Häälega mööda Euroopat 4

Tänavune suvi oli parim ja jääb mulle eluks ajaks meelde- unustamatult pikad autosõidud, kuumad ilmad, toredad inimesed ja palju muud. On, mida meenutada!
Plaan küpses meil peas juba eelmise aasta kevadel, kui veel gümnaasiumis käisin. Kooliõde, kes on ka mu väga väga lähedane sõbranna pakkus välja idee, minna reisima- hääletades. Algul olin selle mõtte vastu  kategooriliselt, ent kui suvel käisin Saaremaalt Tallinna häälega tundus see küllaltki ohutu ja äge, kuna midagi ei juhtunud. Niisiis talvel tuletasin sõbrannale reisi taas meelde ja ta oli endiselt sellest huvitatud. Juba jaanuaris hakkasime oma reisi planeerima. Soov oli välja jõuda Itaaliasse ja ka Hollandis ära käia. Algul oli plaan minna läbi Läti, Leedu ja Poola Saksamaale, aga hiljem leidsime Ryanairist lennukipiletid, mis viisid meid otse Saksamaale ja kõigest 1 euroga! Kui päris aus olla, siis maksudega lisandus veel natuke, nii et kokku tuli 13 eurot. Siiski soodsam kui Tartusse sõit. Lennuk väljus 30. juuni hommikul. Bremenisse, mis asub Saksamaa loode osas, jõudsime ilusti kohale. See oli mu esimene lennukisõit. Edasi hakkasime vaatama, kuidas maantee juurde saada. Jõudsime viimaks bussiterminali, kust meid edasi saadeti rongijaama ja sealt uuesti tagasi terminali. Viimaks saime bussi peale ja sõitsime ühe poe juurde, kust ostsime veidi süüa ja läksime tanklasse. Maantee äärde ei saanud minna, kuna seal hääletamine on keelatud. Tanklast küsisime inimestelt kas keegi Berliini suundub, kuna pidime seal mu õe juures paar päeva peatuma. Üks mees nimega Steffen pidi järgmine päev sinna töö asjus liikuma ja võtsime igaks juhuks tema kontaktid. Berliini keegi ei liikunud, ent leidsime noormehe, kes pani meid veidi enne Hamburgi maha ühes kohvikus. Kuna seal juures oli suuremat sorti ehitus käimas, siis seal ei peatunud palju autosid ja need vähesedki ei liikunud Berliini poole. Otsustasime ühe lähedal oleva maja juures hoovis ööbida, mis tundus olevat maha jäetud. Kuigi oli juuni lõpp, oli öösel kohutavalt külm. Iga viieteist minuti tagant ärkasime üles. Tegime küll väikese lõkke, ent sellest polnud erilist kasu. Järgmisel hommikul asusime vara teele. Helistasime Steffenile, keda pidime peaaegu kaks tundi ootama. Kohale jõudis ta vihmaga ja viis meid Berliini õe maja ette kohale. Esmamuljed olid väga positiivsed. Kohtusin õega, keda polnud üle seitsme aasta näinud. 2. juunil oli sõbranna kahekümnes sünnipäev, mille auks läksime Pergamoni muuseumisse. Muud ei saanud eriti ette võtta, kuna ilm oli väga vihmane. Muuseum asub Muuseumisaarel, kus on veel viis muuseumit. Seal oli eksponaate Ees-Aasiast ja väga palju arhitektuurilisi objekte. Uskumatu oli seda kõike näha oma silmaga, mida oled vaid ajaloo õpikutes näinud. Pärast Pergamoni tahtsime ka Uude Muuseumisse minna, kus nägime muumia maske, sarkofaage ja erinevatelt väljakaevamistelt leitud objekte. Ka kolmandal päeval ei vedanud ilmaga, mis oli endiselt väga vihmane. Rentisime rattad, millega sõitsime paar tundi mööda Berliini ringi. Hiljem läbimärgadene suubusime õe juurde tagasi. Paar päeva paigal püsides otsustasime edasi liikuda. Peale väikest rongisõitu jõudsime maantee äärde, ent tanklast polnud jälgegi. Teadsime kindlalt, et üks tankla on 15 km kaugusel, aga tagapool olevas tankla asukohas polnud päris kindlad. Sõbranna tahtis tagasi minna, aga minna soovisin edasi. Seekord jäi minu sõna peale ja hakkasimegi mööda maantee äärt marssima. Kohati oli väga jube näha suuri veokeid meist möödumas. Vahepeal kõndisime muru peal, kui tee kitsaks läks. Käisime tee peale jäävad McDonaldsis, kus keegi ei sõitnud meile soovitud suunda ja proovisime isegi väikse tee ees hääletada, aga bensukates on siiski suurem tõenäosus auto peale saada. Kuskil pärast viit kilomeetrit kõndimist peatus meie kõrval politsei auto, kes meid sisse viipas. Kuna sõbranna oskab väga hästi saksa keelt, siis ta proovis neile midagi seletada, aga meilt nõuti vaid dokumente ja viidi edasi järgmisse tanklasse. Muidugi saime ka trahvi- 10 eurot, mis kokkuvõttes polnudki nii suur 10 km sõidu eest. Mängisime veidi kaarte ja ründasime oma sooviga lõunasse saada paljusid inimesi, kuni leidsime Josefi. Mees viis meid Burger Kingi sööma, kust edasi saime ühe kreeklase rekka peale. Ööbisime kuskil söögikohas Lõuna-Saksamaal. Hommikul enne seitset hakkasime uusi rekkajuhte otsima, kes alles virgusid unest. Viimaks naeratas õnn meile taas, kui üks vanem meesterahvas võttis meid peale. Ta jääb meile vist terveks eluks meelde. Üks naljakamaid hetki reisist. Mu sõbranna istus ees ja rääkis mehega midagi saksa keeles ning mina olin taga. Juht palus endal GPRS-i mingisuguse tänava nime trükkima ja ta hakkas tähte ütlema P nagu Paula ja samal ajal kui ta üritas Pa-Paula öelda lendasid tal hambad suust, õigemini öeldes proteesid. Ma hoidsin hinge kinni, et mitte naerma hakata. See oli tõsiselt raske. Ma olin tükk aega vait, kuna kartsin, et ma lihtsalt plahvatan. Sõbranna küsis, kas ma šokolaadi ei soovi ja ma vaevu piiksatasin ei. Mees otsis neid, aga seda oli tal raske teha, kui ta sõitis pidevalt 160 km/h, kuigi lubatud kiirus antud alas oli 100 km/h. Maha pani ta meid veidi enne Austria piiri. Juba autost väljudes oli tunda sooja ja lämbet õhku. Kuna see oli väike tee enne Austria piiri (tegelikult seal polnud mingit piiri), kekslesime tee äärde ja tõstsime pöidlad üles. Paljud pidasid kinni, kes aga osutusid kahjuks kohalikeks. Pa-Paula sõnul pidime jälgima numbrimärk-kohalikel autodel oli selleks GAP. Siiski tundus, et ka paljud teised ei liigu Austria suunda, ent järsku märkasime oma selja taga rulaga tulemas noort ja nägusat poissi, kes uuris kuhu me läheme. Rääkisime, et Austriasse ning ta ütles, et liigub ise sinnapoole ja kutsus meid endaga kaasa. Kahte korda polnud seda vaja öelda. Ta lubas meiega kuskil tunni aja pärast kohtuda. Senikaua läksime lähedal asuvasse baari, tellisime külmad joogid ja lihtsalt nautisime seda imelist vaadet, mida mäed meile pakkusid. Hiljem, kui Flo, nagu ta ennast nimetas saabus, hüppasime auto peale ja sõit võis alata. Ta rääkis, et ta elab Nürnbergis, aga Austrias toimuvad tal katsed spordis. Meie omakorda rääkisime reisist ja meie läbielamistest, mida selle ajaga oli päris palju. Austriasse kohale jõudes oli Flol veidi aega üle ja ta viis meid Innsbrucki linnaga tutvuma. Kohati meenutas see meie Raekoda oma kiviklibuste tänavatega, ent siiski polnud päris see. Viimaks saime ühe teise mehe auto peale ja sealt ühe itaallase rekka peale, kes pidi Veronasse sõitma. Tegelikult oli ta Rumeeniast pärit ja rääkis väga vigast itaalia keelt ja ainult paar sõna inglise keelt. Alatasa naeris ta selle üle, et mu sõbranna üritas taga magada ja peale selle jauras ta  mingis kohast nimega Affi. Me arvasime, et me ei jõua kahe päevagagi Itaaliasse kohale, kuna ta sõitis 30 km/h. Kohati oli päris õudne, kui me üle silla sõitsime ja nägime vaadet, mis avanes meil sillast allpool. Alpe juba taamal nähes ununes kogu hirm. See kõik oli lihtsalt kirjeldamatu, seda peab oma silmaga nägema. Jõudsime peale paari tunnist sõitu taaskord ühte bensiinijaama, kus mu endine klassivend, kes on itaallane tuli meile vastu. Itaalias viibisime kaks nädalat. Selle ajaga käisime Veneetsias ja Roomas. Veneetsia oli palju enamat kui ma ette oskasin kujutada, olin seda ju vaid filmides ja piltide pealt näinud. Kõik need kanalid ja sillad võtsid sõnatuks. Roomas külastasime Kolosseumit, Sixtuse kabelit, Vatikanis Peetri kirikut ja palju muudki. Kõige rohkem meeldis mulle Fontana di Trevi. See on ilmatu suur purskkaev Roomas. Ma ei tea, miks ma sellest nii sisse võetud olin. Seal juures tundsin ma täielikku rahu ja see oli vapustavalt ilus. Pealeselle pidime iga päev mitu liitrit vett jooma, kuna soojakraadid küündisid kuni 37 kraadini. Perekond, kes meid Itaalias Vicenza linnas võõrustas oli äärmiselt sõbralik. Mul oli ääretult hea meel endise klassivennaga taaskord kohtuda, keda polnud üle kahe aasta näinud. Õppisime itaalia keelt veidi, kuid miskipärast jäid ainult halvad sõnad meelde. Suhelda polnud raske, kuna mu klassivend oli oma perega Eestis elanud üle kuue aasta ja rääkis puhtalt eesti keelt. Naljakas oli see, et nad sõid kogu aeg ja olid seejuures nii peenikesed. Kui me sõime suure portsu pastat ära ja hakkasime lõpetama, tahtsid nemad alles järgmist oodet võtta, imestades, kuidas me nii vähe sööme. Ma ei hakka vist mainimagi mitu korda me seal pastat saime! Siis jõudis kätte aeg, mil suundusime edasi Hollandi poole. Olimegi juba liiga mugavalt end sisse seadnud. 18. juuni asusime taas teele. Pärast mitme autoga sõitmist oldi meid toodud kuskile šveitsi äärde piirile, kus meid korjas peale üks kreeka arst väga vinge BMW kabrioletiga. Tal hakkas meist kahju ja ta lubas meil enda pool ööbida, kuna ilm oli väga vihmane ja õhtu hakkas saabuma. Me ei suutnud oma õnne lihtsalt uskuda. Tema juurde jõudes (ta elas loomulikult šveitsis, mitte Kreekas) valmistas ta meile süüa, millest me ei saanud keelduda, kuna polnud põhimõtteliselt päev läbi midagi korralikku söönud. Peale kerget einet vajusimegi väsinult kohe voodisse. Üsna pea olime otsaga peaaegu Saksamaal tagasi, seekord hoopis teises otsas. Ühes tanklas oodates leidis sõbranna meile autojuhi. Me tihti küsisime, et mis auto on, kuna pidevast rekkas jõnksumisest oli juba süda paha. Kuuldes, et see on Porsche vajus mul suu lahti. Autot nähes ei uskunud, et me oma seljakottidega taha ära mahume, kuna mehel oli ka naine kaasas. Kokkuvõttes kõik laabus ja asusime pikale teekonnale. Peale selle, et sõitsime 242km/h pakkus ka see juht meile öömaja. Kas tõesti sai meil nii palju vedada?! Kohale jõudes tutvusime nende kahe pojaga ja veetsime mõnusa õhtu nende hubases kodus. 20. juuliks olime otsaga jõudnud Hollandisse. Seal sõidutas meid üks türklane Kiko, kes oleks meid peaaegu valesse kohta viinud ja keda me tõsiselt kartsime, kuna ta nägi väga kahtlane välja. Üllataval kombel järgmise auto peale saades osutus juhiks samuti üks türklane Mehmet või Memet, kes suitsetas roolis olles marihuaanat ja pakkus meilegi. Keeldusime viisakalt. Hollandis möödus aeg väga aeglaselt jäime sinna umbes nädalaks. Mu sõbranna tahtis ühele sõbrale külla minna, keda ta polnud kunagi näinud. Olime väikses linnas nimega Lelystad, mis asub suhteliselt Hollandi keskel. Viiskümmend aastat tagasi oli kogu see ala vee all- seda rääkisid kõik juhid meile, ent see mida me varem juba teadsime, meid väga targemaks ei teinud. Käisime loomulikult ära ka  Amsterdamis. Ja kui juba Amsterdami sattuda, tuleb kindlasti ära käia Anne Franki majas. Teadsin Anne Franki kohta juba enne, aga tema päevikut polnud veel jõudnud lugeda. Muuseumis olles tuli mul paar pisarat silma, kui mõtlesin, kui palju see tüdruk pidi kannatama, olles ise alles nii noor ja püüdes positiivseks jääda. Mõistsin, kui tänulik ma peaksin oma elu eest olema ja selle eest, et mul on põhimõtteliselt kõik vajalik elus olemas. Et ma ei pea sosinal oma majas rääkima või, et ma ei saaks värsket õhku ja päikesepaistet nautida. Tema seda ei saanud.. Hollandis ostsime endale lennupiletid Tallinna. Üllatus üllatus, muidugi Ryanairiga. Seekord ei saanud küll ühe euroga, ent ka 40 eurot pole palju. Pidime kuidagi tagasi Bremeni lennujaama saama. Lennuk pidi väljuma 02. augustil. Asusime teele igaks juhuks varem- 31. juunil, ent juba sama päeva õhtul olime jõudnud lennujaama. Ühed Norra mehed, kelle ise disainitud mini-rekkas saime sõita andsid meile ka viiskümmend eurot tee peale, kuna neil oli meist kahju ja McDonaldsis süües saime pakkusid kolm albaanlast meile ise küüti, kes viisid meid otse lennujaama. Õhtul käisime baaris, kus baarmen meile õlu välja tegi. Järgmisel päeval kolasime veidi Bremeni kesklinnas ringi, tutvusime Breemeni linna moosekantidega ja ostsime kodustele suveniire. Ning siis jõudsimegi tervelt ja väga väsinult koju tagasi! See reis on unustamatu kogemus. Midagi enneolematut. Hääletades käisime sellistes kohtades, mida tavaliselt turistid eluseeski ei näeks, olime ja elasime inimeste keskel nagu kohalikud, õppisime nende keelt ja nende traditsioone ning eluviise rohkem tundma. Selline seiklus ei unune. Soovitan seda kõigile. Ma tean, et meil vedas ja kuidas veel. See on lihtsalt uskumatu, kuidas kõik nii sujuvalt läks. Kuu ajaga saime käia viies riigis ja seda kuskil 40 autoga ning kulus selleks umbes 250 eurot inimese peale. Kõigil kahjuks nii hästi pole läinud, aga meil vedas.

4 kommentaari

  • Maarja . kommenteeris

    Väga kadestan seda 13 eurost piletit Saksamaale! Endal pole kunagi nii palju vedanud:P See postitus tuletab ka kurvalt meelde, et sel suvel ma ju kuhugile ei hääletanudki aga väga tore oli ikkagi lugeda:)

    • Miina Treier kommenteeris

      See pilet oli täiesti juhuslikult leitud. Ryanairist võib vahepeal leida selliseid pakkumisi, et ei jõua ära imestada. Sul on järgmine suvi ees ja püüa sellest viimast võtta, et see meeldejäev oleks ja kahetseda pole midagi mõtet 🙂

  • Juhan Silguniisk. kommenteeris

    Tubli tüdruk Miina,et nii palju aega leidsid selle blogi postitamiseks.Selle eest pean sulle aitäh ütlema.Mul ei tuleks elu sees nii palju mõtteid pähe nagu tuli sul.Sa kirjanikuks pole mõelnud hakata?

  • Miina Treier kommenteeris

    Blogi kirjutamine polnud raske, kuna kõik oli alles värskelt meeles ja tunded vohasid sees. Kirjanikku minust siiski ei saa, kuna olen liiga enesekriitiline enda kirjutamisoskuste suhtes, aga tore kui lugeda meeldis 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga