Iraan – milleks minna?

Go Traveli elamusreiside programmis on üle mitme aasta jälle Iraani reis. Arne Uusjärv kirjutab, miks Iraani minna tasub.

Kirjutasin juba aastal 2005 (Eesti Päevaleht 26.11.2005): „Kas tõesti on võimalik Eestist turismigrupiga Iraani sõita ning sealt ka elusalt ja tervelt tagasi tulla? Niimoodi mõtleb suur osa eestlasi, sest kahjuks on rahvusvaheline meedia meile sellest maast vale pildi maalinud. Tundub, et enamik uudiseid islamimaailma kohta jõuavad meie ajakirjandusse USA ja Iisraeli kaudu ning peegeldavad ainult nende riikide poliitilisi seisukohti. Inimestele on loodud mulje, et tegemist on ülimalt ohtliku riigiga ja sinna ei maksa normaalsel inimesel küll sõita.“

Iraan

Nüüd on poliitiline olukord veidi muutunud ning lääneriikide seisukohad Iraani suhtes leebunud. Veel mõni aasta tagasi katkestasime Iraani reiside korraldamise, sest õhus rippus Iisraeli rünnak Iraani tuumaobjektidele. Nüüd on juudid ja ameeriklased maha rahunenud ja käes on just õige aeg selle imelise maaga tutvumiseks ja Iraani reisiks, enne kui piirkonnas järgmine jama algab (ja see algab varem või hiljem kindlasti). Iraani tuleb minna seepärast, et seal on Eestist täiesti erinev loodus, ajalugu, kultuur ja usk. Kõige selle kohta võime muidugi lugeda raamatutest, kuid oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda ja oma ninaga haista on hoopis midagi muud. Iraanis on erilaadsed mäed (Damavand 5604 m), kõrbed (eriti soolakõrbed) ning muidugi omapärane kultuur ja inimesed.

Iraan on rahvastiku poolest väga mitmekesine – umbes kaks kolmandikku elanikkonnast kõneleb iraani keeli (pärsia, kurdi, giliani, luuri, tadžiki, belutši jt), üks viiendik turgi keeli (aserbaidžaani, turkmeeni) ning umbes pool miljonit on ka araablasi. Lisaks islamikultuurile on Iraanis säilinud ka veidi iidseid zoroastristide traditsioone. Iraani suurimaks plussiks on võimalus näha iidset Pärsia kultuuri. Oleme palju kuulnud araabia kultuurist, kuid teame vähe Pärsiast. Araabia kõrgetasemeline kultuur jõudis Euroopasse juba 1400 aastat tagasi. Oleme ikka arvamusel, et tegemist on araablaste kultuuriga, aga tegelikult on selle taga Vana-Pärsia kultuur. Sel ajal kui tänapäevase Iraani territooriumil loodi hämmastavaid arhitektuurilisi, kirjanduslikke ja kunstilisi saavutusi, elasid araabia hõimud veel telkides ja kasvatasid kaameleid. Alles sajandeid hiljem võtsid araablased pärslastelt üle iidse kultuuri ja levitasid seda ka Euroopasse.

Iraani rahvad suhtuvad ka tänapäeval araablastesse pisut üleolevalt, nimetades neid räpasteks ja lärmakateks. Pärslased omakorda võtsid araablastelt üle islamiusu ning muistne Pärsia on tänapäeval üsna rangete usukommetega Iraani Islamivabariik. Teatavasti jagunevad moslemid kaheks suuremaks grupiks (sunniidid ja šiiidid), Iraanis elavad peamiselt šiiidid. See on ka ainukene islamiriik, kus šiiidid on ülekaalus (93% rahvastikust). Viimasel ajal kuuleme üha sagedamini sunniitlike äärmusrühmituste tegemistest (ISIS, Al Qaidah jt), kuid šiiitlikest äärmuslastest pole kuulda olnud. Uudistest kuuleme šiiitidest ainult siis, kui sunniidid neid Iraagis ja Süürias tapavad. Kuna sunniitidel pole Iraanis mingisugust mõjuvõimu, puuduvad seal ka suuremad usutülid ja riik on turvaline. Turvalisust lisab ka demokraatia puudumine, sest igasugused diktatuuririigid on turistile terrorismi ja tänavakuritegevuse seisukohalt oluliselt turvalisemad kui demokraatlikud riigid.

Iraan

Iraani kaupmehed ei ole nii pealetükkivad kui näiteks araablased või hindud, põhjamaade turistidel on sealsetel turgudel palju rahulikum jalutada ning ka prügi on vähem. Iraani toidud on küllaltki maitsvad, kuid teravaid toiduelamusi sealt otsida ei tasu. Teravaid elamusi võib aga leida, üritades riiki kaasa tuua, kohapealt otsida või tarbida alkohoolseid jooke. Sellistel juhtumitel võib kogeda kepihoope või vanglat ning riigist väljasaatmist. Kogu Iraani Islamivabariigi territooriumil on keelatud alkoholi tarbimine. See tähendab, et alkohoolseid jooke ei müüda üheski poes ega baaris ning ka turistidele ei tehta erandeid. Sellel seadusel on ainult üks erand – Bushehri tuumaelektrijaama territoorium. Seal töötavatele Venemaa kodanikele on Iraani valitsus teinud erandi, sest elektrijaama ei ole võimalik muidu käigus hoida.

Seevastu mittealkohoolsete jookide valik on seal piisavalt lai – airaanist (hapupiimajook) sidrunimaitselise õlleni (0,00%). Kümmekond aastat tagasi Iraanis käies ei suutnud ma seal isegi parimates hotellides ja restoranides mitte mingisugust kohvi leida, kuid viimastel aastatel on kvaliteetset kohvi juba paljudes kohtades. Tundub, et kuni viimase ajani kuulusid ka kohvimasinad strateegiliste kaupade hulka, mida lääneriigid ei lubanud Iraanile tema tuumaprogrammi pärast müüa. Lisaks mõningaid Eesti mehi häirivale pidevale karskusele peavad turistid arvestama ka sobiliku riietusega. Naisturistid peavad kandma rätikut ja olema kombekalt kinni kaetud, et vältida probleeme avalikes kohtades ja probleemidele järgnevaid karistusi. Lühikesi pükse kandvaid meesturiste aga ei karistata, neid peetakse lihtsalt homoseksualistideks. Kui käituda kohalike reeglite järgi ja mitte nõuda oma reegleid võõral maal, siis on Iraani inimesed erakordselt sõbralikud ja külalislahked.

Iraan

Esimesel korral Iraani külastades sattusin Tabrizi, mis on Põhja-Iraani suurim linn ja Aserbaidžaani provintsi pealinn ning domineerivaks rahvuseks on selles piirkonnas aserid. Paljurahvuselise Iraani elanike võõrkeeleoskus pole just kõige parem, kuid aseritega suheldes saab ka türgi keelega ilusti hakkama. Hommikul tahtsin hotelli juurest taksoga raudteejaama sõita ning peatasin möödasõitva takso. Kahjuks ei osanud selle juht sõnagi inglise keelt ning tänu viletsale türgi keelele ei suutnud ma ka türgi keeles oma soovi väljendada. Sama lugu kordus ka järgmiste taksodega ning lõpuks seisis tänava ääres terve rivi taksosid. Hakkasid kogunema ka mööduvad jalakäijad, kes kõik tahtsid aidata, kuid ei osanud samuti inglise keelt. Lõpuks leidus üks taibukas härra, kes kutsus mu mõne sammu kaugusel asuva telefoniputka juurde, lasi mündi automaati, helistas oma tütrele ja ulatas mulle telefonitoru. Rääkisin väga head inglise keelt kõnelevale neiule oma soovist ja andsin telefonitoru uuesti tema isale. Ta kuulas tütre jutu ära ja rääkis saadud info edasi taksojuhile, kes seejärel koos minuga raudteejaama poole kihutas. Kõik see meenutas miljonimängu, kus kõne sõbrale toob vahel rohkem kasu kui arvuka publiku arvamus.

Üks teine kord läksime Isfahanis õhtul grupiga kohalikku kohvikusse. Nautisime meeldivat interjööri, erinevaid teesorte ja mahedat muusikat. Tegemist oli väga intelligentse grupiga (nagu sellistel reisidel ikka) ning mingil hetkel ütles üks grupi liikmetest, et see muusika kõlab nii Arvo Pärdi moodi. Seepeale läksin baari omaniku juurde ja palusin näidata CD ümbrist. Ta ei pidanud plaadiümbrist otsima ja ütles mulle kohe, et see on Eesti helilooja Arvo Pärt.

Oma ümbermaailmareisil külastas Iraani ka Rolling Estonians ning Tiit Pruuli on selle kohta kirjutanud: „Veerevad eestlased olid Iraanis kaks nädalat aastavahetusel 2003/2004. Külastasime Tabrizi, Teherani, Qomi, Yazdi, Isfahani ja paljusid teisi iidse ajalooga paiku. Kui tagasi jõudes küsis ajakirjanik Raido Rüütlilt, milline oli kõige tsiviliseeritum maa nende 70 hulgast, mida külastasime, vastas ta kõhklematult – Iraan. Ja Raido ei mõelnud tsivilisatsiooni mitte kõrgete läikivate kontorimajade, heade teede, korralike sidesüsteemide mõttes (mis seal ka kõik olemas on), vaid ta pidas silmas aastatuhandete pikkust Pärsia kultuuri, mis meile kõikjalt sõbralikult vastu vaatas. Saime sealt meie pika reisi mõned vapustavamad kultuurielamused, ilusaimad fotod ja parimad moslemitest sõbrad.“

Vaata Iraani reisi pakkumist siit.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *