Mõne sihtkohaga kohe on nii, et ei tea kust tuleb mõte, et sinna võiks reisida. Ja mitte et ma nüüd oleksin päris kõike teinud, et sinna saada siis ometi – kui tuli võimalus minna Gruusiasse, ei mõelnud ma pikalt. Nii veetsingi oktoobris ühe nädala Tbilisis ja Batumis.
Mõni päev enne Gruusiasse minekut sain e-kirja oma vanaisalt, kes teatas, et tema vanaisa on just sealtkandist pärit ning ta isegi on lapsepõlves kordi ja kordi käinud Salme külas Abhaasias. No see seletab nii mõndagi mu välimuse juures! 🙂
Ma ei saaks nüüd öelda, et paistan välja kui džigitt, aga Gruusias ei olnud harvad olukorrad, kui minu poole pöörduti gruusia keeles. Kas siis tänaval küsiti midagi, turul ühe putka juures arvati, et ju olen seal müüja jne. Jah, grusiinid ei räägi just palju inglise keelt, aga vene keelt valdavad kõik.
Lendasin Gruusiasse Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli. Maandusin pealinnas Thbilisis. Öösel saabudes linnast ega riigist suurt aimu ei saa, aga hommikul aknast vaadates oli esmamulje väga positiivne. Majad on kihvti arhitektuuriga, aga liiklus kohutav. Vähemalt linnades sõidavad autojuhid ei tea mis reegleid järgides. Nad ise siiski kõik teavad, et just nii need asjad käivad. Istudes bussis terve reisi nädala kõige ees, ei saanud mina küll loogikale pihta – ju siin grusiini veri ei aidanud. 🙂
Gruusias on 3 lennuvälja Thbilisi (pealinn), Batumi (rannapiirkonna lähim lennujaam, väga väike – kui võimalust, siis läbi turvakontroll viimasel hetkel) ning uuem ja vaid tšarteritele mõeldud Kutaisi lennujaam, mis on Batumist kuskilt tunnise sõidu kaugusel.
Thbilisi
Thbilisi ise on nagu iga suurlinn. Müra ja kära palju, aga samas ka kohti, mida külastada – näiteks vanalinn ja sealne juga. Linna jagab pooleks jõgi, millest üle viivad paljud sillad. Kasutada saab ka köisraudteed, millega sõita Gruusia Ema jalamile. Kuna selle hind on edasi-tagasi sõiduks ainult 2 €, soovitan seda kindlasti teha. Oli näha ka hop-on hop-off-busse linnatuurideks, aga selleks mul aega ei jätkunud. Muidu on see ikka mu lemmiktegevus igas linnas, kus seda teenust pakutakse.
Thbilisis nagu hiljem selgus, ka Batumis oli palju modernseid ehitusi, millest paljud ei ole kunagi kasutust leidnud.
Ühel päeval sõitsime ka Aserbaidžaani piiri äärde Signagi linna, mida kutsutakse Armastuse linnaks. Kui olen täitsa aus, siis selle põhjusest ma aru ei saanudki. Siiski on tegu pisikese toreda vanalinnaga, kus olid ägedad vaated mägedele ja majadel nunnud punased katused. Armastuse linnaks muudab selle ehk perekonnaseisuamet, mis on lahti 24/7, et saaksid igal ajal abielluda. Uurisime giidilt, et kas tõesti võib sinna sisse astuda ükskõik kes ja abielluda, aga selgus, et paberid võiksid ikka korras olla.
Mägiteedel sõitmine oli ka põnev. Tee ääres müüakse kõike ja liiklus on palju hõredam kui linnades. Kaubavalikus on näiteks dehüdreeritud mahlalehti, pähkleid mahlas ja ülielusuuruses lõkkel küpsetatud rosinasaiu.
Järgmiseks linnaks oli plaanis Borjomi – just seesama, kust tuleb meilegi tuntud Borjomi mineraalvesi. Linn ise on mägede vahel peidus. Jällegi saab mäe otsa sõita köisraudteega ja mäe otsas on vaateratas. Linn ise asub Borjomi rahvuspargis. Parki sisenemine maksab umbes 0,5 € ning väravast saab osta topsi, kui endal pudelit ei ole, ning ammutada kraanist mineraalvett.
Köök
Kui arvatakse, et Gruusias võib toit olla tehtud lambast, siis kohalikud ütlesid, et nemad lambaid ei kasvata ja seega ka ei söö. Ringi sõites oli tõesti näha lehmi ja sigu, aga mitte ühtegi lammast.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et hotellide hommikusöögid on pigem tagasihoidlikud (kui ei ole just tuntud hotelliketi hotell). Kohviks on lahustuv kohv. Kui aga küsida, saab ka kanget Türgi kohvi ning mõnes hotellis isegi muna muul moel kui keedetuna.
Paljude vaatamisväärsuste juures müüvad kohalikud neidsamu dehüdreeritud mahla lehti, aga kõige paremad on ikka kiirtee ääres. Palju müüakse ka värskelt pressitud mahlasid. Oktoobris on granaatõunte aeg – umbes 2 € eest sai topsitäie värsket mahla, mis oli küll hirmus hapu, aga oi kui maitsev. Saab ka liivas „keedetud“ Türgi kohvi. Alati tuleb valida, kas suhkruga või suhkruta. Isegi kui muidu suhkruga kohvi ei joo, tasub natuke suhkrut sinna siiski lasta sisse panna, sest muidu on kohv ikka väga tökat. Alati saab osta ka topsi lõigatud puuvilju ja soolaga küpsetatud kastaneid, mis maitsevad kui soolaoad.
Õhtusöögid, kui on menüü ette tellitud, on eriti rikkalikud. 
Päris käikudeks ei saa neid nimetada, aga enamasti olid meie õhtusöögid sellised, et lauda istudes ootas meid tomati-kurgi salat, vahel sibulaga ja vahel tsipakese õliga, aga kindlasti ohtra koriandriga. Alati olid kausikesed pähkli ja millegi möginaga, valget, punast ja rohelist värvi. Kindlasti ka keedukanast tehtud salatit, kus oli sees porgandiribasid, sellerit ja pähkleid. Üks mu lemmikuid! Täidetud baklažaani viilud olid ka suus sulava ning lavašši oli laual kindlasti rohkem kui tavapärase eestlaste aasta norm.
Järgmisena tuuakse lauda hatšapuri. Isegi kui viimastel päevadel lubasin endale, et proovin vaid uusi asju ega söö palju, sest kõht nagu tühjaks ei läinudki, murdsin lubadust iga kord, kui lauale saabus soe juustune hatšapuri – seda lihtsalt peab sööma! 🙂 Mõnikord toodi pärast hatšapurit mingi kastmega lihatoit. Enamasti olid need tomatised ja maitsvad. Ühe korra pakuti ka dolmasid, mis maitsesid tuhat korda paremini kui Eestis eales proovitud.
Pärast kõike seda oli kord liha käes, kas siis pakuti hakklihast vorste või šašlõkki kanast või seast. Vahel sai ka tervelt praetud kala (seda siis mere pool olles). Pärast liha oli magusa kord, enamasti puuviljad ja needsamad pähklid mahlas, mis tee äärtes juba nähtud.
Ootasin päevi, et saaks proovida hinkaale, ja ühe korra see ka õnnestus. 
Kohalikud õpetasid, et hinkaali peale tuleb raputada pipart ja selle võiks üritada ühe ampsuga ära süüa, sest muidu niriseb see hea puljong sealt välja. Tainakontsu, millest hinkaali kinni hoitakse, ei sööda.
Ettetellitud menüüga õhtusöökide hind jääb olenevalt restoranist 20–40 € kanti inimese kohta ja see summa kujuneb enamasti tarbitud veini hulgast. Veini on nii punast kui ka valget, samuti pakutakse viinamarjast tehtud napsi chacha’t. Kui õhtusöögilauas on grusiin, ei puudu ka tamada ehk toostimeister.
Kohalikku turgu, mis pidi olema kõikides linnades, saime külastada Kutaisis. Turg nagu Tallinnaski olev keskturg, kus müüakse absoluutselt kõike. Köögiviljaletid olid vahvad, redised nii suured kui meil kartulid, kõik lõhnas. Juustudest oli tehtud tornid ning sealsamas müüdi ka riideid ja muud nodi.
Batumi
Batumi oli järgmiseks linnaks, kus saime veeta rohkem aega. Esmamulje oli kui rannaäärne Mustamäe, aga seal oli palju rohkem LED-lampe ja värvilisi tulukesi. Batumis on pikk ja ilus rannapromenaad. Üldse on seal ujutavat rannajoont tervelt 21 km. Kliima on lähistroopiline, nii et puhata on seal mõnus – kui just sooviks ei ole rannapuhkust, sest randa kui sellist seal ei ole. Õieti on, aga need on kivised, mitte liivased, ja need kivid ei ole sellised mõnusad kõnnitavad. Kindlasti peaksid olema mugavad jalanõud.
Batumi lähedal käisime ka Väike-Kaukasuse mägedes veinidegustatsioonil, kus sai viinamarjade vahel jalutada, proovida 5-6 erinevat veini ning ka chacha’t. Batumis on olemas ka köisraudtee, mida ei olnud aega külastada, ning olemas on ka botaanikaed, mida kiideti samuti taevani, aga ka selleks ei jäänud meil aega.
Kokkuvõttes
Ühesõnaga Gruusiat tasub külastada. Kindlasti soovitaksin seal ringi sõita kas siis renditud bussi ja giidiga või siis võtta rendiauto ja ise käia seal, kus soovi on. Mägiteed ei ole midagi hullu ning kui sõita hoolivalt ja enne kurvi signaali lasta, ei tohiks midagi juhtuda. Mina igatahes tunnen, et pean Gruusiasse tagasi minema, sest palju jäi nägemata. See on tõesti selline sihtkoht, mis tundub meile taskukohane, vene keelega saab hästi hakkama ning Gruusia ei asu meist ka nii kaugel.