Dušanbe-Horog 3

Üks igavene rist ja viletsus on sõita Dušanbest Horogi või vastupidi. Teoreetiliselt käib seal lennuk. See on lennuliin, mille pilootidele maksti nõuka ajal väidetavalt eraldi „hirmutasu“, sest maandumine ja õhkutõusmine on mägedetunneli vahel eriti keeruline. Olen proovinud kolmel korral lennukile saada – kas pole lennuilma või pole pileteid. Nii ka nüüd. Lennud on vähemalt 3. augustini edasi lükatud, aga pole kindel, et ka siis lendama hakatakse. Autosõit on iseenesest väga põnev. Siis kui seda teha esimest korda. Ma olen juba kaks korda sõitnud. Aga ega ei jää muud üle, kui kobida varahommikul Dušanbe autovaksalisse ja kaubelda ennast mõne džiibi peale. Iga päev väljub sohvrite kinnitusel 5-15, kõrghooajal ka 20 autot, mis soovijad Horogi kohale viivad. Olin 7 paiku kohal, siis komplekteeriti masin (juht + esiiste, kolm inimest tagumisel istmel ja kolm päris taga, koeraosakonnas) ja läks sõiduks. Kauplesin endale esiistme. See on küll kallim kui tagumised platsid (maksin 250 somonit ehk ca 750 eeki, ei viitsinud kaubelda, kuigi 220 oleks vist õige hind olnud). Kell 8 saime sõitma. Juht ütles, et kohale saame veidi enne kl 2 öösel. Seega  18 tundi sõitu! Seltskond on kohalik + üks pakistanlane. Pakistanlane Ejaz tegutseb ühe humanitaarabi organisatsiooni juures ja reisib pidevalt Tadžikistanis, Afganistanis ja Pakistanis, et aidata pamiirlasi. Ejaz räägib mõne sõna farsi keelt, aga sellest on pisut vähe, et tadžikkidega ladusalt kõnelda, nii hakkan vene- ja inglise keele kaudu tõlgiks. Alustuseks selgub, et ta emakeel on brušaski keel ja rahvuseks on brošu. Mh, mõtlesin alguses, et olen midagi olulist maha maganud, aga siis selgus, et selle keele kõnelejaid on u 100 000 inimest (+veel siiski veidi kahe veidi teistsuguse murde kõnelejaid).  Ejaz mõistis, et ma ta rahvast, kes elab Gilgiti orus Põhja-Pakistanis midagi ei tea, isegi oli väga imestunud, et ma Pakistanis käinud olen. Tema see-eest Eestit teadis küll. Brušaski keele kohta on Wikipedias päris korralik ülevaade, kus märgitakse kõnelejate arvuks 2000. aastal vaid 87 000 inimest. Ja et sel keelel pole tuvastatud ühtegi sugulaskeelt maailmas. Ejaz on ismaliliit nii nagu ka enamik Tadžikistanis ja Afganistanis elavaid pamiirlasi.

Agha-Khaani foto on igas pamiirlase kodus

Ismailiitidele nime andnud Ismail oli kuuenda šiiidi imaami Džafar as-Sadõki (sünd ca 700, surn u 750-765) vanim poeg, ta oli äge sunniitide, kaliifi ja feodaalide vastane. Nad on seega šiiia muslimid ja kokku neid üle maailma eri harudena ca 15 miljonit. Ismailiitide juhiks on praegu Prantsumaal elav Agha-khaan (pärsia keeles isand-khaan).  Aga siinsetest rahvastest räägime edaspidi pikemalt.

Tee Horogi on mägine, kohati kehv, kohati väga kehv ja ohtlik. Vaid 54 km lõik on äsja türklaste poolt korraliku asfaldi alla pandud. Kui autojuht ütles, et jõuame kl 2 paiku öösel „kui jumal annab“, käis mul väike jõnksaks läbi. Ma tegelikult neid mägilaste mägiteedel kihutamisi veidi nagu pelgan. Alles kahe nädala eest olin ühe surmapõlgurist imaami autos 150ga kihutanud ja ta palveid kuulanud, kui auto kurvis vastassuuna vööndisse sattus. Õnneks oli seekordne mees rahulik. Osalt ka seepärast, et vana Tojota hakkas värisema nagu Marco Polo poolt Kesk-Aasias avastet mägilamba saba, kui kiirus kippus üle 80 km/h minema. Niisiis kulgesime vaikselt, aga ohutult.

Palavus autos oli aga tappev. Mul juhtus kaks asja, millest üks võinuks olla traagiline, aga oli naljakas ja teine ongi natuke traagiline. Ühel hetkel, kõigi kaasreisijate suureks ehmatuseks, ma plahvatasin. Käis kohe korralik kõmakas mu vöökohal. Kuigi peale esimest ehmatust mingeid vigastusi ei endale ega teistel ei tuvastanud, hakkas vaikselt islamiterroristi tunne tulema küll. Just oli lõppenud mu reisikaaslaste jutt sellest, et ismailiidid on väga rahuarmastav rahvas ja ei ole kunagi olnud seotud ühegi äärmusliku islamivooluga (no mõned üksikud agressiivsemad voolud tegelikult on ikka ka). Kobasin ennast siis korralikumalt läbi ja selgus, et suure kuumuse käes oli plahvatanud safarivesti taskusse jäänud välgumihkel. Oli lennanud lausa tuhandeks tükiks. Teine jama on see, et kuumuses on mu SEBi krediitkaart kõveraks kaardunud. Päris korralikult rõngasse kohe. Hoian seda nüüd hotellis külmutuskapi jala all, et saaks homme natuke raha hotellitoa maksmiseks automaadist välja võtta (siin Horogis on nüüd selline imeasi olemas).

Kahel korral teekonna vältel sõime kohalikes sööklates. Võtsin mõlemail korral teravat nuudlisuppi laghmani ja ei pidanud lihtsat valikut kahetsema. Eriti arvestades, mõlemal korral oli lisaks nuudlitele supis ka kõvasti liha et üks ports maksis esimesel korral 7 ja teisel korral 12 krooni.

Täpselt kl 2 öösel jõudsime Mägi-Badašhani Autonoomse Vilajeti (oblasti) pealinna Horogi. 18 tunniga läbisime 630 km. Siit avaneb tee Pamiiri. Mina aga aklimatiseerun päevakese ja ootan järgi oma reisiseltskonda, kellega alustame siis ratsamatka Pamiiris, loodame ületada ka Afganistani piiri.

3 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Haahaaahaaa.. esimene mõte, et plahvatus…. 😀 … alles olid ju kõhuhädad .. 😀
    Pangakaardi kõverdumine muidugi päris kurb lugu :S

  • Marilin kommenteeris

    Huvitav oleks tead, et kui palju kogu see reisimine maksma läks lõppkokkuvõtteks…niipalju kohti..nii palju uut ja huvitavat…

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Päris kõva kuumus, millele isegi suur Rootsi pank pidi alla vanduma 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga