Käisin vahetustudengiks Erasmusena 2013. aastal. See aasta oli täis seikluseid, armastust, hullusi, kirjutamist. Leidsin endale sealt armastuse. Nüüd on pikk aeg möödas. Temast ei tea midagi. Küll aga tean, et nostalgitsen. Püüan kunagi naasta. Minu e-raamatuga saab tutvuda: http://erasmusloves.com/raamat-erasmusest/
Larnaka lennujaama jõudes mingeid meteoriite ei olnud. Oli ainult kaks rasket kohvrit, veinist valutav pea, troopiline öö ja saagivad tsikaadid. Teadmatus, teadmatus … pigem ikka paanika. Oota, ma pean siit kuskilt bussi peale minema, äkki need mustad kongus ninaga onud teavad, kuhu ma minema pean. Oota, mis linn see oligi, appi, ära räägi eesti keelt. Mul on hirm, aga ma ei saa enam koju, äkki kutsuks vanemad järele, äkki ma tegin tõesti liiga impulsiivse otsuse. MIKS LÄHEB INIMENE ERASMUSEKS RIIKI, MILLEST TA MISKIT EI UURI, JA LOODAB, ET OH, NÜÜD ON KOHE HEA ELU KÄES. Kas ma olen või olin peast soe? Äkki keegi röövib mind? Äkki siin on mingi maffia või vargad, kodusõda?
Kuidagi sain Limassoli bussi peale, paaniliselt mõeldes, kas sai ikka õigesse linna mindud – kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin –, ise pidevalt bussijuhilt küsides, ega ta kindlasti tea, kus mu maja asub.
Limassolis elab 235 000 inimest, olin täitsa kindel, et ta teab täpselt, kus mu maja on. Tol hetkel ei hoomanud ma veel, et vähemalt aasta käib kogu vestlus ainult inglise keeles, mina olin lihtne Paikuse poiss, kes alles paar päeva tagasi rääkis teiste tüüpidega sellest, mis keegi eelmine öö täis peaga tegi. Kuidagi jõudis bussike kuhugi aguli vahele, kus olid tühermaa, saagivad tsikaadid ja mingid kebabiputkad. Instruktsioonidele vastavalt – kas mu mälu mäletab õigesti seda meili, mida ma nädal tagasi viimati nägin – pidin ma takso võtma ja oma aadressi poole põrutama.
Vastas tuttuued tumedad mersud ja kongus ninaga maffiosnikud, KES TAVAMÕISTES ON TAKSOJUHID. Siit väike stereotüüp, mis mul Küprose taksojuhte nähes kujunes. Nad pommivad sind igal võimalusel! Iga teine taksojuht võiks mängida mõnes maffiafilmis. Iga taksojuht pahvib roolis pidevalt tubakat ja kuulab samal ajal kas Küprose jalgpalliklubide, nagu APOEL, Omonia või AEK, koduliiga mänge või nende klubide mänge meistrite või Euroopa liigas, Kreeka liiga, Kreeka liiga klubide meistrite või Euroopa liiga mänge või kõikide võistkondade omavahelisi mänge. Kui sellest ei piisanud, võis vahelduseks vaadata Inglise, Prantsuse, Hispaania ja Saksa liigat.
Neile meeldib igale küsimusele I DONT KNOW, RE’ga vastata. Ainult iga neljas viitsib vestlust arendada ja kui ta seda teeb, alustab ta enamasti vestlust sõnadega WHERE ARE YOU FROM, MAN, tehes seda doncorleoneliku manerismiga.
Mina õppisin nende puhul aga seda, et RÄÄGI JALGPALLIST! Ainult ära kunagi ütle APOELi pooldajale, et sa toetad Omoniat. Räägi jalgpallist ja siis nad ei peta sind. Ja küsi suitsu, sest maffiosod teevad ainult suitsu ja siis saate terve tee rääkida, kuidas teile suitsu meeldib teha.
*
Mina ei saanud taksojuhiga kohtumisel ei meteoriite ega hispaanlannat. Tema käskis oma friend’il sisse astuda oma tuttuude Mercedesesse. Järgnes tõsine hoiatusmonoloog, et TEMA FRIEND ikka aru saaks, et seal midagi puutuda ega sassi ajada ei tohi. Haarasin oma kotist märkmiku ja näitasin aadressi, mille peale tema õlgu kehitas ja vait jäi. Olime sõitnud juba kümme minutit ja vaade oli meeliülendav: esimesed palmid Vahemere ranna ääres, mõni elunautleja pingil suitsu kimumas ja punast veini joomas; hommikupäike, mis mõnd varast ujujat valgustas. Aga pärast minuteid Kreeka lippudega majade vahel seiklemist küsisin nii muuseas, kas härra teab, kuhu minna. Taksomeetrit vaadates tundsin, et kaotan verd. Tema aga pahvis oma kirsitubakat, vaatas maffiosniku näoga mulle otsa ja röökis: „I DON´T KNOW, RE!“ Ma käskisin end välja lasta, aga tema otsustas dispetšerile helistada. Siis tuuritas ta autoga kuhugi ehitusplatsi juurde, kus mingisugused öised tondilossid seisid ja lausus: „Näe! Kaardi järgi asub see paik siin.“ Olime kuskil aguli vahel, aga mu stuudio pidi olema Limassoli turistipiirkonnas. Seal pidid olema kaubandustänav, promenaad, Limassoli tehnikaülikool ja Heron Square tudengikohvikuga. Oli aga ainult aguliplats, tondilossid ja diilivad mustad. Geto vä?
Minul oli hirmus vaadata, kuidas mu sohver pidevalt ümber selle aguliplatsi tiirutas, korra pannes tänava lõppu ja siis tagurdades samasse kohta tagasi. Et lihtsalt mõelda. Vahel mulle tundus – oma hirmuastet või õigemini paranoiat arvestades ei oska ma täpselt olukorda hinnata, sest olin minestamise äärel –, et ta tegi isegi ühe aguliplatsi ümber nelinurkseid ringe. Muidu oli ta tegus, ta suutis dispetšeriga kreeka keeles vestelda. Elust, olust ja ühest lollist ülelastud turistist. Viisakusest küsis ta vahel, ega dispetšer ikka ei tea. Siis läks tagasi vestluse juurde. Vahel vaatas ta pärast kreekakeelset möla mu poole, patsutas gangsterlikult õlale ja lausus vigases inglise keeles: KÕIK ON KORRAS, MU FRIEND!
Ikka ja jälle vahetas ta käike, mida oli ahelsuitsetajana veidi raske teha, ise veel hoides ühes käes raadiosaatjat ja kaartigi. Aga nii sai ta vabalt tänavalõppu tagurdatud ja mis isegi parem: lausuda mulle paar I DONT KNOW, MY FRIEND’i. Ma nagu ei küsinud midagi ta teadmiste kohta, ma ei saa aru, miks ta nii väga pabistas. Ilmselt mitte kohalejõudmise pärast. Lõpuks viskas mul üle see käteta unistuste poole roolimine – sest peale käikude vahetamise, raadiosaatja kasutamise, suitsetamise, suitsukeeramise, kaardi sirvimise, aknast välja vaatamise ja I DONT KNOW, RE kordamise ta autojuhtimise seisukohast muud ei teinud; ehk siis rool lihtsalt juhtis ennast ise – ja ma palusin end promenaadile maha visata. Lahkusin liiga palju raha loovutades, heitsime raha vahetades teineteisele potentsiaalse maffiasõja pilke.
Haarasin kuuest hommikul siis oma kohvrid ja imetlesin imelist randa ühes valgete rannatoolide ja sahisevate palmidega. Järsku olid kõik inimesed tänavatelt kadunud – kohal olid ainult kebabit tossutavad vanamehed ja igihaljad pervaripeerud, kes seal ahelsuitsetasid ja jällegi jalgpallist rääkisid. Takso kadus uute inimpetttuste poole, seda mälestamas Mercedese tagatuled.
Kõigepealt oli mu luulelises hinges paanika – sest märkmik oli jäänud sellesama taksojuhi kätte, kes mulle aguliplatsi vaatamisväärsusena tutvustas. GENIAALNE IDEE oli helistada koju – emale ja isale. Parim aeg helistamiseks, kell kuus hommikul! Oleksin tahtnud nutma hakata nagu beebi ja masetseda, kuidas tahaks koju, aga mina kamandasin vanemaid nagu komandant – sest mul oli jänesehirm, mis mu aju superarvuti kombel tööle rakendas: VAADAKE RUTTU SEE MEIL ÜLE, SAATKE SEE NUMBER, PALUN OTSIGE GOOGLE MAPSIST, KUS SEE OLLA VÕIB. Ma pidin kohe tegutsema ja sestap haarasingi oma kaks rasket kohvrit ja hakkasin sihitult kuhugi kõndima: ÄKKI NÄEN tee peal stuudiot.
Järsku tõmbas vastassuunavööndist mulle kõnniteele ette üks armeenlane, kes kõigepealt küsis: TAXI? Mina pärisin, kas ta inglise keelt räägib, tema vaikis ja lihtsalt tõstis sumadanid pakiruumi. Autos selgus, et ta oskab ainult vene keelt, mida mina viimati kuuendas klassis rääkisin. Mu kirillitsa oli roostes nagu vanaisa Sierra rattakoopad – tegelikult oli see olematu, aga ma tahan lihtsalt targem näida, et mitte oma vene keele õpetajaid solvata. Väga raske oli sellega armeenlast veenda, et tema mind JÄLLE aguli vahele ei veaks. Et me oleme ju sõbrad! Ühised tavarišid Nõukogude Liidust! Rääkisin vigaselt oma eesmärkidest, elust ja põhjustest, miks ma Küprosele tulin ja lükkasin vahel sekka küsimusi stiilis: etapravilnõi darooga?Mõ druzja, daa?!!? Tema rõhus aga oma GPSile, mis kogu aeg povernite povernite’ga meid mööda promenaadi aadressini juhatas.
Olin juba lootust minetamas ja seda suurem oli mu imestus, kui auto Mesalongiu 13 ees seisma jäi. See oli minu uus kodu. Vähemalt meilides lubati mulle, et minu toa ukse ees on võti juba ootamas. Tuulasingi ühika moodi stuudios uste taga, ajades maha ratta, mis kõva müra tekitas. Millalgi, kui olin piisavalt lärmakalt igasugu asjadele otsa koperdanud, tormas sinna vihane kreeka tädi, kes kurtis, et ma olin tema armsa beebi üles ajanud. Mina seletasin, et olen uus elanik – kasutades viipekeelt ja rahutut AIDAKE, MUL ON JÄNESEHIRM pilku. Et olukord isegi tobedamaks muutuks, tõi naine esmalt oma beebi näha, samal ajal kreeka keeles seletades. Tema žestidest taipasin, et ta tahtis, et ma kussutaksin tema pisikest. Aga mul polnud beebide jaoks aega! Ma tahtsin magada, sestap asusingi asja kallale.
„No baby!”
„Yes, yes, baby, nice, yes!” sossutas mulle kreeka mammi, ise oma meistriteost paitades. Siis ulatas ta beebi minu poole. Kui ma teda vastu ei võtnud, muutus mammi kurjemaks ja sisistas: „You, bad! Baby, no sleep!” Selle tõestuseks näitas ta mulle, kuidas beebi mähkmed minu tõttu pruunikaks muutunud olid. Siis jäi ta väikest olendit õndsalt vaatama, rahunes ning näitas tema pruuni tagumikku:
„Nice, yes, nice.”
Ma ei jõudnud enam beebidest KUSKIL KARUKAUGEL kell seitse hommikul rääkida, seega üritasingi meelde tuletada kreekakeelseid sõnu, mis natukegi aitaksid beebibuumist lahti saada. Tuli meelde sõna võti. Korrutasin siis klidi´t ja imekombel tõi beebiga tädi mulle võtme. Astusin pisikese vetsuga stuudioruumi ja vajusin surmaunne. Oma esimest Küprose beebit ei näinud ma enam kunagi.
*
Hommikul arvasin, et kõik see oli lihtsalt unenägu. Mind surus voodisse Tallinna ajast tuttav kookoni-mentaliteet, piiritu huvipuudus. Oma esimese päeva hommiku veetsin lämbes stuudioruumis ja pea oli täis mõtteid, nagu: kas sa oled hulluks läinud, et sellise sammu tegid; mis tähtsus sellel kommunistliku valitsuse faktil veel oli; olid sa purjus, kui otsustasid Erasmuseks saada? Neid rusuvaid mõtteid mõlgutades oleksingi jäänud vist tuppa olesklema.
Õnneks oli mul Tallinnast külge jäänud alustada hommikut muusikaga. Mängima hakkas Kanye Westi „I wonder”; lugu, mis minu ägavad ööd maha rahustas, kinnitades, et lihtsalt looda ja varsti naeratab teine maailm. Mul tekkis seda kuulates tee midagi või sure tunne ja nii tormasingi oma toast välja. EHMUSIN kohe, sest mul oli vastas kahemeetrine Nigeeria tüüp, kes oli tume kui öö. Ütlesin yo nagu räppar ja tema ütles: yo, what´s up, man! Siis sain aru, et oi, see pole Pärnu, siin on mingi teine maailm.Aga juba küttis akende vahelt päike, kuskilt oli kuulda taksojuhtide kreekakeelset vaidlusit veel enam kaikusid kuskil juba mõne võõra neiu hõiked. Muljetasime Nigeeria poisiga. Ise kaifisin kaua, oh, kui lahe – minusugune paranoias paavian suutis oma esimese musta räpi-nigeerlasega respekti juttu ajada. Surusime kätt ja ma läksin tänavatele.
Kondasin põrgukuumuses valgetest majakestest mööda. Enamasti polnud ühtegi hingelist näha, ainult mõni kebabit tossutav papike ja kohvikutes triktrakki taguvad vanamehed.
Juba alguses taipasin, et kui tahta leida stereotüüpi küproslaste elust, võiks välja tuua kaks näidet. Esiteks on enamikul majapidamistel kogu aeg uksed lahti – hiljem mitteametlikke ja rohkemametlikke andmeid kontrollides selgus, et Küprost peetakse üheks turvalisemaks Euroopa Liidu maaks. (Praegu, 2013. aastal neid märkmeid vaadates on asjalood riigi finantskriisi tõttu hoopis hullemaks läinud. Riiki laastavad tapmised, vargused ja muudki koledused.)
Teiseks, iga kolmanda maja ees on mõni vanamees, kellel on puutool ja apelsinipuu, mille alla ta tooli asetab, et seal lihtsalt tundide viisi istuda. Kui keegi tuttav mööda kõnnib/sõidab, saab üle tänava aetud olmemöla ja vahel ehk mõni rullitud sigaret pahvitud – aga istumine on põhiline. Kui tegin oma esimest jalutuskäiku promenaadil, kaikus pidevalt igalt poolt endaxi´sid, mis kreeka keeles enamasti tähendab dont´ worry, be happy´´t, kuid mida võis kasutada ükskõik mille jaoks. Pole olemas asja, millele ei saanud niimoodi vastata. Pole olemas endaxi´ta elu. Kui meil pole miskit, on meil vähemalt tool, apelsinipuu ja endaxi.
Mis mind veel Limassoli juures hämmastas, oli piiramatu kodutute piitspeente kasside hord. Juurdlesin, kuidas kiisude rohkus limassollaste avatud uste poliitikale mõjub.
*
Nikosias kasse nii palju polnud, ehk selle tõttu, et nad saabusid sinna mere kaudu. Limassol on Küprose suurim sadamalinn. Kasside saamise loo taga seisab Püha Helena, kes 320. aastal saarele saabus ja avastas, et see on täiesti asustamata. Saarel oli juba 37 aastat põud võimutsenud ja seetõttu kadunud söödavad taimed ja neid söövad loomad. Enamasti leidis Püha Helena eest ainult mürgiseid madusid. Seepärast naasis ta Konstantinoopolisse, et saada sealne võim nõusse saatmaks saarele laevatäis kasse, kes mürgised maod ära tapaksid. Peagi saabusid nii kassid kui ka jumalasulased, kelle koostöös sündis Püha Nikolausi Kassiklooster, kust kiisud ja jumalamehed järk-järgult rahvast ja maad puhastasid. Kuna kiisud sõid pidevalt ainult madusid, söötsid mungad neile just kloostri juures muud toitu, et see aitaks mürgistusi vähendada. Ja niimoodi sigides ja madusid tappes kandusidki nad Limassolist üle Küprose laiali. Kui mina saarel oldud aja jooksul sellele vihjasin, et kiisukesed ei ole kaubandusliku välimusega – kellel kõrv puudu, kellel jäsemed otsast ära ja kes muidu lonkav –, vastasid küproslased justkui ühest suust: ARVATA ON, ET NEED KANGELASED HAIGET SAAVAD, KUI NAD PIDEVALT MADUDEGA VÕITLEVAD. Kas enam võitlevad? Ma tõesti ei tea.
*
Sadamalinnas oli ka kõvasti sädistavaid filipiinlasi, kes terve promenaadi palmialused täitsid, et iga lõuna oma kollektiivselt kaagutavat söögipausi pidada. Eri andmete järgi on neid Küprosel juba 100 000 ringis. Suurem osa neist töötab kas majapidajannade, koristajate või lihttöölistena. Üldjuhul paistis just sellel rahvusvähemusel hästi minevat, nägin neid tihti šoppamas ja igasugu suurläbudelt moona soetamas, samal ajal kui teised kolmandate riikide rahvad – eriti Bangladeshist ja Indiast pärit inimesed – kurtsid mulle Nikosias bussisõitude ajal tihti, kuidas kuri küproslane neil mitu kuud orjata lasi, toitu ja raha andmata. Neil ei jäänud muud üle ka, kaevata pole kellelegi, kes ikka ilma tööloata – isegi kui see on saadud, on tingimused nii piiravad, et jube! – väetit kaitseb, aitab, usub.
Tookord mind see vähemusrahvuste teema nii väga ei huvitanud. Olin uuel maal ja esmalt pidin turisti mängima. Sukeldusin türkiissinisesse merre ja imetlesin merel helkivad tankereid. Kaifisin kohalikku šokolaadipruuni naisilu ja kuigi paljudele ei istunud kreeklannade suured kongus ninad, pidasin mina neid kõiki lilleõiteks.
Siinkohal tuleks vahet teha Küprose kreeklasel ja Kreeka kreeklasel. Esiteks on Küprose asukoht juba rohkem Aasia ja Lähis-Ida poole. Seetõttu on küproslased tõmmumad, idamaise väljanägemisega. Samuti on keeleerinevused. Kreeklased – ja vahel isegi küproslased – tunnistasid, et mõni kreeklane ei saa küproslaste kreeka keelest aru, sest nad räägivad kuidagi laisalt ja lohakalt – vahel nagu maakad. Maaka-mentaliteet lõi välja autokultuuriski, mis Eesti valdiste ja bemmikristjanitega konkureerima sobiks.
Limassol – riigi majanduspealinn – oli öösiti pidevalt täis luksusautodega tiirutavaid tukamehi, kelle öö koosneski pidevast tiirutamisest ja noh, vahepeal mõni suits ka ette. Seega: vanamehed istusid päeval apelsinipuu all ja öösel kogunesid peredega rõdudele, samal ajal kui Küprose bemmikristjanid luksusautoga ringi kimasid. Veidral kombel meeldis neile autodega preilisid taga ajada, eriti veel välismaalasi. Minu tulevane tüdruk Laura kurtis, et tihtilugu tõmbasid luksusautod talle otse teele ette. Roolis olnud noormehed arvasid, et COME ON, GET IN hüüatusest, Ronaldo soengust ja uhkest autost piisab, et neiukesega armastusesadamasse tüürida. Nikosias leidus autopapisidki.
Päris pööraseks läksid autosõidud aga siis, kui kohalik jalgpalliklubi APOEL meistrite liigas imesid tegi, siis lisandus jälitamisele ja suitsupahvimisele kreekakeelne pasundamine, mis salsallerlikult kõlaks JALGPALL ON PAREM KUI SEKS. Aga liikluskultuur? Olematu! Isegi Anu Saagimil tuleks sebra ees päris kaua seista, enne kui mõni auto peatub. Piltilusad Erasmuse neiud vähemalt pidid – ja kujutage ette, mida pidi tegema veel suvaline eesti meestudeng …
*
Esimeses restoranis sain aru, milline klimaatiline katastroof mind ees ootab. Kuigi ma higistasin niigi juba nagu segane – aluspüksid muutusid helesinistest üleni sinisteks; jah, ma olen värvikunstnik, higistamise alkeemik –, ei taibanud ma, et varsti on kõik tingimused põrguks loodud. Kui ma oma kreeka salati lõpetatud sain, otsustasin vetsu minna. Sisenesin siis vetsu ja oma üllatuseks leidsin eest lahtise kabiiniukse, kust vaatas vastu kohaomanik, püksid rebadel, ajalehega kakahaisu ära vehkimas. Alguses kohmetusin ja juurdlesin – äkki unustas lihtsalt lahti? –, kuid siis lõi mus välja kuri eestlane ja ma käratasin: „Kurat, kas ust ei saa kinni panna või!“ Aga pärast mitut endaxi’t jäi uks ikka lahti, akent korrigeeriti natuke enam lahti ja siis hakkas ähkiv ja puhkiv kreeklane seletama, et neil on praegu Mari katastroof ja riigis on tihtipeale elektrikatkestused ja vahel ei ole nädalaid isegi elektrit ja vett.
Katastroofi põhjustas asjaolu, et allveelaevade tekkidel oli kütusepaake hoitud, mis tundub selle põrgukuumuse – vahel lausa üle neljakümne kraadi – juures täiesti absurdne. Millalgi olid need süttinud ning mereväebaasi ja poolt Küprost toitva elektrijaama õhku lasknud. Peale selle oli katastroofis hukkunud kaksteist inimest. Veel hullem oli, et kõik ministrid olid tagasi astunud ja keegi ei nõustunud uuesti ametisse pürgima. Pool aastat hiljem päädis kriis sellega, et tolleaegne kaitseminister Costas Papacostas ja kuus tuletõrje- ja armeepealikku läksid mõrvakatses süüdistatuna – oma õilsate ametikohustuste ja kompententsi eiramise tõttu – kohtu ette. Riiki laastas poliitiline kriis: tere tulemast, kabuhirmus loll eestlane!
Lisaks nendele ministritele oli rahvas tollase presidendi Christofiase peale raevus. Tema suhtes oodati samuti ranget karistust, kuid põhiseadusest tulenev immuniteet ei võimaldanud presidenti kriminaalvastutusele võtta. Palju oli kriitikat, mida riigipea kuulda ei võtnud. Küll oli meeletuid proteste, arvamusartikleid, millele Christofias üldjuhul üldse ei reageerinud. Olukorda kirjeldaks hästi Küprose vanasõna, et lihtsalt jätkati munade viskamist vastu seina, see tähendab, et edutult üritati nõu anda kellelegi, kellele teiste nõu korda ei läinud. Konstruktiivne kriiitika tähendab Põhjamaades läbikaalutud faktidel põhinevat analüüsi, aga Küprosel meeletuid proteste karjumise, autode põletamise ja Molotovi kokteiliga.
Tol ajal lubati – lisaks poliitilisele kriisile – veel kuumalainet, mis lõpuks kohale jõudis ja mind peaaegu tappis, ja kümne aasta suurimat põualainet. Kodusõja ohtu suurendas fakt, et saare Kreeka poolt toetas Türgi valitsus elektriga. Sellele olid vastu nii Kreeka emamaa kui ka kohalikud kreeklased. Tegu on saarega, mille pealinn on siiani ainus jagatud pealinn maailmas. Türklastest küproslaste ja kreeklastest küproslaste vahel on saar jagatud ÜRO puhvertsooniga. Kui Küprose Vabariik (loe: kreeklaste pool) on oma endisest emamaast Kreekast poliitilise mõju poolest lahutatud – see ei tähenda, et kultuuriline ja ühiskondlik solidaarsus on kadunud –, siis Põhja-Küprose Vabariik (ehk siis türklaste pool) käitub ikka Türgi Vabariigi taktikepi järgi. Saarepooled ei saa teineteisega absoluutselt läbi.
Kui valusalt võis Mari katastroof mõjuda kreeklastest maksumaksjatele, kes kriisi algusjärgus pidid maksma 600 000 eurot päevas (sic!), et Türgi pakutud elektriga riiki varustada!
Mäletan, et see restorani intsident rabas mind meeletult, nii et ma kohe oma stuudiokorterisse tormasin, et kirjutama hakata. Põhjusi oli mitu: a) mul oli raamatuunistus, ja teadmine, et kodusõdu algab, tähendas automaatselt seda, et ma saan surma, seega pidin ruttu tekste vorpima hakkama, et märki maha jätta; b) mul polnud muud teha; c) olin alustanud kirjutamist juba päev varem sellise energiaga, et ma ei julgenud seda lumepalliefekti minema lasta.