Meie hea sõbra, mõnusa itaaliapärase restorani Gusto perenaine Anu Laan käis hilissügisel Sitsiilias kohalikke maitseid püüdmas. Mida ta seal nägi ja sõi ning kuidas see kõik tundus, sellest juttu tulebki.
Veiniliitri hinda vaadates ei maksa vist imestada, miks sitsiillased nii rõõmsameelsed on.
Selline lause saatis meid läbi suviselt sooja novembri lõpu Sitsiilia, kuigi temperatuur ulatus päeval 20 kraadini ja ka õhtuti piisas, kui pluusi peale kampsun visata. Suletud olid rannakohvikud, enamik poode ja paljud hotellid. Kohalikud elanikud promeneerisid mullijopedes ja soojades saabastes, sallid ikka ka kenasti kaela ümber. Aga kaua sa ikka suveriietes käid, kui õiget külma ei pruugi tullagi ja uusi talveriideid on kuskil ju vaja näidata.
Väiksemad külad on õhtuti täiesti tühjad ja pimedad, aga sellegipoolest ei teki tunnet, et jalutama minna ei taha. Kuidagi mõnusalt turvaline tundus kõik ja järgmisel hommikul olid külaelanikud ka ikkagi täiesti olemas, nagu nad poleks õhtul kadunud olnudki.
Agrigento lähedal imeilusas rannas pealelõunaseid päikesekiiri nautides kohtasime kaht prouat Cataniast, kes pealkirjaks olevat lauset kurjalt kirusid ja omalt poolt veel lisasid, et mitte ainult suletud, vaid suisa hermeetiliselt kinni on siin kõik!
Palermo ja teiste suurlinnade ümber on kord siiski leebem, aga kui ühel päeval tekkis jäätise isu ja nimetatud maiust asutustest, mille uksele oli suurelt kirjutatud Gelateria, küsima läksime, siis vaatasid sealt vastu ainult tühjad vannid stepslist välja tõmmatud vitriinides. Talvel jäätist ei sööda, oli lakooniline vastus.
Maailma parimat ricotta't saime süüa täiesti soojalt. Pärit sellest samast tünnist. Ja seda tehakse juustuvadakust ehk tegemist on jääkproduktiga!
Kohalikest maitsetest
Kui need väikesed kohalikud veidrused välja jätta, siis on Sitsiilia endiselt tore, rahvas sõbralik ja toit üldiselt maitsev. Kõik lõuna- või õhtusöögid on siiani maksnud 30 või 35 € kahele, koos veiniga. On need siis toimunud Michelini soovitusega restoranis, agriturismo‘s või 4* hotellis. Kuna viimases toimus parasjagu ristimistalituse järgne söömaaeg, siis pakuti meilegi sama toitu, millest olime suisa mentaalse orgasmi serval. Lisaks nägime veel ka ricotta valmistamist ja saime seda soojalt ja värskelt süüa. Selle õhtusöögi eest oleksime peaaegu olnud valmis end ristiemadeks pakkuma.
Hommikune cornetto (magus saiake) samas hotellis oli nii uhkelt maitsva kreemiga täidetud, et selle suu juurde upitamiseks tuli kasutada mõlemat kätt.
Meeldejääva elamuse pakkus ka üks Modica trattoria, kus einestasime koos kohalike veinitootjatega – pärast eelroogi ja kahte sorti pastat kanti lauale suured kausid keedetud looma- ja pekise sealihaga, millest esimene nägi välja nagu süldiliha enne hakkimist ja viimane oli kaetud tomatikastmega. Maitsel polnud viga, aga välimus oli küll üsna ehmatav.
Pachino tomatid, mis oma tuntud headuses olid valitud ka Torino olümpiamängudel esitletud Itaalia gurmeelaual.
Küpsetisi tunduvad sitsiillased väga armastavat ja need on reeglina rammusad. Kasvavad ju siin mandlid ja pistaatsiapähklid ning mõlemaid kasutatakse rohkelt. Kõige lahjem tundus olevat cannoli, mis kujutab endast õlis küpsetatud toru täidetuna šokolaaditükkidega maitsestatud ricotta‘ga. Metalltorud soetasin loomulikult ka omale, et oleks ikka olemas, kui tekib tahtmine järele teha.
Maapiirkonnas ringi sõites on kõikjal näha lõputuid kilomeetreid kasvuhooneid, milles reeglina kasvavad tomatid ja suvikõrvitsad. Kõige maitsva ad on Pachinod –väikesed, aga väga magusad. Loomulikult on kõik köögiviljad mullatoidul, mitte vesilahuses nagu näiteks Hollandi kasvuhoonetes. Seepärast soovitan konservtomatite purgilt vaadata, mis maa saadusega tegu on: maitsevahe, rääkimata tervislikkusest, on üüratu.
Kadedaks teeb muidugi ka värske kraami hind. Kolmekilose tomatikasti saab kätte 2 €-ga, sama hinnaga on ka apelsinid, kuigi viimaseid saab mahajäetud istandustest ka tasuta korjamas käia.
Gela – tänapäeva Sitsiilia maffia keskus
Sellest linnast soovitati meil peatumata läbi sõita või parem üldse vältida. Kuna meie tee siiski sealt läbi läks, siis järgisime soovitusi ja pääsesime terve nahaga.
Tagasiteel saime aga linnakesega päris põhjalikult tutvuda, sest olles väidetava kurikaelte pesa juba läbinud, hakkas meie Smartino äkki koledat häält tegema ja me pidimime autofirma korraldusel minema remonditöökotta, et kindlaks määrata plärina päritolu. Loomulikult oli käes keskpäev, kus kõik ennast lõunale asutama hakkavad ja oma töökodadele rasked väravad ette veeretavad. Meie õnneks oli töökoja peremees võileivakotiga veel maja ees ja tegi koheselt kindlaks, et katki on mootori rihm. Seega pidime jääma vahetusautot ootama.
Arancini on araabia päritolu Sitsiilia tänavatoit.Õlis küpsetatud riisipalli sees on hakkliha-tomatiraguu,millekeskel veel mozzarella või mõne muu hea suus sulava juustu tükike. Koos külma õllega ideeaalne roog hapra oleku leevendamiseks. Gustos tehakse seda ka vahel nädalavahetuseti
Külalislahke mees oli oma kodulinna halvast kuulsusest nähtavasti vägagi teadlik, sest keelas meil jalutama mineku ja viis tütarlapsed ise söögimajja, saatis suisa uksest sisse ja tuli hiljem järele.
Töökotta tagasi jõudes tuli meelde eestimaine viisijupike „Terve vald oli kokku aetud…“,sest värava taga tungles kümmekond kohalikku vaatlejat. Ilmselgelt olime me vähemalt selle tänava elanikele päeva kõige eredamaks sündmuseks. Lahkusime linnakesest miniatuursete taatide südamlike lehvituste saatel. Järelikult ei pea kõike alati uskuma, aga võibolla meil lihtsalt vedas.
Tagasi Catanias avastasime, et meie dokumendid olid jäänud autosse…
Nende kättetoimetamiseks käivitati järgmisel päeval põnev operatsioon – pidime kell 15.00 ootama Catania lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel asuvas mahajäätud bensiinijaamas valget furgoonautot, mille juhi kätte oli antud meie varandus. Sättisime end varakult teele, sest autojuhil pidi olema kiire. Nii jõudsimegi kohale pea pool tundi varem ja olime taas vahvaks vaatamisväärsuseks. Sedakorda mööduvatele sõidukijuhtidele, sest Euroopa suurlinnade ümbrus on tööpiirkonnaks Maailma Vanima Ameti esindajatele, kes kundesid tee ääres autos istudes ootavad. Kaks blondiini Smartiga oli vist midagi tavapärasest erinevat.
Aga taas läks meil hästi, furgoon koos dokumentidega saabus kell 15.25 ja me jõudsime kenasti lennukile, mis meid Rooma kaudu koju pidi toimetama. Roomas ootas meid aga tõeline inverno. Tuul ja vihm. Ilmselt oleksime pidanud tõsisemalt võtma märke, et meil ei ole veel vaja lahkuda.
__________
Tekst ja fotod: Anu Laan, restoran Gusto
Gusto on õdus väike pererestoran keset ilusat Hirveparki, kus pakutakse peaasjalikult maitsvaid itaaliapäraseid toite.