Hurghada – oma ilu ja võlu 22

Reis toimus 21.11.2010-28.11.2010. Ja teate, ma ei oleks arvanud, et ma kogen midagi sellist. Ma mõtlen igapäev, absoluutselt igapäev selles, et saaks juba tagasi. Mõtlen, mis seal toimus. See oli fantastiline. Aga nüüd algusest.

Käisin reisil vanaema ja tuttavaga. Pühapäeva hommikul kell 8.45 startis meie lennuk. Ärkasin 3st üles, mul ei olnud absoluutselt mitte mingisugust tunnet. Läksin täiesti tuimana. Lennukiga sõitsin esimest korda. Ka see möödus väga rahulikult. Magasin enamus ajast. Ei mingit närvi. Lend hilines ka pool tundi, kui ma õigesti mäletan. Igatahes, kell pool 3 olime Hurghada lennujaamas. Lennuikist väljudes, tundisin seda soojust. Issand, kui mõnus see oli. Ootasime oma pagasit oma pooltundi. Kätte saanud, otsisime üles oma reisikorralda. Meid juhtati bussidesse. Meie hotelliks oli Aqua Fun.

Jõudnud hotelli anti meile tuba, mis võttis sõna otses mõttes suu lahti. See oli väga väga rõve. Pime, väike, kuskil nurga taga. Kuid seletasime kutile, et soovime tuba teisel korrusel ja kolme voodiga. Väikse tipiga siiski saime selle. Aga see raha oli seda väärt. See tuba oli ilus. Rõdu, päike -  mis paistis otse tuppa. Mm., super. Ainus, mis mind toa juures häiris oli see, et voodid olid kohutavalt pehmed. Aga see on ainult minu harjumus, magada kõvadel madratsitel. Vanaema ja Merike jäid rahule. Asjad ära pannud, toimus infotund. Meile räägiti, mis meid ees ootab. Sealt ostsime ka ekskursioonid. Aga nendest hiljem. Pärast infotundi, jalutasime ranna juurde. Vesi oli niii soe. Ma arvasin, et ma hüppan seal samas kohe vette. Ausalt. Aga basseini vesi ei olnud soe. Üldsegi mitte.

Kell 19-22 oli õhtusöök. Ja te ei kujuta ette, kui palju seal süüa oli. Tõesti kõike. Alustades puuviljadega ja lõpetades kalaga. Vali, mida hing ihkab. Aga minu hing ei ihanud sel hetkel midagi. Sõin ainult natuke spagette. Pärast sööki läksime jalutama. Kes ei tea, siis Aqua Fun hotel on täpselt Sakkala keskuses. Niiet kui asutud hotelli uksest välja oledki peatänaval. Ja oii kuidas ma armastan ööelu. Ja see seal tõesti on, sest päeval ju nii palav. Meie giid soovitas esimestel päevadel mitte kaupema hakata, et saame kindlasti tünga. Nii me siis esimesel päeval lihtsalt jalutasime ja uudistasime. Kõik mustad mehed vaatasid kui ilma imet. Tegelikult oli see päris naljakas. Küsiti ka kust pärit, kui vastasime et Estonia siis esimene asi oli ''tere-tere''

Ja tegelikult pärast esimest õhtut mul ei olnudki mitte mingisugust vaimustust, peale selle, et seal oli mõnusalt soe.  Peale jalutuskäiku,läksime magama, jah umbes kell 10 õhtul aga me olime üsna väsinud ka.

Teisel päeval ärgates päike paistis tuppa.Taevas oli helesinine, mitte ühtegi pilve ei olnud. Puhus õrn tuul. See oli niii mõnus. Käisime hommikusöögil ära ja läksime randa päevitama. Esimesel päeval ma põhimõtteliselt elasin vees. See oli nii soolane, et see lausa kandis mind. Ja siis ma ulpisin seal. Meil oli ka snorgeldamise mask. Ja siis ma ka snorgeldasin , kuigi koralle seal ei olnud. Aga huvitav oli siiski. Nägin merisiile. Nad on ikka päris suured.

Tantsisin kaasa ka Animaatorite poolt tehtud tantsudes, mitte küll igakord aga siiski. Nad olid nii toredad ja sõbralikud. Ma saan muidugi aru, et see on nende töö, aga siiski. Meie hotelli grupis oli kolm poissi ja kaks tüdrukut. Tüdrukud olid üks Venemaalt, teine Poolast. Niiet lähedal meile:) poisid olid kohalikud. Aga vägaväga sõbralikud. Sain ka ühe Animaatori käest pileti beachpartyle. Ja kutt ütles, et sa näed midagi mida sa ei ole mitte kunagi varem näinud. Alguses mõtlesin küll, et ei tea, kas tasub aga nüüd seda küll ei kahetse. Pigem läheks veel. Aga sellest natuke hiljem. Esmaspäeva õhtul läksime taas linna peale. Pidin endale ju ka ostma need meresussid, millega kõik seal ringi käisid. Ja kujutate ette, ta pakkus nende eest 75 kohalikku raha, aga ma kauplesin 25 peale. Niiet läks hästi:) ei saanud tünga. Ja hiljem nägin, et Kleopatra poes, kus on hinnad asjadel küljes, maksid need papud 35-42 kohalikku. Seega läks hästi.

Vanaema ja Merike tahtsid ka kohvi ära proovida. Tellisime siis kohvi. Ja see kutt, kes kohvi lauda tõi, ütles et te ei saa öösel sõba silmale. Ja te ei kujuta ette, kui kange see oli. Tegelikult ma ise ei teagi, aga vanaema ja Merikese nägusid nähes, pidi see ikka väga väga kange olema. Nad tellisid veel vee juurde.  Kuid siiski oli väga kange. Käisime ka AbuAshara Marketis. See on toidupood, kus on asjadel hinnad küljes ja kauplema ei tea. Ostsime halvaad. Appi see on nagu suurepärane. Tõesti paljupalju parem kui Eestis. Siin ma eriline halvaa sööja pole. Aga see halvaa on klass omaette.

Teisipäev oli siis see päev, kus mu vanaema läks Luxorisse. Ma ei tahtnud kaasa minna kuna, see nii kaugel ja bussiga sõitmine ei ole just ahvatlev. Aga vanaema arvas, et tasub ikka ära vaadata kui juba nii kaugel oled. Nii ta käis seal üksi. Merike, oli juba mitmendat korda Egiptuses, niiet tema oli seal käinud. Aga vanaema jäi väga väga rahule.

Meie olime niisama rannas, võtsime päikest, jõime kokteile. Ma käisin ka vesiaeroobikas ja tavalises aeroobikas. Koguaeg ei viitsi ju ka niisama passida. Väga tore oli. Ja siis õhtul oli Beachparty.  Sain lõpuks ka Merikese nõusse, et ta ka tuleks. Vanaema oli siis alles tagasi tulemata. Läksime siis kahekesi. See toimus hotellis, ranna ääres. Seega kuhugi kaugele ei olnud vaja minna. Ja see oli tõesti lahe. Saime kokteilid. Alguses esines meesseeliku tantsija või kuidas neid nimetatakse ja siis kutsuti ka tüdrukuid lavale, proovima. Üritasin ennast varjata, aga üks Animaator muidugi nägi seda ja talle pakkus kohe lõbu hõigata üle saali, et siin on üks tüdruk, kes tahab kangesti minna. Mõtlesin, et mis siis ikka käin ära. Okei, sain selle seelikuga ennast keerutada. Oli päris naljas, mina tegin seda võibolla 15 sek. Aga see proff tegi seda 10 mintit järjest. Ja ta ei tuikunud kah.

Siis tuli lavale kõhutantsija. Mõtelesin küll, et selline asi siis ongi jah. Et polegi midagi erilist. Merike läks tuppa, kuna sääsed sõid ja vanaema oli ka tagasi jõudnud. Mina jäin siiski veel šõud nautima. Ja siis alles läks huvitavaks.

Lavale tuli üks mees. Arvatavasti ka Animaatorite teamist, aga mitte see, kes seal igapäev tantsib. Igatahes ta neelas tuld, sõi klaasi, heitis pikali mõõkade peale ja kaks meest hüppasid talle peale, ta tõstis kaks meest õhtu ja hüppas klaasikildude peale ja ta jalad jäid terveks. Ja kõik asjad mis toimusid olid 100% ehtasid. Sest klaasi sai rahvas testida. Mõõkasid, kas ikka teravad. Kõike ja ausalt. Isegi ma sain teistkorda veel lavale, olingi klaasitestija, kas tegu õige klaasiga. Igatahes see kõik oli super. Pärast tantsisime veel Animaatoritega koos tantsu. Väga super õhtu oli. Kui tuppa läksin siis vanaema juba magas. Aga loomulik, ta ju ärkas öösel kell kolm.

Kolmapäev oli meil merereis Giftuni saarele. Saime pool 9 hotelli ees kokku ja meid viidi sadamasse. Ilm tundus nagu hakkaks pilve minema, mõtlesin et jama, et laeva peal jahe kah. Ja vahepeal oligi. Aga selleks ajaks kui olime jõudnud snorgeldamise kohta olid pilved juba ära vajunud. Ja ilm oli super.

Ja mask pähe ja snorgeldama. Appi, te ei kujuta ette kui võrratu vaatepilt see oli. See kõik oli niii suurepärane. Need korallid ja kalad. Appi, väga väga ilus. Siis viidi meid saarele. Seal oli väga mõnus rand. ja väga väga lai. Liiv oli nii soe ja pehme ja siis me lesisime seal ja päevitasime. Tagasiteel sadamasse nägime delfiine. Nii lahe, neid oli mitu tükki, ja siis nad hüppasid seal nii rõõmsalt.

Õhtul kondasime jälle linnapeal ja ostsime ka ühteist. Käisime ka vaatamas Animaatorite tehtud šõud. Teema oli, et tehti turisti järgi.See oli kohutavalt naljakas. Kõhulihased valutasid pärast.

Neljapäev oli meil minek kõrbe safarile. Kõigepealt sõitsime ATV-dega. Siis bagidega ja siis viidi meid kõrbesse sisse ja seal saime sõita kaamlitega. Tutvusime ka Beduiinide eluga. Ja tõesti, ma arvasin, et selliseid asju ei ole päriselt olemas. Aga on. Ja nii elatakse. Ja nad on ise nii rõõmsad. Näiteks kas te teadsite, et Beduiini mees valib naist kandade järgi, sest need on ainukesed asjad mis naisel paistavad. Kui kand on selline jäme siis on naine tugev ja hea ja jõuab tööd teha, kui kand kitsas siis tähendab, et naine ise on nõrk ja ei jõua suurt midagi teha. Sain ka kõrbe madu ümberkaela hoida. Õnneks ma madusid ei karda. Niiet minu jaoks ei olnud, see midagi jubedat. Jäin päeva rahule, kõik oli väga mahe.

Õhtul käisime söömas ja jalutasime ringi. Vaatasin jällegi Animaatorite poolt tehtud šõud. Kõik oli väga naljakas. Muidugi pead aru saama. Minulegi jäi osa asju arusaamatuks, aga põhimõttest sain siiski aru. Mina suhtlesin seal ainult inglise keeles, aga vanaema ja Merike vene keeles.

Reedel olime terve päev rannas, tantsisime, tegime aeroobikat, vanaema mängis võrku, jõime kokteile. Tahtsime teada, kus õlut müüakse, kuna poest seda ei olnud. Ja siis ma küsisin ühe Animaatori käest ja ta lubas meile näidata. Saime kell viis temaga hotelli ees kokku ja tõesõna, ta viis meid ühte baari, kuna seal müüakse alkoholi ainult baarides. Sain teada, et tal on kuus kassi kodus. Kuuus kassi. Woow, niii lahe.Igatahes, väga sõbralik kutt.

Õhtul käisin diskol temaga, rääkisime ainult juttu, eriti ei tantsinudki. Aga tegelikult oli väga huvitav.  Ta rääkis nende kultuurist ja elust. Ja mina omakorda Eestist.

Laupäev oli mu vanaema sünnipäev, muidugi ma sosistasin seda ka Animaatoritele, kes lubasid vanaemale õhtul hotellis üllatuse korraldada. Võtsime rannas viimast. Olime tõesti kuni päikese loojumiseni rannas. Siis läksime veel viimasele tiirule linnapeale Oeh, nutumaik oli kugus, kui teadsid, et pead järgmine päev ära minema. Ostsime igasuguseid vidinaid kaasa.

Õhtul siis oli šõu nagu šõu ikka, kutsuti kolm meest lavale ja siis nad pidid laulma oma keeles mingit laulu ja üks oli rootslane ja laulis Boten Annat, haha see oli ülinaljakas.

Igatahes, siis tuli too poiss, meie juurde ja kinkis vanaemale kaamlitega võtmehoidja. Ja pärast šõud tuli meie laua juurde üks teine Animaator, see kes tavaliselt oli õhtujuht ja diskor. Ja vanaema kutsuti lavale ja laulsime kõik kooris talle sünnipäeva laulu. Alguses inglise keeles, aga siis kõik rahvused oma keeles. See oli nii lahe, seal oli veel nii palju erinevaid rahvuseid. ja kõik laulsid oma keeles. Meie muidugi Merikesega eesti keeles. See sünnipäev jääb talle kindlasti elulõpuni meelde.  Pärast tänasin kutte ja nad ütlesid ikka no problem, no problem.

Ja pühapäev oli siis see päev, kui pidime head aega ütlema selle kõigele. Ma olin nagu täiesti masenduses. Mul ei olnud mitte mingit tahtmist tagasi tulla. Sealne elu hakkas mulle nii kohutavalt meeldima. Ja tagasi tulles ma ainult magasingi. Ja kui me siis maanduma hakkasime ja ma seda lund nägin, mis nädalaga oli maha sadanud, siis ma mõtlesin küll et palun viige mind tagasi.

Nüüd on reisist möödas üle kuu. Ja ma võin käsi südamel öelda, et ei ole mitte ühtegi päeva, kui ma poleks mõelnud sellele suurepärasele reisile, koos nende suurepäraste inimestega. See kõik oli fantastiline, riik, inimesed, kliima.

Ma lähen sinna kindlasti tagasi, seda ma luban.

22 kommentaari

  • Ruth kommenteeris

    Päris hea 🙂 Emotsiooni oli siin nüüd küll südamest.
    Endal minek vähem kui kolme nädala pärast ja kuigi iseenesest aeg läheb väga ruttu, siis reisini tundub see minevat teosammul.

  • Siiri kommenteeris

    Minu unistus on minna soojale maale.. kadedusega loen neid ridasid ja igatsen.. Kunagi pean ma tundma ise seda kõike! 🙂

  • Piret kommenteeris

    Aitäh:) usu, see läheb nii kähku:)
    Siiri- mine kindlasti, sa ei kahetse:)

  • Siiri kommenteeris

    läheks küll kohe

  • karina kommenteeris

    No jah, need Aqua Funi animaatorid on nii pealetükkivad kujud,et mul oli raske nendest lahti saada ja restorani kelnerist,nimega Ayman samuti,andsin neile nalja pärast oma kõnekaardi numbri,mida ma siin üldiselt ei kasuta, aga kui kaardi vahel sisse lülitan,siis on seal hunnik südantlõhestavaid sõnumied…i love you,i miss you,i kiss you ja neid on iga päev ikka mitmeid ja mitmeid…hahahaaa

  • Ruth kommenteeris

    Olen käinud korra varem Sharm el Sheikis, täiesti ootamatult ja ette valmistamata. Head mälestused jäid.
    Nüüd olen minemas Hurghadasse, olles ennast päris põhjalikult selleks ette valmistanud. Päris hea lugemine oli Kati Murutari ja Eha Fjodorova kahasse kirjutatud raamat “Egiptuse Eha”. Annab hea pildi sellest, kuidas kohalikud ja turistid Hurghadas toimetavad. Ka Karina kirjutatud kommentaaris mainitud sõnumite saatmisest on Kati Murutar mõnusa huumoriga kirjutanud. Soovitan Egiptuse huvilistel soojalt seda raamatut lugeda. (Ka neil, kellel nime Kati Murutar kohta on eelarvamusi 🙂 )

  • karina kommenteeris

    Jah,lugeses seda esimest noore tibi kirjutatud kommentaari a la ” Kõik mustad mehed vaatasid,kui ilma imet”,siis tuli küll naer peale, sest seal maandib iga päev kümneid lennukeid turistidega ja neid ilmimesid on terve hurghada täis.Aga jah, kohalikud kleebivad turistidele külge,lootes saada raha, kingitusi ja midagi muud ka ja nagu meie giid ütles,et iialgi ei abiellu kohalik valge naisega,naiseks võetakse ikka egipti tüdruk,muidugi ma ei pea siis silmas orfi abielusid(nn magamisabielu 7 päevaks)Valgele naisele tehakse ainult komplimente,mille taga ei ole tegelikult midagi,lihtsalt oodatakse,et tuled jälle tagasi ja tood neile(laptopi,nuti telefoni,parfüümi jne)Ja nii see elu seal on.

  • Siiri kommenteeris

    Karina: Kahjuks nii see on 🙂 Isegi interneti suhtluskeskkondades kleebivad nad ligi ja kohe alustavad sellega, et :”Ma armastan Sind” 😀

  • Piret kommenteeris

    võib-olla peaks ka selle Kati Murutari raamatu ostma ja lugema:)

  • Ruth kommenteeris

    No mina laenutasin raamatukogust. Isiklikult endal olemas 5-osaline raamatusari, mis räägib Ramses II elust ja valitsemisest – hästi tõetruult kirjutatud, kui nüüd olen lugenud sama autori (Christian Jacq)raamatut “Reis vaaraode Egiptusesse”. Tegelikult peale Ramsese sarja lugemist mul see järjekordne Egiptuse “häda” peale tuligi 🙂 Ja Sinuhe on ka olemas – õnnestus veel krooni lõpus tänu Varraku raamatuklubile superodavalt saada.
    Kui vähegi on vaaraode aegade vastu huvi ja reisimise vastu samuti, aitab “Reis vaaraode Egiptusesse” üsna hästi aru saada, mida tänapäeval Kairost Abu Simbelini sellest ajast jäänust vaadata tasub 🙂

  • Siiri kommenteeris

    Ruth, tekitasid ka huvi Kati raamatu vastu 🙂 Aitäh 🙂

  • Terje kommenteeris

    Praegusel lumisel ajal on sellist juttu väga mõnus lugeda 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Tean seda tunnet ja emotsiooni;)

  • Mann kommenteeris

    Endal siis vähem kui kuu aja pärast minek Hurghadasse. Pole enne Egituses käinud, seega esimene kord. Internetis kaks päeva infot kogunud ja tuttavad läbi helistanud, kes käind. Ootan väga minekut, juba homme võiks minna. Hotelliks valisime Elysees’i. Pireti kogemus tõesti otse südamest 🙂

  • Piret kommenteeris

    Tore, kui meeldib. Loodan, et järgmine reis juba märtisis:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma annan oma parima, et varsti ka oma soojamaa emotsioonidest siin kirjutada.. Siis ma luban, et kirjutan kõik kogemused üles ja teen pilte jne.. 🙂

  • Marilin kommenteeris

    I like your idea:P võta mind ka kaasa:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mine tea.. eks näis.. ehk lähmegi koos.. Saame kokku ja vaatame kuidas klapp jne.. 🙂 üks asi on siin netis kribada, teine silma vaadata 😀 Näed mu pruune silmi siis 😀 😉

  • Marilin kommenteeris

    haha:D:D:D jeesh väga õige:D eks paistab:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Aga ma juba ootan meie kohtumist 🙂

  • Marilin kommenteeris

    mina ka;)

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    tore lugu 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga