Olen nii mõneski kohas juba oma noore elu jooksul käinud ja sooviksin seda nüüd jagada ka teistega. Olen õnnelik, sest mu vanemad on mind vedanud endaga igale poole ja näidanud suurt ja laia maailma. Reisimine on suur osa mu elus ja ma loodan, et see ka selleks jääb.
Itaalia, 2008
Minu esimene suurim reis. Olin ennem käinud küll Venemaal ja Lätis, aga Itaalia oli juba teisel levelil.
Naljakas on mõelda selle peale kuidas suur grupp inimesi seisab varahommikul hiiglaslike kohvrite ja kottidega rahvusraamatukogu ees ja ootavad bussi. Kõigil oli väga uni ja ma mäletan, et haigutasin vist sada korda. Ega ma sellest hommikust eriti midagi ei mäletagi ja ülejäänud päev on ka väga hägune: kõigil olid unised näod peas ja igas peatuses lürbiti kohvi.
Õnneks olid meil kahekordses bussis head kohad, teisel korrusel, peaaegu täiesti ees. Sealt oli hea välja näha ja mul ei hakanud igav. Kui Tallinnast olime välja sõitnud suundusime kuhugi Lääne-Eesti sadamasse. Sealt pidi tulema suur hulk noori Saaremalt. Ma olin isegi natuke elevuses, sest siis ma ei olnud ainuke kooliskäia. Varsti oligi buss rahvast täis ja sõit Eesti-Läti piirile võis alata. Nagu ma ennem kirjutasin siis esimene päev olid kõik väga uimased ja magasid, sama tegin ka mina.
Lätis olin ma varem ka käinud niisiis seal midagi uut ja huvitavat polnud mul midagi, peale selle, et sain tuttavaks kõrval istuva vanatädiga, kes oli tulnud Saaremalt. Selle sama suure noorte grupiga. Tema tütar oli nende õpetaja . Ta oli südamlik ja lahke ning me klappisime hästi. Olen alati saanud paremini läbi endast vanemate inimestega kui endavanustega.
Esimene suurem peatus tuli ”Palkmajakeses” natuke peale Leedu piiri ületamist. Seal toimus lõunatamine ja vetsus käik.
Sealsamas oli ka väike loomaaed koos karu ja jaanalindudega. Toitlustusega polnud viga midagi peale pika järjekorra, aga see tekkis igas söögikohas reisi vältel.
Reis toimus läbi Virureiside. Mul ei ole millegi suure üle vinguda peale nende esimeste motellide üle, kus magasime. Need olid otsesesmõttes nagu peldikud ja just meie tuba oli kuskil baari kohal, kus öö läbi toimus mingi pidu. WC oli ühine ja alatasa ulpisid potis ebameeldivad üllatused. Keegi meie perest see öö magada ei saanud ja juba hommikul kell 8 hakkas uuesti sõitmine.
Kui olime lõpuks üüratust Poolast välja pääsenud jõudsime Tšehhi. Seal olid odav õlu ja riided. Sealne hotell oli juba palju viisakam ja parem. Edasi liikusime Austriasse, kus hakkasid vaikselt tulemad kõrged alpid ja ka kõrgemad hinnad. Reis möödus sujuvalt ja kõik nautisid ennast. Ainult üks halb juhtum suutis meid veel üllatada. Meie Saarema grupi noored mõtlesid, et oleks noore meid öösel röövima tulla. Õnneks olid nad kõigest meie väärtuslikumad asjad mööda hotelli laiali peitnud ja kadunuks jäi kõigeks mõnikümmend eesti krooni.
Lõpuks oli aega ka jõuda Itaaliasse. Pizza ja Colosseumi maa. Rooma oli imeline linn ja ma tahaksin sinna väga tulevikus tagasi minna. Selle linna aura on väga müstiline, seal olles oli mul tuju ainult hea ja sain seda kogemust ainult nautida. Tänavad olid väga kitsad ja vahest sõitsid meist mööda rolleritel nunnad, kleidid tuules lehvimas. Roomal on oma kuma. See on punane ja kollakas ja hästi hästi heleroosa või lilla. See on nagu ilus päikeseloojang suveõhtul.
Kuna mu vanematele ei meeldi niisama passida siis võtsime palju ekskursioone, et aega sisustada. Käisime Vatikanis, mille rivi oli pikem ja suurem kui riik ise. Kogematta suutsime rivis ette trügida ja lipsasime sisse, millega teenisime nii mõnegi kurja pilgu. See oli üks reisi kuumimaid päevi ja ma arvan et kellelegi ei meeldinud seal rivis mitmeid tunde passida.
Külastasime Sixtuse Kabelit, kus saime olla kõigest mõne minuti, sest külastajaid oli nii palju, et kohe tuli edasi liikuda. Seintel ja laes olid loomulikult Michelangelo maalingud ja igas nurgas olid Vana-Rooma kipskujud. Päev lõpes sellega, et sõime jäätist ja käisime suurtel väljakutel, kus istusid sajad roomlased ja nautisid õhtut. Ma arvan, et nende tavaks ongi õhtuti väljas käimine ja lihtsalt olemine. Neid ei paina see hetk miski ja nad ei mõtle ühelegi oma murele, nad lihtsalt on.
Järgnevatel päevadel külastasime veel Rooma suuri turistilõkse. Väga omapärane kogemus oli käia suure vulkaani otsas, kuhu saamine oli juba omaette katsumus. Bussirattad olid vahepeal peaaegu üle kaljuserva.
