Gruusia – saunast šašlõkini

Käisin sõpradega just Gruusias, oktoobri lõpus. Sõitsime rendiautoga ringi ja ühe öö olime ka Batumis. Batumi erineb ülejäänud Gruusiast üksjagu, sinna on ehitatud kalleid modernseid tornhotelle. Vastandina südalinn on selline 100 aasta vanune juugendarhitektuur, mis on päris lahe. Kui Batumi välja jätta, siis muu Gruusia on küll tõeliselt ehe. Mis veel eriti meeldiv,  hinnanumbrid on samad nagu meil, aga kurss on 1:3 – õhtu restoranis maksab keskeltläbi 10 lari per nase, jaga 3-ga…

Meil olid fookuses kirikud ja kloostrid, võtsime rendiauto ja sõitsime enamuse aega mööda Gruusiat ringi. Ööbisime kodumajutustes, ainult Batumis olime ühe öö hotellis ka. Majutus maksis keskeltläbi 16 eurot kahene tuba öö. Mida kõrgemale mägedesse ja kaugemale keskustest liigud, seda huvitavamaks asi läheb. Igal pool on hulgim ringi hulkuvaid koeri, teedel lisanduvad veel ka lehmad ja sead, sest paistab, et kõige maitsvamad taimed kasvavad just tee ääres. Igav sõita ei ole. Rendiauto Toyota Yaris kestis kõik teed ja tõusud (olime neljakesi) kenasti ära. Põhja-Gruusias Ambrolauri nimelises linnas ümbritses meid sisuliselt minutiga umbes 20 koera, kuidagi nad jagasid kohe ära, et tegemist on turistidega. Käisidki meil kogu aja sabas, kohalikest nad välja ei teinud.

See oli üldse selles mõttes huvitav linn, et linna keskpunkt on hiiglasuur veinipudel (mille ümber liiguvad siis autod 😊). See on Gruusia parima veini Hvantškara piirkonna keskus ja selles linnas on selle joogi peamine tehas. 0,7 pudel maksis ka seal ca 13 eurot, aga oli ehe värk küll, muuseas ei sisalda EU-s ette nähtud säilitusaineid (sulfitid). Head on muidugi ka Kindzmarauli, Alashani, Mukuzani, Saperavi jne, need on ka märksa soodsamad.

Nagu meilgi 90-ndatel, on seal senini kõik kohad täis väikseid poode, mis on peaaegu pidevalt avatud. Tihtipeale pakutakse neis proovida ka kohalikku veinitoodangut, reeglina noort veini. Või siis tšatšat, see on viinamarja jääkidest tehtud puskar, nagu Itaalias grappa. Kraadid algavad enamasti 55-st, nii et peab manustamisel ettevaatlik olema.

Teel olles katsetasime vist kokku 5 erinevat navigatsioonisüsteemi ja kõik need toimisid esimesed 4–5 tundi, siis andsid saba. Linnadest väljas saab veel hakkama (aga ka mitte alati), linnades, eriti Tbilisis, oli tükk tegemist ja ekslemist. Eriti kavalalt oli ära peidetud ligipääs Tbilisi tähtsamaile katedraalile ja köisraudtee stardipunktile (millega saab siis mäe otsas asuvate kindluse varemete juurde). Sinna pääses 1,6 km pikkuse tunneli seest väikese kõrvaltee kaudu. GPS seda muidugi ei fikseerinud, nii et hea teada.

Grusiinid (või georgialased) on enamasti päris usklik rahvas, seal on rida huvitavaid ja vanu kirikuid ning kloostreid, kus aktiivselt ka käiakse. Need on kõrgel mägede otsas, ehk et peab arvestama natukese ronimisega.

Hakkama saab kohapeal vene keelega, mõnes üksikus kohas sai ka inglise keelega aga selle peale loota ei maksa. Meie Tbilisi majutuse vastas olnud nõndanimetatud nurgapood, kus töötas 2 ca 20aastast tütarlast, kes võõrkeeli ei mõistnud. Me ei saanudki lõpuks teada, mis kellani pood avatud on, aga see on puhtalt oma viga, tuleks ennast ikka kohaliku kirjapildiga kurssi viia. Teeviidad on reeglina kohalikus alfabeedis (v.a kiirteed, need on päris uued ja heade viitadega) ja neid on väga vähe, peab ikkagi lootma GPS-ile.

Mingi sularaha varu peab kaasas olema, sest kuigi hinnad on 3 korda soodsamad kui meil, siis kaardiga päris igal pool maksta ei saa. Nad teevad ikka väga head šašlõkki (sealihast muide), hinkalisid ehk erinevate täidistega pelmeene, suluguni juustu ja kõike muud maitsvat. Kui mõnes söögikohas maha istusime, siis oli super, kui söökide juures olid ka pildid. Kui ei olnud, tellisid umbes ja said kaaslastega jagada. Mööda ei anna panna, sest kõik on lightsalt nii maitsev. Tavaline arve oli 3,5 eurot inimene, sh söögid ja joogid.

Üks väga oluline asi, mis tuleb Tbilisis ära teha, on käia kohalikus saunas. Esialgu ma arvasin, et tegemist on mingi suure kompleksiga, nagu meil umbes spaad. Aga ei. Käisin saunas number 5. Alustuseks on luuk, mille kaudu saad maksta sissepääsu, saunalinade eest (kolm täiesti tavalist voodilina) ja saunaõlle eest – see kõik kokku maksab 9 lari (3 eurot). Siis saad oma riidekapi ja edasi suundud sauna. Meil Kuressaares on linnasaun Spordihallis ca 2 korda suurem kui saun number 5 Tbilisi vanalinnas. Leiliruumis ei olnud kusagile istuda ega astuda aga mu hea reisikaaslane, tõsine Kaitseliidu mees, hakkas kohe korralikult leili viskama. Peatselt olimegi leiliruumis vaid kahekesi, ruumi küll. Peale sauna suundusime duširuumi. Esialgu jäi küll arusaamatuks, et miks ruumist, kus umbes 20 dušši pidevalt jookseb, ja iga veejoa all seisab kohalik mees, keegi ära ei lähe. Hiljem sain teada, et veel on tugev tervistav toime. See sisaldab väävlit ja teisi sarnaseid inimkerele kasulikke ühendeid ehk siis korralik teraapia ka lihtsalt veejoa all seistes.

Tellisime lisaks ka nahakoorimise (inglise keeles pilling) ja massaaži. Nahakoorimine käib spetsiaalse kindaga. Arvad küll, et käid enam-vähem iga päev duši all ja laupäeviti lisaks veel saunas, aga siis näed, mida kõike on veel selga kogunenud (sõna otseses mõttes). Kähku maha pesta ja unustada! Massaaž ise on koos ohtra seebitamisega – käiakse üle põhilised kohad seljal ja jäsemed. Kõik see kokku kestab umbes pool tundi ja maksab 20 lari. Elukaaslane käis naiste poole peal ja seal seisid naised samuti veejoa all ning kammisid juukseid lahku, et peanahale saaks rohkelt kasulikku vett. Seal olnud ka üks kohalik õpetaja, kes hoidis vestlust üleval. Huvitav, meeste poole peal mingit juttu ei olnud, kõik mediteerisid omaette. Saunamees vestles minuga täpselt niipalju, et:

“Tõ otkuda?”

“Estonia”.

“Normalno?”

“Konešno!”

Kogu lugu maksis siis vähem kui 10 eurot ja pärast oli ikka tõeliselt hea tunne, liiguta või mägesid 😊

Kohe homme tuleb sinna ärimees Nossov, laseb ära vahetada seina- ja põrandaplaadid ja küsib täpselt sama protseduuri eest vähemalt 50 eurot. Kel võimalust on, käige seal enne Nossovi saabumist ära.

—————————————————–

Fotod: TripAdvisor, Shutterstock

Autor: Anders Vrager

TAHAD KA GRUUSIASSE? VAATA REISE MEIE KODULEHEL

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *