paistsid armeenlanna ja ukrainlanna olevat üsna nördinud mõtte üle, et ma alguses neid vene keele oskuse järgi venelannadeks pidasin – mõlemad kinnitasid kui ühest suust uhkusega, et nõukogude ajal oli neil igatahes vene keele hinne koolis kaks mis kaks, mille peale tundsin veidi piinlikkust oma vene keele oskuse üle ja tegin meelega mõned vead sisse, et neile kinnitada, et ma ise ikka tõepoolest vene rahvusest ei ole.

Trammid on Istanbulis vähemalt enamasti rahvast täis kiilutud. Ühel päeval sõitsime meeletult täistuubitud trammis ning otse meie vastas seisid noor tüdruk ja ilmselt tema vanaema, omavahel türgi keeles elavalt vesteldes. Vestluse käigus vaatasid mõlemad oma käsi ja randmeid, mis olid täis peenikesi punaseid kriime, ning selle peale vaatasime meie automaatselt oma käsi, mis olid täis samasuguseid, juba paranevaid punaseid kriime. Kõik, kellel on või on kunagi olnud kodus kassid, mõistavad nende kriimude tähendust ilma ühegi sõnata ja nii sugenes meie vahele keele-  ja kultuuribarjääre ületav täielik teineteisemõistmine ja ühtsustunne. Mõned keeled on universaalsed. Lingua franca, eksole.

Kokkuvõtteks, mida tegime talvises Istanbulis 4 päeva? Lisaks eelmainitule jõlkusime Galata sillal, vaatasime linna ja sillal õngitsevaid kohalikke kalamehi, imetlesime kahte maailmajagu ühendavat Bosphoruse silda, mis lööb õhtu saabudes värvilistes tuledes särama, lonkisime Istanbuli aasiapoolsel kaldal ja hingasime sisse kohalikku hõngu. Kolasime Grand Bazaaril (mis olevat maailma suurim siseruumides olev turg) ja vürtsiturul, ostsime eksootilisi teesid, lobisesime keeleoskajate kohalikega, kellest üks vürtspoodnik olevat elanud kaheksakümnendatel Tallinnas ja teine, praamil töötav mees, sõitis omal ajal kaubalaevadega mööda Läänemerd. Aastavahetust Istanbulis kuigi suurejooneliselt ei tähistata, ilutulestik oli üsna tagasihoidlik ja mingeid suuri rahvapidustusi kuskil ei silmanud. Millegipärast ei õnnestu mul juba mitmendat päeva lisada siia postitusse pilte, nii et seekord jääbki pildimaterjal puudu.

Eesti inimest huvitab ikka ja alati kõige rohkem ilm. Ilm oli keskmiselt +10 kraadi, mis oli päikeselisel päeval üsna meeldivalt kevadine, vihma ja tuulega aga pea sama ebameeldiv kui Eesti talv. Siinkohal teengi väga asjaliku ettepaneku Go Travelile, nimelt võiks te edaspidi sponsoreerida minu emigreerumist Tongale. Vastutasuks tasuta reportaažid ekvatoriaalvöötmest J Eksole?

4 kommentaari

  • gaal kommenteeris

    Ai, autoril on loomulikku annet oma reisielamusi kirja panna, kindlasti peaks see kunagi ka raamatukaante vahele jõudma.

  • ly peltomaa kommenteeris

    rotaru on ukrainlanna

  • rumeenia-moldova kommenteeris

    Rotaru on sündinud Bukoviinas rumeenia perekonnas. Emakeel on rumeenia. NSV Liit okupeeris 1940. aastal Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Bukoviina, ning moodustas nende baasil Moldaavia NSV. Osa Bukoviinast liideti ka Ukraina NSVga. Kuna Moldaavia kujutab endast lihtsalt Rumeenialt vallutatud osa, mis liideti NSV Liiduga, ka mõlemad keeled on praktiliselt samad (moldova keelt ainult kirjutati Stalini soovil venekeelsete tähtedega), siis pole vale teda ka moldaavlaseks pidada. Ehk siis – NSV Liidu rumeenlased olid moldaavlased.

  • Helen Villers kommenteeris

    Hea meel on näha, et lisaks minule ajendab see küsimus ka teisi mõtlema ja infot hankima. Tänu siinsetele kommenteerijatele ja mu oma sõprade saadetud infole olen varsti juba tõeline Rotaru-ekspert 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga