Häälega Horvaatiasse osa I 18

Tänu juhuslikule õnnele Facebookis (tasuta bussipiletid Simple Expressilt, tänud!) juhtus nii, et otsustasime sõbrannaga hääletada Horvaatiasse. Otsuse langetajaks sai nii tasuta sõit Riiast-Varssavisse ja tagasi kui meie mõlema ühine soov kunagi Horvaatias ärakäia, et miks siis mitte nüüd? Nõnda suundusimegi 16. augusti hommikul 09.30 bussiga Pärnu mnt poole, et Riia bussijaama poole teele asuda, sedagi hääletades.

Ent pea selgus, et läksime liiga ruttu bussilt maha. Saimegi talla taksot kasutada ja väga odavat jäätist, mida ma kartsin natuke süüa, sest mu kõht valutas ja ma kartsin, et äkki on see pimesool… Hääletamist alustades me liiga hästi peale ei saanud st. ei saanud üldse peale. Ja mõtlesime, et kui kl juba 14.00 saab, siis võib muretsema hakata aga peagi saime mehe peale, kes läks Valgevenesse st. kes meid otse Riia kesklinna viis. See autojuht polnud sõbrannale aga sugugi võõras, kui ta sõbraga Ukrainasse pidi minema, siis sama mees olid ka neid sõidutanud! Eesti on väike.

Riiga jõudes tabas meid kohutav kuumus ning enne bussi peale minekut veetsime aega pargis lesides. See oli ka treening tulevaks ööks bussis, mis polnud eriti mugav ning pani juba parke ja kõikvõimalike muid ulualuseid igatsema. Vaatamata sellest saabusid unised inimesed u kl 06 Varssavisse. Ekslenud ringi, et õiget trammi leida, hakkasime peagi hääletama. Taas selgus et me olime Varssavi suurust (nagu varem Tallinna) alahinnanud ja sõitsime bussiga edasi.

Hakkasime uuesti hääletama. Algul autodega üldse ei näkanud. See arvamus aga muutus peagi, sest juba esimese autoga saime Nowy Saczi, st väga lähedale Slovakkiale. Pluss autojuht ostis meile lahkesti praadi ning mu kardetud pimesool ei saanud pahaseks ega teinud mulle kurja. Üsna õnnelik vennike olen. Poola üllatas mägedega. Ning seal on suur jõgi, mis uhub ära kõnniteid ning laevatab end ise külmkappidega kui võimalust tekib. Samuti on osad majad nii kallaku ääres, et autod võiks neile aknast sisse sõita, kui nad teelt välja peaks sõitma. Tõsi jutt. Nowy Saczi lähedalt võttis meid peale pool itaallane, pool poolakas ja viis meid üsna piiri lähedale. Reisikaaslane praktiseeris temaga hispaania keeltki ja kõik olid rahul. Piiri lähedal algasid hädad, poola mägirahvas ei tahtnud üldse sõbralik olla ega meid peale võtta. Või olid need kurjad slovakkia mägiinimesed? Meid päästis üks poolakas, kes lisaks mägedest läbiviimisele andis ka oma e-maili.

Slovakkias näitas meie poolakas end suure pildistamise huvilisena ning tohutult sõbralikuna. Tuleb tõdeda, et ma ei teadnudki, et poolakad sellise temperamendiga on. Lisaks viis ta meid restorani ja autos andis meile veel nii poola raha kui 5 euri. Me küll üritasime keelduda aga see oli võimatu. Oh, well! Me, kurjad eestlased, olime algul umbusklikud, et mis ta nüüd meist tahab aga kõik tulenes lihtsalt tema külalislahkusest, ta lihtsalt oligi sõbralik.

Kui me Popradist, Slovakkia pealinnast, välja hakkasime hääletama, tundus imelik, et miks keegi peateel ei sõida. Hiljem selgus, et kuskil oli seal tee blokeering tormi tõttu ja liiklus oli ümber suunatud. Kobisime teise tee äärde ja seal võttis meid peale kena inglise keelt kõnelev mees, kes viis meid oma külla ja andis oma telefoni nri, juhuks kui me auto peale ei saa ja kuskil ööbida tahame. Tema pere võõrustaks meid hea meelega. Nii nummu, esimene päris hääletus päev ja kõik on nii toredad ja kaks korda tehti juba süüa ka välja. Armas.

Igastahes jätkasime hääletamist, kuid ei meie vene ega saksa keel ei leidnud meile küüti. Üks noormees oma uhke autoga tahtis meid peale võtta aga ta ei saanud meie jutust midagi aru ja tõesti, ega meie slovakkia keel ka väga tugev polnud. Üsna pimedas saime siiski endale inglise keelt kõneleva härrasmehe, kes tõi meid Slovakkia-Ungari piiri lähedale Roznavasse ning jõudis meile ka Slovakkaia loodusest ja Karpaatidest rääkida. Sõitsime parasjagu läbi Slovakkia Paradiisi, kuid pimeduse tõttu kahjuks ei näinud midagi.  Aga käänuline ja loksutav sõit oli küll.

Öö veetsime rongijaamas. Algul pinkidel kuid u 00.00 tuli politsei ja ütles, et me ikka sisse läheks väljas on ju külm. Ja peale seda tuli rongijaama töötaja küsima, et kas ta kustutab tuled ära, et meil parem magada oleks. Kohutavalt armsad! Ning Paul, mees kes meile öömaja pakkus, oli sõbrannale helistanud, et küsida kas kõik on ok. Inimesed on ikka ilusad ja kõht on täis ja reis tõotab tore tulla.

18 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga