Egiptus 4 ehk Niiluse kruiis

Idee Niiluse kruiisile minekuks tekkis 2011. a jaanuaris Hurghadas puhkusel olles. Meiega ühel ajal ja ühes hotellis puhkasid tookord sellised teada-tuntud mehed nagu Subboteja tegijad Mihhail Vladislavlev ja Aleksander Zukerman, kes just sellisel kruiisil tookord käisid. Nende tagasi tulles võtsin julguse rindu ja uurisin veidike ning nad soovitasid võimalusel kindlasti kruiis plaani võtta. Ja unistuse teostumiseks läks seekord vaid üks aasta...

Niisiis… Kes on lugenud mu varasemaid Egiptuse lugusid, need teavad, et vaaraode Egiptus on minu jaoks omaette teema. Sai unistatud, mis sai, tõeks sai see, et unistustel on kombeks täide minna 😀 . Suuresti oli unistuse täitumisel seekord abiks reisibüroo GoAdventure, kellelt valisime Niiluse kruiisi programm Zoseri. Oli võimalus valida ka teine programm – siis oleks olnud kiire põige ka Kairosse. Seekord siis otsustasime võtta tõesti vaid kruiisi Luxorist Assuanini kõigega, mida sealjuures vaadata on võimalik.

Lennutajaks oli seekord Egiptuse enda lennukompanii. Kuna Hurghadas oli ette nahtud vaid väikesed vahepeatused, siis soovisime juba tuttavasse Minamarki hotelli Sakkala linnaosas, peatänava ääres. Kahjuks seda meile ei võimaldatud ja pakuti valikus mõned teised hotellid. Koha peal selgus, et siiski ei viida meid hotelli, mille olime valinud, vaid hoopis kuskile mujale, Hotelli Roma 3*.

Paiga peale jõudes olime selle muutuse üle aga ootamatult õnnelikud, sest selgus, et hotell oli vaid loetud sajad meetrid teisele poole meile juba eelmisest korrast tuttavast Abu Ashara Marketist. Loomulikult oli vaja teha kiire ring tuttaval tänaval ning selgus, et aastaga oli nii mõndagi muutunud paremuse poole – oli puhtam ja tühermaast oli tehtud hoopis parkimisplats. Paraku ei olnud meil väga aega ringi vaatamiseks sel esimesel õhtul, sest juba poolest ööst pidime asuma teele Luxori poole, et alustada oma põhitegevuse – kruiisitamisega.

Teekond läbi kõrbe Luxorini oli juba eelmisest aastast tuttav. Reisiseltskonda oli kogunenud ühe väikese mikrobussi jagu. Kogu pagas, mida eeldatavasti oli keeruline väikesesse bussi mahutada, seoti mikrobussi katusele ja ennelõunaks olimegi Luxoris, kus üsna esimese asjana majutati meid ühele Niiluse kruiisialusele, mis kandis nime M/S Semiramis III.

Ja jällegi ootas meid ees tore üllatus. Kui broneeringut tehes oli meilt küsitud, millise hinnaklassi kajutit soovime, siis tõele näkku vaadates valisime kõige tagasihoidlikuma. Olime küll enne teinud ära kodutöö ja uurinud, et madalama teki kajut ei pruugi olla sugugi kehvem kõrgema teki kajutist – vahe eelkõige selles, et laeva sõites võib olla madalamal tekil rohkem müra. Aga nagu öeldud, ootas meid ees tore üllatus – kuna laev oli alatäituvuses, majutati kõik ülemise teki kajutitesse, olenemata sellest, millise teki kajut oli broneeritud. Kajut oli nagu väike hotellituba, kus akendelt katted eemal lükates avanesid suurepärased vaated Niiluse kallastele. Ja nagu edaspidi selgus, muutusid need vaated pidevalt 😀

Meie kruiisipaketis olid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid. Niisiis – peale majutumist oligi lõunasöögi aeg ning peale sööki asusime tutvuma Luxori idakalda vaatamisväärsustega. Kui olime eelnevalt arutlenud, et kohti, kus eelmisel aastal juba käisime, me enam vaatama ei lähe, siis Karnaki templile otsustasime teha erandi, kuna seekord lubati sama ekskursiooni käigus viia ka Luxori templisse, mis oli mul ometigi ju nägemata. Pealegi oli Karnaki tempel eelmisel aastal minus tekitanud nii ägeda meeleliigutuse, et pidin sinna siiski vähemalt kord veel tagasi saama.

Karnaki templis pühendusin seekord suure innuga seinamaalingute ja graveeringute uurimisele ja Luxori templist leidsin siis lõpuks üles ka selle juba möödunud aastal otsitu – vaarao Ramses II suure Kadeši lahingut kujutava kuulsa kujutise. Kellel vähegi huvi, soovitan üles otsida Sinisuka poolt välja antud viieosalise sarja, prantsuse egüptoloog Christian Jacq´i poolt ajaloolise põhja, kuid siiski ilukirjanduslikult kirjutatud teose, suurest vaarao Ramsesest, kus Kadeši lahingule on pühendatud lausa omaette raamat.

Luxori templis oli ka näha, kui sügavalt olid templite varemed omal ajal liiva all. Nimelt ehitati maa peale omal ajal mošee, mis nüüdsete väljakaevamiste käigus on nihkunud templist seestpoolt vaadates koguni päris kõrgele. Mošee toimib muidugi ka tänapäeval, lihtsalt sissepääs on tänavalt nii, et see tundub nagu hoopis teisel tasapinnal olevat. Siinkohal tahaksin kirjutada pisut ka adhanist e. siis moslemite palvelekutsest, mida ma oma varasemates kirjutistes samuti olen põgusalt puudutanud. Adhan e. palvelekutse kostub mošeetornist viis korda ööpäevas: päikesetõusul koos esimeste päikesekiirtega, keskpäeval, pärastlõunal, päikeseloojangul ja öö saabumisel ( http://www.youtube.com/watch?v=UlLaUCAQlQQ ). Palvet peetakse moslemi tähtsaimaks kohustuseks, mis hoiab eemale kurjast ja võimaldab ennast täiustada. Teisel pildil on näha, kuidas hiljem ehitatud mošee sobitub praeguseks hetkeks välja kaevatud Luxori templi varemetega.

Tagasi oma liikuvasse hotelli jõudsime õhtusöögiks ning ega siis enam väga midagi muud teha jäänudki, kui unemaale hõljuda teadmises, et juba homme hakkame lõunast Niiluse ülemjooksu poole liikuma…

Uuel hommikul oli meil terve hommikupoolik vaba, kuna olime ju otsustanud, et Kuningate Oru ja Hatsepsuti templi jätame siis seekord vahele. No Kuningate Orgu ma ise oleksin tahtnud ju minna küll, aga mehele ei pakkunud see teist korda pinget ning nii otsustasimegi kompromissile minnes veeta ennelõuna laeva päikesetekil ja Niiluse kaldapealsel promeneerides.

Vastavalt sellele, kuidas ühe või teise laeva plaan ette nägi, toimusid vahepeal manööverdused. Kui meie laev oli veel hommikul kõige kaipoolne, siis päeva edenedes liikus see üha enam ja enam jõe keskele ning maale pääsemiseks tuli meil kõige rohkem läbi minna tervelt viiest teisest kruiisilaevast. Et ikka selge oleks, kes millises laevas parasjagu elab, selleks anti laevast väljudes näppu kaart, mis siis jälle laeva tagasi jõudes ära korjati ning mis samas oli teistest laevadest läbi tuleku õigustuseks, et meil on seda tõepoolest vaja teha.

Seni, kuni teised vaatamisväärsusi väisasid, tutvusime meie lisaks peesitamisele ka lähikonnas oleva kohaliku elu-oluga. Näiteks leidsime, et värskete tomatite järele ei pea kuskile kaugele minema. Piisas kui laevast välja tulla, mööda kaitreppi üles ronida ning hibiskuseheki taha kiigata ning oligi tomatipõld, kus kasvamas igas suuruses ja valmimisastmes vilju. Samuti leidsime ahju, kus küpsetati kohalikku lapikleiba ning nägime ka seda, kuidas käib laevade varustamine toidu- ja joogikraamiga. Selle viimase jaoks kasutati puhtalt vaid inimtööjõudu ning et korraga mahuks rohkem, kui üks kast, oli mehele selga seotud puidust raam, millele siis laoti veepudelite vms. kastid. Ja nõnda see mehike siis edasi-tagasi käis kuni vajalik ports kraami sai leva tassitud.

Lõpuks siis samal ajal kui meie oma lõunasööki nautisime, alustas ka laev oma teekonda Assuani poole.

Laevad liiguvad igaüks omas tempos ja kokku saades teineteist rõõmsalt signaalidega tervitades 😀

Selleks, et jõuda järgmise sihtkohani, milleks oli Edfu Horose tempel, tuli seilata mööda Niilust ning läbida Esna lüüsid. Giidi sõnul ei saa kunagi ette teada, kuidas lüüside läbimine kulgeb. Kui on kogunenud tropp laevu, siis võib nende läbi laskmine võtta tunde. Samas…Kiiret ei ole nagu ka kuhugile, sest järgmine sihtmärk pidi olema plaanijärgselt saavutatav homseks hommikuks. Seni siis sai nautida vaateid Niiluse kallastele ning omaette kunsttükk oli kauplemine paadides olevate kaupmeestega, kes tulevad tavapäraselt Esnast allavett koos Luxorisse tagasi suunduvate kruiisialustega ning mingil ajahetkel haagivad end Assuani poole suunduvate laevade külge, et õhtuks “baasi” tagasi jõuda.

Kaubavahetus iseenesest käib lihtsalt 😀 Kaupmees lehvitab oma kaupa, mida tal pakkuda on, olgu selleks siis temaatilise mustriga kleidikesed, sallikesed, laudlinad või muud puuvillasest materjalist katted. Kui vähegi millegi vastu huvi ilmutad, siis poevad kaupmehed või nahast välja, et nad saaksid kauba sulle laevale lennutada. See ikka selleks, et saaksid käega katsuda, mida sulle pakutakse. Edasi jääb kaks võimalust: sa kas lennutad kauba kaupmehele tagasi või kui soovid osta ja olete hinnas kokku leppinud, siis lennutab kaupmees sulle mingi suvalise kauba paki, kuhu sa siis kauba kokkulepitud hinna sisse paned ja talle tagasi lennutad. Aeg-ajalt pidi juhtuma, et nii kaup kui raha maanduvad ka vees, aga tavaliselt õngitsetakse see välja ja ei pidavat ka midagi hullu juhtuma, kui mõni harv artikkel oma teed ujub. Muidugi käib kauba eest maksmisega kaasas kauplemine väikese lisaraha saamise jaoks kaupmehele “kingituseks” :D. Elevust jätkub selle protseduuri käigus kõigile – nii neile, kes ise kauplemisetehingus sees, kui pealtvaatajatele, kes kaupa kiitmas või laitmas ja osalejate visketäpsust hindamas on. Mina sain kahe puuvillase voodikatte võrra sellisel moel rikkamaks ja ei nurise siiamaani kauba kvaliteedi ja hinna suhte üle.

Aga õhtusöögi lõpuajaks jõudsimegi Esna lüüsideni ning kuna ootejärjekorda ei olnud, siis jälgisime kogu protseduuri nii hästi-halvasti, kui silm hämaras seletas. Muidugi käis ka lüüside läbimine hoogsa kauplemise saatel. Kui lüüsi jõudes oli kai meist märgatavalt allpool, siis umbes tunni möödudes vaatasime juba kaile alt üles. Hea kauplemise tulemusena said kõik meie grupi naised endile temaatiliseks õhtuks hea hinnaga kleidid.

Päikesetõus Niilusel

Varahommikul ootas meid siis ees Horose templi väisamine Edfus. Rõõmsa üllatusena selgus, et templini on laevade “parkimise” kohast niipalju maad, et sinna jala ei lähe. Nii olid meie seltskonnale juba kaarikud kinni pandud ja kappamine läbi varahommikuse linna võis alata.

Horose tempel siis pärit ikka vaaraode ajast ning pühendatud jumal Horosele. Vana-Egiptuse ajal oli Edfu provintsipealinn. Linn on kuulus jumal Horosele püstitatud templi poolest, mis on Karnaki järel suuruselt teine Egiptuses. Tempel on suurepäraselt säilinud. Uskumuse kohaselt tõusis Horos siin iga päev sümboolselt ellu ning poisslast ihkavad lapseootel naised palusid pühamus jumalalt õnnistust (tutvustus Tez Touri kodulehelt ). Ma ei tea, mida keegi meie reisiseltskonnast mõtles, aga mina pühendusin võimalikult kauaks seintele tehtud maalingute ja graveeringute uurimisele. Samuti nägin ära vaaraode püha tseremoniaalse paadi, mis oli kasutusel vaid väga suurte rituaalsete tseremooniate ajal. Templis on ka ühel seinal kujutatud Horose võitlust Sethiga.

Egiptuse müüt jumalatest (http://www.para.ee/viewtopic.php?f=29&t=361)
Kui jumal Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud, läks ta päikesena kõrgustesse ja pärandas
oma võimu järglastele. Lõpuks sai valitsejaks tema pojapoeg Osiris. Ta oli Niiluse
üleujutustest tekkiva viljakuse jumal ja ühtlasi inimkonna suur heategija. Ta õpetas
talupoegadele kõike tarvilikku. Seejuures aitas teda tema õde ja abikaasa jumalanna Isis, kes
oli egiptlaste kujutluses noor naine, kel. Nende kahe valitsusaeg jäi aga lühikeseks. Nende
vend Seth ründas Osirist, tappis ta ja saatis ta surnukeha kirstuga mööda Niilust allavoolu.
Lõpuks leidis Isis oma mehe kaugelt Aasia rannikult üles, tõi ta tagasi Egiptusesse ja sigitas
temaga veel järglasegi. Kuid Seth sai Osirise keha taas enda valdusesse, tükeldas selle ja
kandis kõikjale laiali. Isisel oli aga vahepeal sündinud poeg, pistrikukujuline Horos. Koos
otsisid nad Osirise kehaosad kokku, tegid neist maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu.
Osiris otsustas, et tema läheb valitsema allmaailma ja jättis valitsemise Horosele. Järgnes pikk
võitlus Horose ja Sethi vahel, kuni jumalad ühise otsusega Horose võitjaks ja kuningaks
kuulutasid.


Edfus käidud, jätkus kruiisitamine Kom Ombo templi suunas. Seni oli aega päikest ning suurepäraseid vaateid Niiluse kallastele nautida. Samuti oli meid võõrustamas laeva juveelikaupluse müüja, kes pani soovijate nimed hieroglüüfidesse ning tõlgendas siis igaühe iseloomu nimehieroglüüfide põhjal. Uskuge või mitte, aga kõhe hakkas. Inimene, keda nägime täiesti esmakordselt ja pealegi võõral maal, rääkis päris palju seda, mis tegelikult tõele vastaski… Ja muidugi oli tal kaasas suurepäraseid hõbe- ja kuldehteid 😀

Kui pealelõunal Kom Ombosse jõudsime, siis kajutist läbi hüpates selgus, et vahepel oli tekkinud tuppa Egiptusele nii omast kunsti 🙂

Kom Ombo asub Luxorist 170 km lõunas. Linn asub Niiluse mõlemal kaldal, kuid kruiisilaevad peatuvad vaid idakaldal, kus asub kuulus Kom Ombo tempel. See tempel on kõige omapärasem seniavastatud templitest. Ehitise teeb unikaalseks fakt, et tegemist oli kahele jumalusele pühendatud templiga. Üheks jumaluseks oli krokodill-jumal Sobek ja teiseks jumaluseks pistrikjumal Haroeris (allikas: Kruiisikeskus). Ja nagu ikka oli minul tegemist seinamaalingute dešifreerimisega 🙂


Assuanini oli jäänud linnulennult veel vaid 30km. Sinna me pidime öösel jõudma ja sellega meie kruiisi sõiduosa ka otsa saama. Aga varahommikul ootas meid ees teele asumine Abu Simbeli poole. Peale meie otsustas vaid üks inimene selle retkega liituda, aga minu jaoks vahet polnud. Lõpuks ometi…

“Hoolimata Kadeši lahingu põhjustatud vapustusest ei ole Ramsesel õnnestunud hirmuäratavat Heti impeeriumi põlvili suruda. Võitluse jätkamise asemel võtab ta nõuks asuda pidama läbirääkimisi. Ent Ramsese ellu mahub ka midagi sõjast tähtsamat – armastus suursuguse kuningliku abikaasa vastu. Näitamaks oma tunde suurust otsustab vaarao teha Nefertarile muinasjutulise kingituse: Abu Simbelisse püstitatakse kaksiktempel, igikestva armastuse sümbol…” C.Jacq “Ramses. Abu Simbeli emand.****”

Mu hing värises ja jalad nõtkusid… Ma ei suutnud hästi uskuda, aga ometi olin ma kohe-kohe silmitsi selle suursuguse ehitisega, millest ma nii palju olin lugenud, mille kohta filme otsinud ja millest unistanud…

Abu Simbel või Abu Sunbul nagu kohalikud seda nimetavad on vaieldamatult Ülem-Egiptuse tuntuim monument. Abu Simbel on väike külake 290 kilomeetri kaugusel Aswanist. Seal asuvad kuulsad vaarao Ramses II rajatud kaksiktemplid. Üks templitest (Suur Tempel) on pühendatud jumalatele Ra’le, Ra-Harakhte’le, Ptah’ile ja vaaraole endale. Teine tempel (Väike tempel) on pühendatud jumalanna Hathorile ja Ramsese esiknaisele Nefertarile. Suur Tempel on tuntud ka ühe anomaalia järgi. Kaks korda aastas valgustavad päikesekiired templi sisemises pühamus olevaid kujusid. Kujusid on neli, kuid päikesekiired valgustavad vaid kolme, jättes valgustamata allilmajumal Ptahi kuju. Tegemist on teatava sümbolismiga, kuid siiamaani ei ole avastatud kuidas templi pühamu niiviisi projekteeriti. Abu Simbeli kaksiktemplid olid samuti ohustatud Nasseri järve poolt. Templid tõsteti 64 m algsest asukohast kõrgemale ning rajati tehiskaljudesse. (allikas: Kruiisikeskus)

Emotsioon oli laes 😀

Järgmisel päeval enam-vähem samal ajal pidi hakkma sõit tagasi Hurghada poole ja siis peale ühte päeva tagasisõit koju. Aga enne veel oli vaja Assuani avastada.

Aswan asub Luxorist umbes 200 km kaugusel. Tegemist on Egiptuse kõige lõunapoolsema linnaga, mida on nimetatud ka väravaks Musta Aafrikasse. Niiluse ääres jookseb tänav nimega Corniche. Corniche’il asuvad pangad, valuutavahetuspunktid, hotellid. Old Cataracti hotell on väga ilus hotell, mis on tuntud selle poolest, et Agatha Christie kirjutas seal oma raamatu “Surm Niilusel”. Aswani läänekaldal asuvad ka Aga Khani mausoleum, Püha Siimeoni klooster ja paljud hauakambrid. Lisaks asuvad läänekaldal ka nuubia külad. Nendesse küladesse viiakse turiste, et tutvuda nuubialaste tavadega, näha tüüpilist nuubialaste elamut ning mõnikord pakutakse külas ka nuubia traditsioonilist toitu. Nuubia külades tasub ka kohalikke suveniire vaadata, kuna osa neist on teistsugused kui mujal. Külastada tasub ka Aswani kõrgpaisu või tammi (Saad el-Ali). Teel Aswani suurele tammile sõidetakse üle ka esimesest Aswani tammist. Tammi nimetatakse ka sajandi ehitiseks. Tamm valmis 1971. aastal ning on 4 kilomeetri pikkune. Tänu Aswani tammile on võimalik niisutada maad aastaringselt. Tammi taga asub endise presidendi Nasseri nimeline tehisjärv. Järv on 600 km pikkune ning tekkis tammi ehitamise tagajärjel. Tammi ehitamine ohustas suurel määral muistse Egiptuse ajal ehitatud templeid. Kokku oli vee alla jäämise ohus 14 templit, millest kuulsaimad Abu Simbeli kaksiktemplid. Enamik templitest õnnestus siiski päästa ja taastada algsel kujul. Tammile minnes jääb esmalt silma hiigelsuur lootoseõit meenutav monument. See monument on püstitatud tähistamaks Egiptuse ja Nõukogude Liidu sõprust. Aswani tamm oli president Nasseri algatatud moderniseerimisprogrammi suurim ja tähtsaim osa ning Nõukogude Liit oli tammi ehitamisel suureks abiks.

(allikas: Kruiisikeskus)

Vaade Niilusele ja Aga Chani mausoleumile meie laeva päikesedekilt

Old Cataracti hotell

Vaade Nuubia külale

Nuubia külas käisime me ühe pere kodus ja ka kohalikus koolimajas, mis meie mõistes on küll lasteaed. Lapsed õpivad koolis nii araabia kui nuubia keelt rääkima ja kirjutama kui ka omandavad esmaseid matemaatilisi oskusi.

Älif, bää, tää e. a, b, d… 😀

Miks mänguväljak on seatud sisse rõdule, seda ma teada ei saanudki.

Vaade kooli siseõuele. Otse ees on lava-auk 🙂

Tagasisõidul Nuubia külast võtsid paadimees ja meie kohalik giid Mohammed lauluviisi üles

Ja oligi jäänud veel vaid viimane pool päeva, sest aeg hakkas märku andma, et vaja asjad kokku panna ja hakata tagasi Hurghada poole suunduma. Aga veel enne ärasõitu ootas ees rahvuslik õhtu ning järgmisel päeval Assuani tammi ja Philae templi külastus.

Assuani tammist olin lugenud ja ka sellest, missuguseid tagajärgi selle tammi püstitamine kaasa tõi (Niilusest kadusid krokodillid ning paljud templid uppusid, tekkis Nasseri järv), aga kohapeal olles ei toonud see tamm mulle mingisuguseid emotsioone.

Vaated kuulsale Assuani tammile ja tammilt

Erinevalt tammist aga ei jätnud mind sugugi ükskõikseks Philae tempel, mis algselt asus ka praegusel ajal veega kaetud alal, kuid on vetest üles tõstetud ja külastajatele avatud.

Aswanile lähim kuulus tempel on Philae tempel, mis on pühendatud jumalanna Isisele. Tempel asus algselt Philae saarel, mis on nüüd vee all. Tänu rahvusvahelisele koostööle päästeti Isise tempel tõstes selle lähedalasuvale Agilkia saarele. Saarele pääseb paadiga. Philae templit on nimetatud ka ‘egiptuse pärliks’. Tempel oli pikka aega jumalanna Isise kummardamispaigaks. Isist kummardati ka tükk aega pärast kristluse teket. Tempel on pakkunud varjupaika varakristlastele ning olnud ka kiriku asemikuks. (allikas: Kruiisikeskus)

Philae templis

Algselt asus tempel selle koha peal, kus praeguseni on näha püstiseid vaiu

Selliste paatidega tuuakse turistid Philae saarele ja viiakse pärast Aswani tagasi

Veel päris enne ärasõitu Aswanist tuli läbi käia ka ühest kohustuslikust üritusest ehk siis nn. lõhnainstituudist. Olen sellelaadseid asutusi varemgi külastanud, aga seekord oli ka midagi uut. Nimelt nägime, kuidas kohapeal valmisid need imetillukesed ja üliõrnad lõhnapudelikesed.

Aga siis oligi aeg hakata ennast bussi peale pakkima ja Hurghada poole teele asuda. Paraku ärasõit venis, sest arusaamatul põhjusel ei saanud kohalikud aru, miks eestlased ise oma kottidega bussi juurde kobisid ja veel üllatavam oli nende jaoks see, et mehed hakkasid ise kotte juhile bussikatusele upitama. No see lugu ei kõlvanud küll sealsete meeste arvates kuskile ja nii kulus üksjagu aega enne, kui arusaamatus sai lahendatud 🙂

Kuna oli revolutsiooni aastapäev, siis kardeti teesulge ja muid rahutusi ja takistusi. Kuulda oli olnud, et kuskil oli buss turistidega kinni peetud ja tunde kinni hoitud. Meie teel kulges kõik rahulikult, erandiks ehk tohutud autokütuse-sabad, mida meil paljudes kohtades tee ääres näha õnnestus.

Ja oligi jäänud vaid viimane puhkusepäev Hurghadas, mille sisustasime hotelli rannas päikest nautides, merel õõtsudes ning mööda tuttavat Sakkala peatänavat promeneerides ning Abu Ashara Marketist meelepärast otsides.

Minu Egiptuse lood aga on tänaseks päevaks täiendust saanud ja kirja panemist ootab selleaastane lugu aegade külmimast ja lausa lumisest Egiptusest ehk kuidas me Siinaid avastasime.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga