„Te peate minuga vene keeles rääkima,” käratas lätlasest politseinik. „Teil on Eesti juhiluba, rääkige vene keeles.” Ma seisin nagu soolasammas ega saanud aru, kumb minu kuritegudest on suurem: kiiruseületamine või soov lõunanaabriga inglise keeles suhelda.
Riiast mõnekümne kilomeetri kaugusel on koht nimega Baltezers. Läti pealinna sõites tuleb see peaaegu märkamatu paik läbida ning „peaaegu märkamatu” on siinjuures kriitilise tähtsusega, sest Baltezersi algust tähistavat liiklusmärki on selle ees kasvavate puude tõttu võimatu tähele panna. Kohalikele liiklusvõmmidele meeldib paarsada meetrit eemal tee ääres passida, sest kümnest Eesti juhist kaheksa ületab Baltezersi sissesõidul igal juhul kiirust. Justnimelt eesti, sest hunt kodu lähedal ei murra ning lätlastest liiklejad võivad siinsetest patrullidest kas või sajaga mööda vuhiseda.
Ma olin sõpradega teel Lidosse. Jah, Lidosse. Püüa seda täna, ligi kakskümmend aastat hiljem, mõnele noorele inimesele selgitada: üheksakümnendail sõideti Riiga ainult selleks, et ühes keskpärases sööklas kõht täis vohmida. Lido oli Riia peamine vaatamisväärsus, selle külastamiseks pandi kesklinna hotellis tuba kinni, veedeti numbritoas ootusärev öö ning pisteti kohe hommikul populaarse toidukoha suunas jugama, sest kunagi ei võinud teada, kui pikk järjekord sattus olema. Lido-esine teeserv oli Eesti numbrimärkidega bussidest tiine ja tõenäosus kunagist klassiõde kohata oli Lidos suurem kui ükskõik millises Eestimaa nurgas.
„Ma ei oska vene keelt,” vastasin liikluspolitseinikule inglise keeles ja sain kohe aru, et olin end sisse rääkinud – lätlasest võmm kõneles minuga ju vene keeles ja kui ma seda tõepoolest ei osanud, siis kuidas võisin ma tema lausest aru saada ning sellele inglise keeles reageerida?
Õnneks oli politseinik sama loll nagu mina. Ta vaatas kõrvalistmel lösutavale partnerile otsa ja tegi seejärel olukorra tõsiduse puises inglise keeles mulle selgeks.
„Te ületasite kiirust,” teatas ta mornilt. „Kõvasti ületasite. Nüüd on kaks varianti. Kas ma kirjutan välja teile trahvikviitungi, mis tuleb Riias tasuda, või maksate kohe 20 latti. Riia politseijaoskonnas on pikad järjekorrad ja trahvgi on seal kõrgem – 40 latti.”
„Mul ei ole sularaha,” vastasin mina. Ment keeras pea taas kord partneri suunas, kes talle vaikides noogutas.
„Sõitke meie järel,” kamandati mind oma autosse tagasi.
Sõitsime paar minutit, Läti politseiauto ees ja mina järel. „Te ei kujuta ette,” ütlesin tujutult rooli keerates sõpradele ega suutnud olukorra naeruväärsusesse selle vääriliselt suhtuda.
Politseiauto peatus Baltezersi ainsa panga ees. Väljusin autost ja läksin politseinike juurde.
„Seal,” viipas võmm sularahaautomaadi suunas. „20 latti.”
Tegin nagu kästud, seadus on vanem kui eestlased ja lätlased kokku. Loivasin ATMi juurde, lasin raha välja ning ulatasin selle hetk hiljem kohalikele politseiametnikele, kes mu altkäemaksu saamiseks panga juurde olid eskortinud.
„Ma tean, mida ma homme Lidos tellin,” teatasin paari minuti pärast sõpradega taas Riia poole vurades. „Pannkoogid lihaga. Need on seal oivalised. Peaaegu sama head, kui omal ajal Pegasuse kohvikus, millega samas majas ma lapsepõlve veetsin.”
Tellisingi. Julgelt kümme tükki, sest mida kuradit üks eestlane üheksakümnendate lõpus Riias muud ikka tegi.
Need pannkoogid on siiani Lido menüüs ja mitte ainult Riias, vaid siinsamas Tallinnaski. Korrumpeerunud Läti liikluspolitseinike kohta ei oska aga öelda, sest alates tollest veidravõitu juhtumist olen ma Riiga sõites juba Saulkrasti juures kiiruse igaks juhuks kolmekümneni lasknud. Ärgem unustagem, et lati kurss oli omal ajal isegi inglise naelast kangem. Jumal ise teab, millise kirvega Baltezersi politseinikud tänapäeval heauskseid eestlasi kolgivad. Või kas üldse.