India salalaekad 6

Meie tutvus algas kohe, kui otsustasin seljakotispiritualistide ja maailma hipima chill-out zone’i mugavast haardest põgeneda, et minna 'päris Indiasse.' McLeodi ja Dharamsala vahel sõidavad väiksed džiibid, kuhu mahutatakse sisse ca 12 inimest. Seal ma istusin, ohvitser Manu minu kõrval. Ütlesin, et tahan minna külla. Miks sinna, näis Manu esiti protesteerivat. „See asub ju täiesti äralõigatud piirkonnas, ükski auto sind sinna ei vii, inimesed käivad seal jalgsi, mitmeid tunde läbi mägede!”

Meie tutvus algas kohe, kui otsustasin seljakotispiritualistide ja maailma hipima chill-out zone’i mugavast haardest põgeneda, et minna ‘päris Indiasse.’ McLeodi ja Dharamsala vahel sõidavad väiksed džiibid, kuhu mahutatakse sisse ca 12 inimest. Seal ma istusin, ohvitser Manu minu kõrval. Ütlesin, et tahan minna külla. Miks sinna, näis Manu esiti protesteerivat. „See asub ju täiesti äralõigatud piirkonnas, ükski auto sind sinna ei vii, inimesed käivad seal jalgsi, mitmeid tunde läbi mägede!”

Aga seda ma tahtsingi. Tahtsin näha külainimeste nägudesse kirjutatud uhkust ja kurbust, või leida sealt midagi muud. Manu teatas, et tuleb minuga, kui see mulle sobib. Muidugi olin säärasest julgest pealehakkamisest jahmunud. Kõhklesin, püüdes võita endale aega, et ta silmadest lugeda: usaldada või mitte.
Otsustasin anda talle võimaluse, aga samas mitte lõpuni usaldada. Never trust an Indian man. Tunnetasin, et midagi temas võib veel ebameeldivaks osutuda, aga ei suutnud kohe mõistatada, mis nimelt. Erinevalt minust rääkis tema aga kohalikku keelt, mis sai minu jaoks otsustavaks. Nii ma siis veetsingi päeva tugeva Manu hoole all, kes nõnda emotsionaalselt lubas mind kaitsta, saagu mis saab, sest India mehed on tugevad. India mehed juba o n midagi.

Manu
Tahtsin näha külainimeste nägudesse kirjutatud uhkust ja kurbust. Aga lisaks leidsin sellise ilu. Naised pesevad oja kaldal pesu, riietatud täiskomplekt sarisse, pärlid kaelas, bindid helendamas kuuenda meele salapäras. Eemal kõnnivad nõtke sammuga kaunid daamid, piiludes häbelikult loori alt ning serveerides sulle hiljem teed. Samas kividest laotud õuel närib heina lehm, keda need päikesekatuse all istuvad ilusad inimesed vaatavad püha pilguga. Igast ilmakaarest tõusevad taevasse võimsad rohelised mäed, mis oma tardunud pilkudes kuulutaksid justkui kõikvõimsalt aja igavikulisust.

Elu on põhimõtteliselt väga lihtne, kiiret ei ole, aga muidugi on elu ka raske ning oma tuleviku peab välja teenima, nii nagu ka iga isa kohustuseks oma tütarde tulevik välja teenida. Kohe kui perekonda sünnib tütar, alustatakse säästmisega, et kogutu eest kunagi tütar mehele panna.

Saabunud külalistele on perel au pakkuda erilist kohalikku tubakat, mida suitsetanud ainult peremehe isa, aga kuna peremees ise tubakat ei tõmba, siis pole keegi peale külaliste piipu puutunud.
Huvitav, millal keegi seda viimati kasutas, mõtlen silmitsedes tolmust ja aukartustäratavalt iidse auraga piipu. Peremees viskab söe tubakale ning keerab piibutoru minu ette. Kas mina, võõras, pean nüüd ka vesipiibu käima tõmbama? Võibolla on Indias nii tavaks? Esimese hingetõmbega leian kurgust hiiglasliku musta junni ja mitmesugust puru. Sülitada siin kaunil katusealusel terassil ka ei sobi, seda enam et imearmas heleroosasse sarisse riietatud memmeke jälgib lapseliku uudishimuga iga minu liigutust. Olen prožektorite paljastavas lõõmas, sel lihtsal põhjusel, et mida vähem on turiste, seda nähtavamad nad on. Järgmise sõõmuga tõmban endale kurku kibedat vedelikku, mille olen ilmselt iidse piibu põhjast endale kõrri imenud. Pigem surem mürgitusse, kui roosasse sarisse riietatud memme ees sülitan. Neelatan, ja jätan mõtetes maailmaga hüvasti.
Rahulikkust teeseldes pahvin piipu edasi ja vestlen Manu tõlke abil vanapaariga elust-olust. Tütreke kõnnib iga päev kaks tundi üle mägede kooli, ja kaks tundi tagasi koju. Isa töötab linnas kiviraidurina, pere elab turvaliselt idüllilisel mäeseljandikul ning Indias on see tavaline elumuster. Minu silmis missikandidaadist tütar serveerib teed. Hea, et olin hommikul vähemalt paki küpsist kaasa ostnud, sest praegu teeksin kõike, et armsaid mägiküla lapsi rõõmustada.

Järgmises majakeses, kuhu juhtumisi külla satume, kaupleb Manu kohalikku kärakat, millest on ta tegelikult juba mitmed tunnid unistanud. Esiti laiutavad mehed nõutult käsi. Siis astub Manu julgelt peremehe ette, maalib ilmselge uhkusega talle ja perekonnale pildi minust kui hullust (st tahab ronida s i i a külla!) kirjanikust ja fotograafist ning siis räägib, kuidas me lisaks kogu aule ja rõõmule siinolemisest, prooviksime meelsasti ka kohalikku napsu. Poiss lippab naabertallu ning ilmub tagasi pudeli läbipaistva vedelikuga. Kohe juhatab peremees meid hämarasse magamistuppa ning asetab oma kõrgele voodile istuma. Toob siis kaks klaasi ning kausikese dhali, mis on India populaarne läätsetoit. Vanamehe pilku tõuseb selline sära, nähes, millise isuga ma tema valmistatud dhali söön, ja see on tõesti hea. Parim dhal, mida olen Indias proovinud. Kõrvale joome suhkrurooveini, mille karastanud eestlane sildistaks kohe vee maitsega lahjaks lurriks. Kahepeale joome terve pudeli, aga Manu ei jäta asja niisama. Kõigepealt pistab papale pihku veidi ruupiaid, siis laseb tal strateegilise kavalusega veel veidi pehmeneda vaatepildist, kuidas mina naudin viimaseid ampse tema dhalist.
Ja alles siis võtab papa võtme ning avab salapärase kirstu kaane oma voodi päitsest. Selles hoitakse midagi India kõrge avaliku moraali pilgu alt, midagi õige salajast, seda tõelist ja kanget viskit, mida taadid India mägedes pruunist suhkrust valmistavad.

Kui mitmeid kordi on rändurielu mulle õpetanud, et võitmiseks tuleb vahel enne alistuda, aga jälle suudan sellest üllatuda. Mõned India salalaekad teisiti ei avanegi.

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga