Barcelonas Gaudi jälgedes 13

Miks me valisime laste kevadise koolivaheaja reisiks just Barcelona. Ei tea. Ühest küljest oli lootus, et Hispaanias on juba märtsikuus soe ja teiseks olin sellest linnast vaid ülivõrdes kuulnud. Oma osa oli ka filmidel "Hullude korter" ja "Vicky Christina Barcelona" (W.Allen). Paljud, kellele mainisin oma sõitu Barcelonasse, õhkasid, et see on nende lemmiklinn.

Lemmik või mitte,  aga igatahes tasub Barcelonas siiski elus kord ära käia. Eriti kui sa oled arhitektuurihuviline nagu meie pere, va meie 8a tütar, kes sai Gaudi mürgituse ja ütles, et kas me ei oleks võinud siiski uuesti Korfule minna…

Barcelona on Katalaani keskus ja katalaanikeelt kohtas päris mites kohas. Põhiasi, millest Barcelonas mööda ei saa on Ramblas – suur kesklinna peatänav, mis viib Barcelonata mererannani välja. Ääres on autoteed ja keskel lai jalakäijate tänav. Ükskõik, kus kesklinna linnaosas sa ei tiirutaks – ikka satud lõpuks Ramblasele välja. Ramblasel keeb elu 24h – müügiputkad, tänavakunstnikud, melu, tänavamuusikud. Sattusime sinna nii varahommikul, päeval ja õhtul pimedas ja igakord oli see erinev.

Kuigi tänavakunstnikud tahtsid enda pildistamise eest raha, pildistasime neid eemalt, sest nad olid kõik nii vapustavad. Mõni oli oma välimusega tõsist vaeva näinud. Üks naine mustas kleidis, oli “ämblikvõrkudega” kaetud ja vanaks tehtud, nagu ta oleks 100 aastat sel paigal seisnud. Veel võis kohata hõbedaseid kaevureid, koletisi, ilma peata meest, Charlie Chaplinit, Michel Jacksonit jpt.(vt. fotod).

Meie põhihuvi oli arhitektuur. Meie odav hostel (35 eurot öö), sattus otse kesklinna veerele. Oma rõdult nägime 1 km kaugusel Sagrada Familia torne ja kõrval tänavas asus kauneim Gaudi elamu La Pedrera. See, mille liivavärvi katusemaastikuid võib näha arvukates filmides, fotodel. Maja ise on väga kena ja sinna katusele tahaks tagasi. See oli nii müstiline tunne kõndida selles liivavärvi katusemaastikul kummaliste katusekorstnate vahel. (vt. foto). Teine maja Casa Batlio näeb väliselt väga imposantne välja, aga selle katus ei olnud nii suur ega nii võimas.

Sagrada Familiasse seadsime sammud juba esimesel päeval. Paistis ta juba kaugelt ju meie rõdule ära. Kirik on võimas – justnagu piltidel, askeldavad seal ümber kraanad, aga need ei torka silma, sest ehitus ise on nii pilkupüüdev. Kindlasti soovitan minna liftiga üles, kuigi see on lisatasu eest. Aga ärge jääge seisma kohe sissepääsu ette jäävasse lifti hiigeljärjekorda. Minge edasi ja tagapool on veel üks lift, kus on märksa lühem järjekord. Tagasi alla tuleb jalgsi tulla, aga see oligi just kõige põnevam. Väikesed käigud, lõputu keerdtrepp. Igal sammul avanevad väikestest avaustest aknad arvukatele kiriku tornikestele, mis on müstilised, värvilised nagu pulgakommid.

Gaudi ise on ammutanud oma inspiratsiooni loodusest – tema lemmikud on teod, kõiksugu lehed, aga ka geomeetria. Minuteada, elas ta ise kogu elu Kataloonias, sest ta on öelnud, et tal ei ole vaja kuhugi reisida, sest Kataloonias on kõik olemas (kehtiks ka see minu kohta, et mul pole vaja kuhugi kippuda. Eestis on kõik olemas..).

Teine võrratu ja müstiline koht on Gaudi projekteeritud linnapark Park Güell (samuti tuntud filmidest). See on päris suur park, mille südameks on see värviliste pinkidega platoo, trepi purskkaevu “sisalik” ja kaks “piparkoogimaja” peaväravas. Meie lähenesime pargile metrooga hoopis teiselt poolt ja avastasime ka seda teist poolt, kus paljud külastajad ei käi. Kui olime teid mööda alla laskunud, hakkas kostuma kohutavat lärmi. Nagu käiks kusagil laste spordivõistlus vms. Aga ei, kohaliku pargiäärde lasteaia ja algkoolilapsed lihtsalt veetsid õues oma suurt vahetundi…200 eesti last ei tekita  sellist lärmi nagu ca 40 väikest katalaanlast. Vaesed õpetajad, nad on vist paari aastaga kurdid…Ka seal pargis teenisid raha igasugusteks tegelasteks kostümeeritud tegelased. Sammaskäigus mängis tänavamuusik kitarril üht väga ilusat pala. Kaubitsejad müüsid oma käepaelu ja ehteid. Poseerisime värvilistel pinkidel nagu teised turistid ja kõndsime Gaudi muuseumi, mis osutus väikeseks roosaks majaks pargi südames.
Tegelikult on nn Gaudi muuseum pea igas Gaudiga seotud majas – Sagrada Familias ja mujal.

Mitte ainult Gaudit ei tasu Barcelonas otsida. Barcelonas on elanud ka maailmakuulus Picasso ja tema muuseumis sai tutvuda retrospektiiviga tema töödest – alates realistlikest maalidest kuni tema sinise jm perioodideni välja. Samuti on seal suurepärane Miro muuseum. KUMU Miro näitus ja sealsed Miro pildid on hoopis öö ja päev. Muuseas Miro muuseumi sai põnevalt Barcelonata ranna lähedalt mööda õhuraudteed üles mäkke. Päris mäeotsas asus Montjuici klooster, mis meil jäi kahjuks ajapuudusel külastamata. Küll aga astusime selle mäe külje all asuvasse Miro muuseumi. Montjuici mäe otsast avanesid ilusad vaated Barcelonale. Sõitsime ühel udusel hommikul ka teise mäe otsa, kus asus märtsis veel suletud lõbustuspark, sest sealt pidi avanema parim vaade linnale, aga kahjuks oli ilm udune.

Modernarhitektuurist on tähelepanuväärne Agbar tower ehk kohalik veetorn, mis meenutab hiigelsuurt kunstpeenist. Igatahes torkab ta linnasiluetis võimsalt silma. Sinna sisse ei saa minna. Võis vaadata vaid alakorrusel mingit väljapanekut.

Kuna me polnud perega varem Hispaanias käinud, rentisime ühel päeval auto ja sõitsime läbi mägede Andorrasse. Teepeal külastasime ka kuulsat Montserrat kloostrit. Tõesti kaunis – üleval mägedes, kaljude vahel. Päike tuli välja ja taevas lõi siniseks ning imelised vaated kaljuseina vastas kõrguvale kloostrihoonele. Kompleks on päris suur. Autoparklast andis päris pika maa kõmpida.  Andorra tee oli ülipõnev – mäed läksid aina kõrgemaks, nii, et varsti hakkasid eestpoolt terendama lumised mäetipud. Mägiojad olid oma kevadises hoos ja kiirevoolulised. Ka Barcelonas oli juba rohi roheline ja puud õitsesid, siis siin maal, viskus meie 8a tütar kõhuli murule ja kilkas – muru, muru! Meil oli teatavasti sel kevadel lumeuputus ja tundus, et veel “juulikuus lumi on maas”.

Andorra ise aga oli väga kummaline linnriik. Ta oli suurte mägede vahele topitud, et minul tekkis küll täiesti ahistav tunne. Tänavad kitsad, igal pool kui üles vaatad – mäed. Mõne maja aknast avanes vaate asemel hoopis kaljusein.

Kõht oli tühi ja leidisme ühe pizzeria. Andorra on vist esirinnas suitetajate poolest. Ukse kõrval olid suured suitsuautomaadid ja kõigil pizzerias va meie ja meie lapsed olid suitsud ees. Ja kui neil üks suits otsa sai, siis läitsid nad kohe järgmise. Nii, et ahelsuitsetajate maa. Sinna vist ei olnud veel suitsuvaba ruumi seadus jõudnud. Hoolimata selja taga istuvatest lastest, läitsid kaks daami oma sigaretid ja jäid sinna tossama kuni meie lõpuks lahkusime.

Hispaania piiril otsiti kõik autod üksipulgi läbi. Hiljem sain teada miks. Tuli välja, et Andorras on alkohol nii odav, et Hispaania on kehtestanud piirangud kui palju võib seda riiki sisse tuua. Ja meie ei käinud isegi poes. Kuna Andorras midagi suurt teha ei olnud, kuigi Prantsusmaa piir oli sealsamas, siis lahkusime varsti ja tahtsime enne õhtut pika ringiga Barcelonasse jõuda.Nimelt tahtsin mina võtta päevast maksimumi ja jõuda ära käia Costa Brava rannikul. Kahjuks ei osanud ma hinnata mägedes sõitmise teede pikkust, mis kaardil võis väike vahemaa tunduda.

Jõudsime Costa Brava kuurortlinna pimedas, kõndisime palmide all rannapromenaadil ringi ja läksime siis ainukesse veel lahti olevasse rannarestorani sööma. Teenidajad olid väga lahked. Minu mees kahvatas lumivalgete laualinade peale ära ja tahtis uksel ümber pöörata. Hinnaklass aga polnud sel mitteturismi hooajal kallis ning kõhud olid tühjad. Ma ei mäleta enam mida me sõime, aga onud olid nii õnnelikud 4 kliendi üle tühjas rannarestoranis, et muudkui tiirlesid ja olid üliabivalmid. Kui lahkusime, siis hüüdis kogu personal alates baarmenidest leti taga meile nägemist nagu oleks me mingi VIP perekond (no Beckham ja Victoria oma kahe lapsega). Jõudsime Barcelonasse hilisööl. Otsisime kuhu parkida ja leidsime oma hosteli kõrvaltänavast ühe parkimismaja. Elu kalleim parkimine, selgus küll hommikul, aga tänavale ei saanud ka jätta. Hotelliaknast nägime pidevalt kuidas valesti parkijatele trahvikviitungeid pandi.

Kus me veel käisime. Barcelona kuulsamail turul Ramblase ääres, mille väljapanek võttis silmad kirjuks. Poeg on jalkafänn ja käisime ära FC Barcelona võimsal kodustaadionil. Seal asus ka väga suur ja põhjalik jalgpallimuuseum, aga kuna pilet oli suhtelsielt kallis, käis isa pojaga seal ja meie naised tshillisime ja puhkasime seni kohvikus.

Barcelonas on väga hea transport – ilusad suured ja uhked trammid, metroo, millega saab enamustesse tähtsamatesse paikadesse. Lennujaamast näiteks saab lennujaamabussiga Hispaania väljakule ja sealt läheb juba metroo linna südamesse.
Tagantjärele on muljed väga toredad, kuigi kui reisida lastega, siis linnareis ei ole nende teema. Nemad hakkasid elama kui sai linnast välja, ratastele (ei pea käima:), randa ja parkidesse.

13 kommentaari

  • Kadri Kalme kommenteeris

    Wow väga põnev

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Turu pildid on nii isuäratavad:)

  • sven-marten liaks kommenteeris

    lahe kuju

  • sven-marten liaks kommenteeris

    maastik väga ilus

  • Anu kommenteeris

    oh jaa…Barcelona on võrratu

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mega lahe oleks ise ka selliseid kunstnikke näha.. Kas sellest ämblikuvõrkudega naisest pole pilti???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    lapsed suitsetavad või??? Kui vanalt siis juba?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kas ühistransport on Barcelonas taskukohane?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    wow.. see puuviljalett on muljetavaldav .. ja need kaljud.. alguses vaatasin, et maja katused on sellised 😀 Peaks vast tugevad kandetalad olema 😀
    Lahe kirik vms… ja see ümara disainiga maja… Tänud jagamast 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Tore jutt ning väga ägedad pildid, iseäranis see ülikonnaga nähtamatu mees..mismoodi see kaabu nagu seal peas on? Mingi traadiga?

  • Laura Kool kommenteeris

    Barcelona on imeilus. See arhitektuur ja Õhtul värviline purskkaevude etendus muusiksa saatel, super. Seda lihtsalt peab ise nägema. Olen juba kaks korda käinud ja lähen veel nii kui jälle võimalus tuleb. Sellest ei tüdine. Need kaljud on munkade kätetöö, mägikloostris. soovitan kõigile.

  • marek kommenteeris

    Barcelonas on palju ilusat.Ise 4 päeva siin olnud aga nüüd tahtmine ära minna.Kõik vajalik nähtud tshillitud niisama.Park Güell on ilus,hea vaade linnale.(hea piknik pidada seal).Turiste kooritakse igal sammul.La Rambla tänavalt ei soovita mingil juhul miskit osta seal 10 kordsed hinnad ja suht mõttetu tänav kuhu suunatakse turistid kellelt raha välja nuiata.Kõige põnevam just kõrval tänavad.Sõin La Ramblas mereandidega riis (väga suur pettumus)jne.piltidel ilus aga maitse täiesti m6ttetu gräpp maksis 30 eur(arve saamisel pandi veel 10% juurde kui algne hind väljas) ,õlu oli 10 eur.Samas 200 m eemal sain õlu 1.30-1.90 restoranist pub ist kätte.Ühesõnaga s6itsin siia nädalaks ja arvasin et äkki jääb väheks aga 4 päeval olen hotellis väsinud ja mõtlen mis edasi teha ülejäänud ajaga.Ilmad pole ka just kiita ca 20 temp.Hotellides hommiku söögiks pakutakse kohvi ja üks saiake ei ole sellist rootsi lauda nagu tavaliselt.Siin tahavad teenida iga asjapealt lisa.Kaubamajad Barcelonas väga kallid müüvad mingisuguseid brände.Soovitan vältida piirkondi kus turistid liiguvad seal kooritakse teilt 10 nahka.Lõpetuseks algul kui tulin esimesed päevad tundus kõik tore ja huvitav siis nüüd ei teagi kahe sugused tunded aga noh ära käidud barcelona nähtud.Ahjaa üks huvitavamaid kogemusi siin olles oli Barca LaLiga võit ja karikaga läbi linna sõit.

  • marek kommenteeris

    transport gironast barcelonasse hetkel 16 eur ja metroo piletid 1 korra pilet 2 eur,10 korra pilet 9.80eur

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga