Goverla ehk vaba ja demokraatlik vaade 9

Metsa-Karpaadi alalt mäe tippu jõudmine on vaevalisem kui lootsin. Alt vaatad, et tipp juba paistab, kohale jõudes selgub, et vaja veel püstloodis ülespoole ja järgmise künka puhul eelmise kordus. Metsas oli vaja vältida puujuurtele, rohtunud mäeveerul aga rohule astumist. Ainult mullapind pole libe. Üles mäge on päike vastu ja prillid tulevad kasuks. Vahepael puhkad ja hindad neid künka veerusid, millest üles ronisid.
Foto NAGI's: Ülevaatlik puhkepaus
(Foto:Ülevaatlik puhkepaus)

Mis kõige naljakam, et äärmuslikus olus tuleb vabaduse kihk ja polemiseerimise isu. Ronides kattusid mitmel rajal me teed ühe vene piltnikuga. Ka mere ääres esitati sama küsimus: „Kas Eestis ahistatakse venelasi“. Siin on vastuses mitmeid nüansse. Jah tõega, kohati on tunda mõne poliitiku soovi muuta venelane eestlaseks. No mis nad siis tahtsid teha meid NSVLiidu standardseks kodanikuks. Iseasi on, kas eestlasi taheti venelasteks vermida, või vaid vene keelt tundvaks. Mäletan, kui olin 30 aastat tagasi Leningradis, ühiskonnaõpetajate täienduskursustel, siis daamid Siberist olid üllatunud, et õpetan oma ainet Eesti keeles. See oli uskumatum, kui Neva all kunstlikus igikeltsas metrootunnel. Ja kes oleks võinud siis uskuda, et kunagi kasvab võitjate paadis sõudjaid, kes oma venekeelse nime muudavad Eestis müüdavamaks. Olid ajad! On rühmitusi, kes kogu oma energia kulutavad okastraadist pärgade punumisele ja pingutusest kaduvas silmavalguses ei leia üles heanaaberlike suheteid. Õnneks, üldisemas plaanis, meie riigi poliitika ei vasta mitte teps mõne äärmuslase mõttele. Selgitan, et mõned venelased on tõesti ahistatud, kes teeninud nõukogude väeosades, sest riik keeldus ohvitseridele ja teistele armee teenistuses olijatele pensioni maksmise. Sellega oldi nagu nõus! Kui endine ohvitser tahab eestikeelses keskkonnas tööd saada, võib tal olla raskusi, kui eesti keelt ei valda. Loomulikult ei saa üksnes oma soovidega arvestada. Isegi asustamata saar pole demokraatia paradiis. Loodusjõud panevad sind kuuletuma ja kindlas suunas tegutsema.

Oleme ühel meelel, et kuskil pole absoluutset demokraatiat. Ikka peab millega või kellega arvestama ehk demokraatiat on sedavõrd, kuivõrd oma – vabalt elada – sooviga , ei piira sa teise isiku samasorti soovi. Mitte kõik venelased ei saanud Eestisse jääda, lahkus sedavõrd, kuivõrd ei suudetud uue oluga kohaneda. Nii lihtne see ongi. Keele omandamisel on määravaks isiksuslikud võimed, mitte poliitiline tahe. Mind kuulati hoolega, kuigi ka kohe küsimused venelaste tõrjumisest. Kulla mees, eks Moskva telekanali reporter taha nagu iga teine silma paista, sellepärast teadki nn väljasaatmistest ja venelaste kõrvale lükkamistest. Aga noored venelased, kes valdavad eesti keelt, teevad praegu Eestis suuremat karjääri kui eestlased ise, omal maal. Kuidas on see võimalik, üllatus pildisõber. Meie noored, kes lasid poliitikustest endale Venemaa vaenulikkust süstida, loomulikult vene keelt ei õppinud, nagu praegu mitmes Ukraina piirkonnaski. Need, kel vene õppimine muutus vastikuks, on nüüd konkurentsist väljas. Majanduse, õiguse ja rahandusega tegelevad asutused eelistavad kolme keelt kõnelejaid: eesti, vene, inglise. Mitu venelast teil siis ministeeriume juhivad? Mitte ühtegi ja olen nõus, siin on ilmne ebavõrdsus. Ja jääb ainult loota, et mitte need venelased, kes oma kaasmaalasi kritiseerides Eestile meeldivat patriotismi kütavad, vaid just noored, kes ei pelga slaavlaseks jääda, pääsevad varsti parlamendi meelsust muutma. Meie elame kompleksides, see ei lohuta, et me pole ainus riik. Kui meil oleks parlamendis juba kolmandik eesti keelt rääkivaid vene rahvuse esindajaid , siis areneme enam sallivuse ja mõistvuse suunas. Ning siis võime end euroopaliku kultuuri kandjaks pidada, mitte selle järgi, mitu asfaldi auku endises Nõukogudemaal reisil üles tähendame, või logiseva WC potikaane avastasime.
Foto NAGI's: Vaba eneseteostus Goverlal
(Foto:Vaba eneseteostus Goverlal)

Demokraatiast mõtteid vahetades, leidsime, et demokraatia ei ole kõigi jaoks, see on olnud teatud kihi tarvis või otsekui ühe kogukonna privileeg. Taluniku või külainimese demokraatia seisneb vabaduses oma maalapil või peenramaal, kartmata rohelisi, vabalt peeru lasta või palja tagumikuga ringi sibada. Näiliselt ta polegi koduarestis. Tegelikult ei saa ta rahapuudusel Eestist kaugemale sõita, isegi mitte Saaremaale. Jätame siin välja demokraatia, vabalt töökohti valida. Täna on vabaduse mõiste ühe partei poolt sõnastatud, homme tuleb demokraatia järgmise võimuparte töötluses. Meil pole sedavõrd hea demokraatia, kui selle teatraliseerimine ja mäng. Ja see on täiesti loogiline, ajaloost teada, kui vähem leiba, siis enam tsirkust! Mitte isiku heaolu ja elu pole Eesti riigis tähtis, vaid demokraatia maine, olla näiliselt vabam kui Venemaal, kui punases Hiinas.
Valgevene ja Venemaa juhid aga ütlevad otsesõnu välja, et nendel ongi suunatud demokraatia, sest ise protsessi juhtimata nende riigi areng pidurduks. Slaavi juhid ei korralda demokraatiast näitemängu, vaid nende stiiliks on varjamatult välja tuua toimivad hoovad: kust kohast algab ja kust lõpeb suurriigi demokraatia. Hiina piiratud demokraatia pole piiranud riiki saamaks maailma mõjukate kilda, kellest võib kõikuda isegi USA majandus.
Foto NAGI's: Karpaadid
(Foto:Karpaadid)
Demokraatlikus riigikorralduses rahvas tunnistab enamuse võimu ja võim austab vähemuse õiguseid. Meie oleme Eestis kogenud, et vähemuse õiguseid arvestatakse ennekõike valimiseelsel perioodil. Mida segasem demokraatia käsitelu või pilt vabadusest, seda avaramat ja puhtamat looduse vaadet igatseme. Ent ka pilk loodusesse pole lõputu, seda raamib meie silmapiir ja vaataja kogemus ning silmaring.
Kaunis pole mitte Vorohta suunas vaade, vaid legend, kuidas küla nime sai. 300 aastat tagasi oli vene keisri sõdur Vorohta põgenenud armeeteenistusest. Tema julgus ja tarkus oli köitnud külaelanikke ja peale sõduri surma olid elanikud pannud külale sõduri nime. Kas nimetamine sedavõrd lihtsalt toimus, pole täpselt teada. Igal juhul Vorohtalt sõita 20 km Goverla mäe jalamini on lihtne ja hästi tähistatud ning märkamatu tõusuga. Mitte vanus, vaid igatsus avarale vaatele viib sind pilvede poole. Mäkke tõusmas oli lasteaia lapsigi, rääkimata pensionäridest. Teinekord tuli kinni haarata kadakatest. Peale kadakate vööndit tippu tõustes, hakkas pluusiväel jahe. Tuule kaitseks oleks pidanud kampsuni kaasa võtma! Seadsin fotoaparaadi statiivi koti endale ümber kaela ja sallist oli kasu. Tippu jõudmine ületas lootused. Allpool pilved, kaugel udus teised mäed, kuskil nõlval matkalaager, 4-5 erksinist värvi ja kaugemal isegi mõned majad. Peaaegu 2000 meetri kõrgusel nägin lehmakooke. Rohtunud ala ulatub mäetipuni, nii ka veise söömaala. Kui seista seljaga Vorohta asula, ehk põhja suunas, jääb paremale veidi madalam Petrose mägi.
Uus tuttav oli statiivi autosse jätnud ja rõõmustas, kui minu oma jõude seisma jäi. Ava mäe otsas või laenutusteenistus! Siin pildistatakse riiklikke sümboolikaid ja iseennast nende taustal. Ülevat tunnet kütab mäkketõusjate rahulolev ilme: üks Ukraina 7. ime on vallutatud. Pea pooled vallutajad osutuvad pildiplõksutajateks. Iseasi kui suure formaadi moblast välja prindib ja mis pidi horisont jääb, aga oluline on jäädvustamine kui protsess. Nägin ja võtsin.!
Foto NAGI's: Petros
(Foto:Petros)

Kas meil Eestis on korraldatud 7 ime konkursse, uudistab statiivilaenaja. Ei seda mitte, aga meil sünnivad teinekord imed iseenesest ja just poliitika maastikul. Vestluskaaslane millegi pärast teadis Venemaal olnud suursaadiku Helme nime, ajakirjaniku mälu nagu hiljem selgus. Nojah, Eesti imeks on vastupidiselt Venemaale, piiramatu sõnavabadus ja ajakirjandusdemokraatia. Ajakirjanikud teavad eetikakoodeksi alusel, kui endal oidu pole, mis sobib avalikustada ja mis määral, ning milline taktika on sobimatu. Ajakirjanikke on paari tuhande ringis ja võib olla enamgi. Väikeses riigis nagu Eesti, on aga diplomaate kordades vähem ja neil pole hindavat eetikakomisjoni: mida lubatakse, mis on taunitav. On üldlevinud tava, et diplomaat kes välismaal töötanud, austab seda maad, kus oma riiki esindanud. Ajaloolane ja poliitik Väino Väljas oli 8 aastat suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas. Mees on tänaseni säilitanud väärikuse ja austuse riikide kohta, kus ametit pidas. Meie nooremal suursaadikul pole aga uuenenud olus muud juhist, kui oma riigi põhikirja lahtimõtestamine ja selle vaimus käitumine. Ah et etikett? No sellest ma räägingi, et eetikat kas on või teda pole sulle antud. Palja lipsuga ei tee diplomaatias midagi, kuigi meie popstaari laulusõnad lubavad enamat. Ja nii ongi. Kikilipsuga diplomaadist on saanud lugupeetav president, teine kes kohe alguses lipsu eiras, on nagu labasekoelisem. Venemaad kriipida armastav eesti ajakirjanik leiab endale truu kaaslase Mart Helme näol. Nauditav tandem tekib teinekord televiisorikastis, kui kodanikud eesti asja ajavad. Kas suursaadik valetab? Seda pole keegi väitnud, vastupidi, ta on agar tõe urgitseja. Milles siis asi? Esiteks, mida on maailma diplomaatias palja tõega korda saadetud. Teiseks, isegi koer ei haugu oma kunagise tuttava peale, kes talle on seltsi ja toidupoolist pakkunud. Kas kujutate ette mehe mainet, kes avalikult püüab mustata oma endist abikaasat. Kelle seltskonnas on ta mats, kelle kambas kangelane. Ja enne kui Brüsseli koridoris meie välisministrile keegi ei räägi mühaklusest diplomaatias, ei sünni Eesti ime, ehk suursaadik saab esinemiskeelu, kui ei austa etiketti, mis sügavam kui pealispindne lipsu ja ülikonna kandmine. Loomulikult on ajaloo haridusega inimese olemine raske, kui läheb konflikti oma edevuse ja endise ametikohaga. Aga miks peab elamine vastutustundetu ja kerge olema.

Foto NAGI's: Laskumine
(Foto:Laskumine)

Mäest alla laskumine on isegi raskem kui tõus. Nägemine mitmesajameetrise allaveeremise võimalikkusest teeb ettevaatlikuks. Ülesse ronimine oli muretum, pole ohutaju. Kell on pool seitse, kui olen mäest alla tulekuga niikaugel, et istun juba autos. Muidugi muljed on vapustavad, aga eks kivide ja kuusejuurte vahel turnimist, ja jälle kivikamakate vahel manööverdamisi ning lõpmatuid pildistamise võimalusi annab veel kaua meenutada. Ekskurss oli väsitav, ent värskendav! Hakkan Vorohta poole tagasi sõitma. Kui tuleb esimene ööbimise võimalus, puhkan välja. Goverla mäest alla sõites pole enam vastutulejaid. Noh, ega tavalised automatkajad ööseks mäe otsa telkimist plaanigi. Autoga tulles ei saanud tõusust arugi, aga nüüd alla sõites on tunda, et masin tahab võtta kõvasid tuurisid. Panin esimese käigu ja gaasipedaalile ei vajuta, las rahuneb maha ja sõidab vaikselt. Nii oligi. Nägin enne turismikeskusesse jõudmist teeääres puhkepaigaks seatud palkidest lauda ja pinkisid. Plaan valmis. Siin on turvaline peatus. Kõik masinad lubavad enamat ööbimispaigast mööduvad on all ökopunktis registreeritud. Pealegi on paari tunni pärast pime ja kuidagi pole enam võimalik näha, kes kuskil masinat pargib.

Imelik, kell on juba 21,30 ja polegi tavapäraselt pime, kui magistraalidel sõites. Praegu olen 900 meetri kõrgusel, lugeda ei saa, aga ümbrust on veel näha.

Autos magamiseks ase üles tehtud. Juhiiste rooli poole lükatud, seljatoe taha padi asetatud, madrats täies pikkuses sirgu pandud. Kanistrite veega ihu loputatud. Jõevesi on alla meetri ja seal kivide vahel turnimisel pole suuremat mõtet. Pruti jõe üks harudest algab Goverla metsasest jalamilt. Kui autoakna alla lasen, on kuulda mägijõe vulinat. Milleks maksta 200 grivnat motellile, ja loota, et disko sinu une saabudes vaikib? Siin on loodusmuusika, mida ka tärnidega hotellist ei leia. Autos ööbimise eeliseks on ka stardikiirus. Termosest kohvi välja kallamine, meega segamine, habeme ajamine, kanistrist vesi pähe, nõude täitmine jõeveega. Seljatoe tagasi lükkamine ja käigukang pihku.. Maksimaalselt poole tunniga oled jälle teel. Loomulikult on enne magama jäämist lapaka ja Canoni aku laadimine ja mälukaartide tühjendamine arvutisse. See on harjumuspärane toiming.

Tänaseks päevaks alles üks karp kohakonservi ja mõned paprikad. Kõik Jevpatorijast ostetu hakkab lõppema. Kui süüa kasvõi üks suur paprika, siis on ammutatud päevaks tarvilik vitamiinide kogus. Homme vaja otsida teeäärest täiendust. Osta veel tomateid ja mahla. Tõesti on mõnus pingevabalt elada, kui kõht ei nõua rasket koormamist ja eetrist ei määrita sulle pähe demokraatia mesimumme. Jah, võõrsil on kosutav puhkus: võõras riik, võõrad mured! Ela nagu jaanalind liival.

JÄRGNEB
Autoga endisele Poolamaale
http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/autoga-endisele-poolamaale

9 kommentaari

1 Trackback

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga