Gröönimaa – mida peaksid maailma suurima saare kohta teadma? 5

Olles küll ametlikult Taani riigi osa, on Gröönimaa siiski Euroopast väga erinev. Just seda erilisust lähevadki Gröönimaale otsima paljude maade turistid, kes on juba tüdinenud puhkusest rahvarohketes randades. Gröönimaa peamiseks vaatamisväärsuseks on karm arktiline loodus oma mägede, fjordide, liustike ja jäämägedega. Huvitav on näha ka innuiitide elu, milles vanade traditsioonide osakaal kahjuks aasta-aastalt väheneb.

Maailma suurim saar (2 175 600 km²) Gröönimaa asub Põhja-Ameerikas ja kuulub Taani Kuningriigile. Saare suurim ulatus põhjast lõunasse on 2670 km ja idast läände 1300 km. Gröönimaa põhjapoolseim tipp on Morris Jesupi neem, kust põhjapooluseni jääb 740 km ning lõunapoolseim tipp on Farewelli neem, mis jääb Tallinnaga ühele laiuskraadile.

Saare kaldajoone pikkus on 44 000 km ning enamus rannikust on liigendatud fjordidega. Sisemaad katab jääliustik, mis oma 1,8 miljoni ruutkilomeetrise pindalaga on Antarktika järel suuruselt teine maailmas. Jää paksus ulatub kohati kuni 3 kilomeetrini, Gröönimaa jäämäed triivivad kuni 4000 km kaugusele lõunasse ja neid on nähtud isegi Bermuda saarte lähedal. Väidetavalt põrkas ka Titanic kokku jäämäega, mis oli välja triivinud Ilulissati fjordist. Liustik moodustab maailma mageveevarudest umbes 10% ning selle sulamisel tõuseks maailmamere tase 6,5 meetrit. Gröönimaa vett peetakse maailma puhtaimaks ja pehmemaiks.

Suurem osa Gröönimaast asub arktilises kliimavöötmes ning saare lõunaosa lähisarktilises vöötmes. Kuna saare mõõtmed on suured, siis on ka erinevused piirkondade vahel suured. Kui Gröönimaa põhjaosas on mõõdetud kuni 70 külmakraadi, siis saare lõunaosas võib temperatuur suvel tõusta kuni 20 soojakraadini. Lääneranniku temperatuuri mõjutab soe Lääne-Grööni hoovus ja idaosa külm Ida-Grööni hoovus. Suvine keskmine temperatuur saare lõunaosas on 9 soojakraadi ja näiteks Kangerlussuaqis on juuni keskmine temperatuur +11,6°.

Maavaradest leidub Gröönimaal naftat, kulda, hõbedat, vaske, rauda, tsinki, plaatinat, uraani, nioobiumi, tantaali, molübdeeni, tsirkooniumi, berülliumi ja ütriumi. Kuna klimaatilised tingimused on äärmiselt rasked ja puuduvad ühendusteed maismaal, siis on maavarade kaevandamine ülimalt keeruline ja kallis ning sellega ei tegeleta. Gröönimaa oli maailma peamine loodusliku krüoliidi kavandaja, kuid 80-ndate aastate lõpul varud ammendati. Plii ja tsingivarud ammendati 1990. Saarel leidub palju ka vääris- ja poolvääriskive: teemandid, rubiinid, korundid jne. Gröönimaal on maailma vanimad kivimid. Kohalik geoloog Minik Rosing leidid Nuuki lähedalt 3,8 miljardi aasta vanuseid kive.

Gröönimaal kasvab 500 taimeliiki ja 700 seeneliiki ning saare lõunaosa orgudes kasvavad isegi kuni 7 meetri kõrgused kased. Linnuliike on umbes 60 ja ümbritsevates meredes leidub 6 hülgeliiki, 15 vaalaliiki ja morsad. Saarel elab 9 loomaliiki: jääkaru, põhjapõder, muskusveis, polaarhunt, polaarrebane, kärp, ahm (kaljukass), lemming ja mägijänes. Põhjapõtru on umbes 3000 ja nende suurim kooslus elab Kangerlussuaqi ümbruses. Samas piirkonnas on ka maailma suurim muskusveiste kooslus (umbes 3500 isendit). Gröönimaal asub maailma suurim rahvuspark pindalaga 972 000 km².

Gröönimaal elab 56 370 inimest. Nendest 84% elab linnades ning pealinnas Nuukis on elanikke 15 000.  Kokku on saarel 120 asulat, kuid 65 nendest on alla 100 elanikuga. Gröönimaal asub ka maailma põhjapoolseim asula Siorapaluk, kus elab 600 inimest. Gröönlasi ehk innuiite ehk eskimoid on 89% ning taanlasi ja teisi rahvusi kokku 11% elanikkonnast. Ametlikult on kasutusel grööni (ida-innuiidi) ja taani keel, kuid asjaajamine grööni keeles on raskendatud, sest taanlastest ametnikud ei valda grööni keelt piisavalt. Innuiidi keel kuulub eskimo-aleuudi keelde hulka ja teda peetakse üheks raskemini õpitavaks keeleks maailmas. Näiteks on selles keeles olemas sõna, mis koosneb 77-st tähest. Usutunnistuse poolest on enamus elanikkonnast luterlased, kuid kohati on levinud ka šamanistlikud traditsioonid. Rahvastik paikneb peamiselt saare lõuna- ja läänerannikul, sest kliima lõunaosas on soojem ja läänerannikule ulatub soe hoovus. Mõningad asulad paiknevad ka idarannikul. Saare jääliustikuga kaetud siseosas puudub püsiasustus.

Gröönimaa majanduse aluseks on kala- ja krabipüük ning Taani riigi toetus. Aastal 1972 sai Gröönimaa koos Taaniga Euroopa Liidu liikmeks, kuid aastal 1985 astus Gröönimaa Euroopa Liidust välja. Looduslikud rohumaad saare lõunaosas moodustavad 1% Gröönimaa pindalast ja ülejäänud maa on põllumajanduse seisukohast kasutamiskõlbmatu. Gröönimaal puudub eraomand maale. Saare lõunaosas kasvatatakse lambaid ja kokku on seal 70 farmi 350 töötaja ja 30 000 lambaga. Leidub ka mõningaid veiseid ja kitsi ning veokoeri on saarel 30 000. Gröönimaal kasvatatakse vähesel määral ka kartuleid, kuid seda ainult kasvuhoonetes. Toidukaupadest leidub Gröönimaal piisavalt ainult kohalikku kala ja jääkuubikuid, kõik muu veetakse kohale laevade ja lennukitega. Seetõttu on elu Gröönimaal kallis, eriti kallid on alkohol ja tubakatooted ning puu- ja köögiviljad.

Viimasel ajal on hakanud suurenema turismi osatähtsus. Saart külastab igal aastal juba rohkem kui 30 000 turisti. Ülimalt eksootiline Gröönimaa pakub huvi eelkõige loodusesõpradele ja matkajatele. Gröönimaa meeldib ka kalameestele, sest siin võib püüda mitmeid vääriskalu ja ka näiteks grööni haid, kes kasvab kuni 8 meetri pikkuseks. Aastaringselt on võimalik tegeleda mäesuusatamisega. Küllaltki populaarne on Gröönimaa ka mägironijate hulgas, sest Tasermuitis asuval Ketili mäel on üks maailma kõrgemaid vertikaalseinu (2000 m). Gröönimaal on võimalik mängida golfi, sõita mägiratta, hobuse või kajakiga ning korraldada matku helikopterite või koerarakenditega, kuid kõik turismiteenused on Euroopa riikidega võrreldes ülimalt kallid. Huvilistel on võimalik osaleda näiteks 730 km pikkusel koerarakendimatkal Sisimiut (läänerannikul) – Isortoq (idarannikul). Sõltuvalt ilmast kestab matk umbes 3 nädalat ning osalemine maksab umbes 137 000 Taani krooni inimese kohta.

Gröönimaal reisimine erineb oluliselt teistel maadel reisimisest. Saarele pääseb ainult lennukiga ning ka ühest asulast teise liikumisel on peamiseks transpordivahendiks lennuk. Saarel puuduvad raudteed ja maanteid on üldse kokku 150 km. Linnadevahelised teed puuduvad ja kasutada saab vee- ja õhutransporti ning koerarakendeid. Gröönimaa läänerannikul liiguvad linnade vahel reisilaevad, aastaringne liiklus toimub lääneranniku lõunaosas ning suveperioodil sõidavad laevad ka põhja poole kuni Pituffikini. Lennuvälju on kokku viisteist ja väiksemates asulates on maandumisplatsid helikopteritele. Ebamugavatest hindadest hoolimata pakub Gröönimaa turistile unustamatuid elamusi. Juba mõnesaja meetri kaugusel Kangerlussuaqi rahvusvahelisest lennujaamast võib kohata põhjapõtru, muskusveiseid ja polaarrebaseid. Ka tutvumine innuiitide (eskimote) tavadega on huvitav. Isegi lennujaama restoranis on võimalik maitsta põhjapõdrasuppi või toorest vaalaliha.  Reisilt võib kaasa osta mitmeid toredaid suveniire, mis on valmistatud eskimote poolt käsitööna. Võimalik on osta vaalaluudest, hülgenahast, kividest ja muust materjalist käsitööesemeid või hülge nahka ja muskusveise karva. Samas võib muskusveise villa ise mägedest korjata ja hea õnne korral ka põhjapõdrasarvi leida. Praktika on näidanud, et põdrasarvi õnnestub ka ilma probleemideta Eestisse tuua.

Olles küll ametlikult Taani riigi osa, on Gröönimaa siiski Euroopast väga erinev. Just seda erilisust lähevadki Gröönimaale otsima paljude maade turistid, kes on juba tüdinenud puhkusest rahvarohketes randades. Gröönimaa peamiseks vaatamisväärsuseks on karm arktiline loodus oma mägede, fjordide, liustike ja jäämägedega. Huvitav on näha ka innuiitide elu, milles vanade traditsioonide osakaal kahjuks aasta-aastalt väheneb.

Gröönimaa loodusest ja kultuurist on ka eesti keeles ilmunud mitmeid häid raamatuid (Rockwell Kenti “Kurss N by E” ja “Salamina”, Peter Freucheni, “Kütid Melville’i lahes” ja “Minu Gröönimaa-noorus” ning Fridtjof Nanseni, “Suuskadel läbi Gröönimaa”) ning netilehti (http://palotimo.blogspot.com).

______________________

Fotod: happytellus.com, zmescience.com, en.wikipedia.org