Eesti vabariigi sünnipäev Norilskis

Eesti sajanda juubeliaasta jooksul tähistame sünnipäeva kõikjal Eestis – igas linnas, igas külas. Reedel, 26. jaanuaril toodi Eesti ka nende juurde, keda saatus viis kodumaast kaugele. Nende juurde, kes hukkusid võõral ja kaugel maal. Norilski äärelinnas Schmidti mäe jalamil on memoriaal siinsetes laagrites hukkunutele – teiste hulgas eraldi sammas ja kolm risti kõigile Balti riikide kodanikele.

Eesti, Läti, Leedu mälestusmärgid püstitati siia 1991. aastal. Memoriaali vahetus läheduses asusid kunagi Norlagri esimesed vangibarakid. Siia kerkis ka esimene kalmistu. Suur osa kalmistust hävis nõukogude ajal, aga see on endiselt koht, kus erinevate rahvaste esindajad käivad oma hukkunuid mälestamas.

Norilsk on külm ja tuuline linn. Meile räägiti, et Schmidti mäe ümbrus on alati eriti tuuline. Nii oli ka täna. Eesti, läti ja leedu teatritegelased koos oma venelastest sõpradega seisid aga sel künkal täna vaatamata läbilõikavale külmale. Käed külmetasid, varbad külmetasid. Pead külmetasid, kui mütsid peast võeti.

Suursaadik Arti Hilpus kõneles Gulagi ajaloost ja sellest, kuidas Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid ei saanud täita oma sõjamehekohust, vaid toodi siia vangidena, kes olid ette määratud surema välikohtu otsuste, külma ja haiguste tõttu. Suursaadik asetas sini-must-valge lindiga lilled ja läitis küünlad.

Rein Grabbi meenutas oma isa Herbert Grabbi. Rein ütles, et ta ei ole muidugi õnnelik või rõõmus, et saab nüüd Norilskis olla. Aga ometi tunneb ta täna oma südames rahu, et ta ikkagi 75 aastat pärast isa surma siia jõudis.

Elmo Nüganen luges Marie Underit:

Meilt palju võetud, siiski meile jäi
me uhkus, au ja viha – seiskem püstipäi.

Laagrielu masendust läbi luuletajate silmade andsid eesti ja vene keeles edasi ka Tiit Pruuli ja Allan Kaldoja.

Tuul puhus, aga need sõnad ei kadunud tuulde.

Margus Kasterpalul, kes on EV100 juhtrühma liige, oli kaasas metallist tahvel. Samasugune nagu neid sel suvel paigaldatakse kõikjale Eestis, kus tähistatakse riigi sünnipäeva. Igal tahvlil muutub vaid koht ja aeg vastavalt sellele, millal ja millises Eesti paigas parasjagu juubelit tähistatakse. Eestlastele pühendatud risti aluse külge Schmidti mäe jalamil kinnitasime sildi „Eesti Vabariik 100. Norilsk. 26.01.2018“. Täna oli Eesti sünnipäev siin.

Rein Grabbi vaatas kalmistu ümber laiuvat tööstusmaastikku ja ütles: „Vaadake, isegi need kraanad nagu leinavad, nokad on kõik longus.“

Päev lõppes Norilski draamateatris, kus mängiti dokumentaaletendust „Vjatkalaager – Arturs Stradinši päevik“. Tund aega luges Kirovist pärit vene dramaturg ja režissöör Boris Pavlovitš ette ühe läti talumehe vanglapäevikut aastast 1942. Arturs kirjutas oma unikaalse päeviku lahti harutatud paberossipaberitele. Lakoonilised sissekanded iga päeva kohta – toidunormid, surmad, haigused, unistused, mälestused.

Boris alustas etendust väikese sissejuhatusega.  Esiteks ütles ta, et see päevik sattus ta kätte umbes 8 aastat tagasi, aga jäi lauanurgale seisma. Näidendi või õieti ettelugemise otsustas ta sellest teha siis, kui ta sõber arreteeriti seoses massimeeleavaldustega 2012. aasta presidendivalmiste aegu. Siis leidis Boris, et on õige aeg hakata ette lugema päevikut stalinistlikust vangilaagrist.

Teiseks ütles Boris: „Laagris oli ju teatud mõttes igav. Seega võib see tunduda igava päevikuna. Aga võtame selle kuulamiseks tund aega oma elust. Austusest nende vastu, kes jätsid siia laagritesse pikki aastaid oma elust.“

Loe kõiki Marise Norilski-blogi lugusid »

______________________________

Avafotol Gulagi ohvrite mälestusmärk Norilskis.
Allikas:
 Wikipedia, Ninaras, Helsinki, Finland

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga