Bulunkul 6

Bulunkul

Bulunkuli külakeses käisin eelmisel korral 2004. aasta sügisel. See on koht, mis astatega palju ei muutu. See on endiselt jumalast (või Allahist) mahajäetud paik natuke lääpas majadega. Inimesed on ikka needsamad vanakesed ja vägavanakesed. Olin võtnud kaasa oma 2004. aasta reisi pildid Bulunkuli küla elanikega. Hakkasingi nüüd alustuseks neid kunagi kohatud inimesi üles otsima.

Bahten 2010

Esmalt läksin kooliõpetajanna Bahten Ruzadorova juurde. Ta mäletas ja tundis ära. oli ütlemata rõõmus. Kohe alustuseks ütles, et “kui eelmisel korral käisite, oli see meie jaoks üks raskemaid aegu, praegu on elu palju parem”. Lisaks õpetajaametile Bahten praegu ka küla ramatupidaja ning võtab enda juurde kostile turiste. Bulunkulis elab praegu 34 leibkonda ehk 216 inimest. Enamikel mingit regulaarset tööd ei ole, mehed elatavad end kalapüügist pisikesest Bulunkuli järvest (= sügav järv). Jašil Kul asub looduskaitsealal ja sealt ei tohi midagi püüda. Põhiliseks kalaks on forell. Noored siin ei püsi, kes saab , sõidab mujale õppima-elama või Venemaale tööle. Koolis on praegu 4 klaasi 17 õpilasega. Pärast neljandat klassi lähevad lapsed kas Rušani internatkooli või Murgabi. Internaadi elu on üsna karm, vanematega õpetajad lapsi eriti kokku lubada ei taha, see rikkuvat õppimise meeleolu. Siinses koolis saadakse algteadmisi vene-, tadžiki-, inglise- ja araabia keelest. Aga Pamiiri keelt ametlikult ei õpetata. Lapsed omavahel räägivad siiski pamiiri keeles.

Nabier

Elu on edenenud põhiliselt tänu Aga-Khaani majanduslikule abile. Rohkem on hakanud käima ka turiste. Näiteks Bahtenil oli eelmisel aastal 20 turisti ja ta on selle üle väga rõõmus ja uhke. Kodumajutuse pidaja Nabier, kelle juures me praegu viibime ja kes meid ringkäigul saadab, ütles, et tema juures ööbib hooaja jooksul umbes 40 turisti. Ehk siis 80 inimest kokku aastas. Meie väike rühm moodustab siis sellest hulgast tervelt kümnendiku.

Elu edenemise näiteks toodi see, et juba kolm aastat on kasutusel päikesepaneelid, võibolla tuleb sel või järgmisel aastal külasse ka mobiilimast (praegu on võimalik kasutada üht tavalist telefoni).

Järgmisena otsime üles Vafodor Bulbulovi. Mees, kes meid eelmine kord oma koju kutsus ja ismailiitidest kõneles, on terve ja elurõõmus tänagi. Tema juhatab mind ka Amidi juurde, kooliposs, kes oli 2004 kuue aastane, on nüüd 12 ja läheb augustis tagasi Rušani internaatkooli.

Otonbai 2010

Lõpetame ringkäigu küla serval, kus elavad kirgiisid. Kirgiisid saabusid neile aladele XVII sajandil. Eriti palju elab neid Murgabi rajoonis. Bulunkulis elab üks suur pere, talvel on neil neli jurtat, praegu üks. Suurem osa perest on suvekarjamaal, aga vanaisa Otonbai Šaidanbajev, keda möödunud korral kohtasin, on nüüdki kohal. On 67-astane, aga endiselt kõbus. Otonbai loodab, et tal õnnestub enne surma ära näha ka oma sugulased Hiinas ja Afganistanis. Hiina saab juba üsna hõlpsasti, peab vaid olema 150 dollarit viisaraha. Ajame veidi juttu ja lepime kokku, et pikemalt kohtume õhtupoolikul, siis toob ta oma talvemajast ära oma komusi, ehk kirgiiside rahvuspilli ja esitab mõned pillilood.

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga