Postimees, 16. november 2012 Käisin kevadel üle mitme aasta Hiinas. Teadsin, et hiina meestel ei ole enam 100 aastat patsi ja et Pekingis pole enam 10 aastat jalgrattauputusi. Aga seda, millised mõõtmed on võtnud Hiinas korruptsioon, kuulsin alles selle sõidul ajal.
Liikusin Chongqiongi ümbruses, seal, kus varakevadel tegutses kompartei sekretärina veel Bo Xilai. Temast oleks võinud möödunud nädalal saada Hiina KP Poliitbüroo alalise komitee mõjuvõimas liige, võib-olla riigijuhtki. Aga suure populisti suur plaan ujus mööda Jangtse jõge allavoolu. Ta naine pandi Briti korruptiivse ärimehe tapmise eest vangi, ta ise heideti korruptsiooni eest parteist välja. Just mu reisi eel, oli The New York Times teatanud, et peaminister Wen Jiaboa perekonna varandus võib olla 2,7 miljardit USA dollarit.
Kui oskaks, puhuks selle peale xun’i – hiina savist vilepilli.
Kuna ei osanud, siis vilistasin Yankee Doodle’it ja mu hiina sõber, nimetagem teda lääneliku nimega Pauliks, saatis mind tavalisel kitarril. Oli tunne nagu oleksin sattunud põrandaalusele olengule Gorki linna aastal 1980. Tegelikult toimus see kohtumine Dazus, Hiina Rahvavabariigi keskosas pool aastat tagasi.
Paul rääkis, kuidas sõnavabadusest võib Hiinas endiselt ainult unistada, kuidas avameelne julgeb ta olla vaid kõige lähemate sõprade seltsis. Ta rääkis sellest, kuidas viimaste aastate majandusbuum on jahtuma hakanud ja ametnikud on seetõttu muutunud veel jõhkramaks ja ahnemaks, et täita oma taskud enne võimalikku kollapsit. „Vaata neid autosid, vaata nende lapsi kallistes välismaa koolides!“ karjus ta.
Korruptsioon Hiinas pole mingi kommunistide looming, selle teemaga tegelesid juba Konfutsius kui Laozi, selle kohta võib lugeda lugusid panoraamromaanist „Metsluiged“.
Tean ka mõnda eestlast, kes Hiina korruptsiooni kiidavad – et kõik on väga selge, raha liigub korrektselt alt üles, iga astme ametnik võtab ära vaid talle lubatud osa, saadab ülejäänu edasi ja asjad toimivad. Mitte nagu Eestis, et maksad ära ja ei tea kas raha jäi peasekretäri kappi või jõudis parteikassasse.
USA Pew uurimiskeskuse avaliku arvamuse globaalsed monitooringud näitavad, et hiinlased ise tajuvad korruptsiooni nende maal järjest suuremana. Kui 2008 märkis 38% küsitletutest seda kui „väga suurt probleemi“, siis selleks aastaks on nimetatud protsent tõusnud täpselt 50le. Kui kolme aasta eest oli inimeste suurimaks mureks Hiinas lõhe rikaste ja vaeste vahel, siis täna on selleks korruptsioon.
Ka ametlik Peijing on nüüdseks probleemi poolametlikult tunnistanud, arutatakse, kas Venemaal oli N Liidu kokkuvarisemise järel korruptsioon suurem kui päikesepoegade maal. Aga lahendusi ei paista, sest traditsiooniline guanxi ehk suhtlus- ja mõjuvõrgustik ei kao sellest ühiskonnast niipea. Idamaine värk.
Ehmatusega kuulen Paulilt, et esimees Mao on taas ausse tõusmas. Mao ajal oli kord majas, polnud sellist korruptsiooni ja varastamist.
Enne Hiinast lahkumist istusin ühes Chengdu ooperimajas ja vaatasin kuulsat varjuteatrit, mis leiutatud sadu aastaid enne Kristust. Tõesti, seda asja on palju harjutatud – pettekujutelmad ilmuvad seinale ja ega alati täpselt aru saagi, millise idamaise nõksuga eesriide tagune näitleja nad sinna manab. Aga rahvas on rõõmus, plaksutab ja hõikab hurraa.
